Mina kui suhtleja (4)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Ettevõtluse osakond
Angelika Vihermets
AÜEP-1
Mina kui suhtleja
Analüütiline töö
Juhendaja : Lektor Tiiu Kamdron
Pärnu 2011
Kommunikatsioon on protsess, mille käigus inimesed kollektiivselt loovad ja reguleerivad sotsiaalset reaalsust. Protsess on pidev liikumine ilma selge alguse ja lõputa ning mille käigus toimuvad pidevad muutused. Inimese suhtlemise vormid erinevad oluliselt loomade suhtlemisvormidest. Inimese suhtlemise muudab paindlikuks ja loovaks keel.
Suhtlemisel on palju erinevaid tasemeid, eesmärke ning igal indiviidil on selles valdkonnas oma tugevused, nõrkused, võimalused ning ohud. Kommunikeerudes enda ümber olevate inimestega, loodetakse ikka, et vastaks samaga, kuid enne kõike tuleks end ise jälgida ning mõelda, milline olen mina, kui suhtleja. Järgnevalt analüüsin enda isiklikke suhtlemisoskusi, nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi.
Minu, kui suhtleja, võimalused:

• soovi tutvuda uute inimestega,
  
• julgust vaadata teisele inimesele silma,
  
• tagasihoidlikkust, mis ei luba olla liialt pealetükkiv.
  

Võimalus tutvuda uute inimestega on üks asi, kuid hoopis teine on soov seda teha, kui see puudub, ei tule asjast midagi välja. Mina olen üldjuhul alati uutele tutvustele avatud ning huviga õpin teisi inimesi tundma.
Kehakeel mängib suhtlemisprotsessis väga suurt osa, kehahoiak , näoilmed ja muu selline annab vestluspartnerile kindlaid signaale ning nii mõnegi liigutusega võid reeta oma jagamata mõtteid, enda teadmata. Minu jaoks on äärmiselt oluline, et rääkimise ajal vaadataks vestluskaaslasele silma, see näitab julgust ning enesekindlust ja ka seda, et ollakse huvitatud, sellest, mida teine pool parasjagu räägib.
Tagasihoidlikkust peetakse tihti negatiivseks küljeks, kuid mina näen selles ka positiivset poolt. Uute tutvuste loomisel on tähtis jätta endast hea mulje ning tihti ollakse liiga pealetükkivad, mis peegeldub liigse enesekindluse näitamises või isegi näitlemises. Selline hoiak võib tunduda hoopis ülbe suhtumisena, mitte enesekindlusena. Mina üritan alati kõike rahulikult võtta ning leida aega inimese tundma õppimiseks, mitte koheselt asuda agressiivselt küsimustega pommitama.
Minu, kui suhtleja ohud:

• liigne usaldavus,
  
• hirm pettumuse ees,
  
• liigne rõõmsameelsus.
  

Leian, et minu suhtlemisoskuse puhul on suurimaks ohuks võõra inimese liigne usaldamine. Terve oma elu olen olnud avameelne ning otsekohene ning sageli liiga usaldav . Kuna ma ise olen diskreetne ning aus, siis automaatselt eeldan vastutasuks samasugust käitumist, kuid kahjuks alati see nii ei ole. Alati ei pea tegu võõra inimese inimesega olema, võib juhtuda, et ka pikaajalisi tuttavaid ei saa usaldada . See on tundlik teema ning sellises olukorras ei saa kunagi 100% kindel olla, et „pihitud saladused“ ei jõua kellegi kolmanda isiku kõrvu.
Suurimaks raskuseks ning takistuseks pean ma oma hirmu, et pean kellegis pettuma. Kuna olen üsna sinisilmne ning noor tütarlaps, kasutatakse seda aeg-ajalt ära. Ning tänu mitmele pettumusele on tekkinud minus kartus , et taoline olukord võib korduda, kus mind on reedetud. Üritan seda probleemi vältida, seades need tunded endas tahaplaanile, kuid paratamatult käib tuletab alateadvus mulle meelde, et targem oleks karta , kui kahetseda.
Rõõmsameelsust loetakse isiksuse positiivseks küljeks, kuid olen avastanud, et minu puhul jätab see inimestele mulje, et olen võlts ning pealiskaudne . Pidevalt naeratades ning nalja visates olen saanud hiljem vastukaja, et seda peetakse hoopis võltsiks pealispinnaks. Šokeerituna sellest kuuldes, kadus koheselt naeratus näolt, kuid järele mõeldes leidsin, et ma ei tohiks lasta sel end kõigutada. Sisimas tean, et lihtsalt olengi positiivne inimene, ega näe mingit vajadust käia ringi pahura näoga ning ühtida halli massiga, kuna mind peetakse kellekski, kes ma pole. Loomulikult on ka minul halbu päevi, kuid see pole teiste süü ning süütute inimeste peal ma ei hakka oma negatiivseid emotsioone välja elama, saan nendega isekeskis maadeldes suurepäraselt hakkama.
Minu, kui suhtleja tugevused:

• küps suhtumine,
  
• pidev enda analüüsimine,
  
• suutlikkus oma vigadest õppida.
  

Ma pean end heaks suhtlejaks, kuna mul on mitmeid tugevusi, kuid kindlasti ka nii mõnigi puudus, arvan, et kõik on tasakaalus. Suurimaks tugevuseks pean enda ea kohta üsnagi küpset suhtumist , kuigi olen veel noor ja kohati naiivne. Tänu oma tööle olen päris palju erinevaid inimesi kohanud ning iga indiviid on omamoodi teistest erinev, seetõttu tuleb oma suhtumist vastavalt vajadusele kohandada.
Pean enda analüüsimist tähtsaks, kuna mult nõutakse töö juures kõikide klientidega läbisaamist, kahjuks pole see alati nii lihtne. Seega tuleb üsna tihti mõelda läbi, kas käitun ikka õigesti ning saaksin midagi paremini teha. Selline analüüsimine on kindlasti muutnud mind mõistvamaks ning oskan ka keerulistes olukordades rahulikuks jääda.
Kõik inimesed eksivad ning ka mina pole mingi erand . Inimene õpib terve elu ning suurim takistus, mille mina oma isiksuse puhul olen ületanud, on kindlasti oma eksimuste tunnistamine. Olen äärmiselt kangekaelne ning see nõuab minult suurt pingutust, kuid olen õppinud oma vigu tunnistama ning nende pärast ka vabandama.
Minu, kui suhtleja nõrkused:

• pidev soov olla kõigile meelepärane,
  
• oma eksimuste sage kordamine,
  
• oskamatus teiste arvamusest üle olla.
  

Minu iseloom on küllaltki allaheitlik ning kui tunnen , et keegi üritab mind muuta endale meelepäraseks, siis tihti lasen sellel juhtuda. Mõistus ütleb, et nii pole õige, kuid kuna tahan konflikte vältida, tuleb selliseid olukordi ette. Peaksin olema veidi isekam ning enda soove teiste omadest kõrgemale seadma.
Eelpool mainisin, et üritan oma vigadest õppida, kuid alati see ei õnnestu. Paratamatult tekib käitumismuster, mida on raske muuta. Loodan, et aastate ning kogemustega saan erinevates situatsioonides veelgi paremini hakkama ning ei korda oma eksimusi.
Emotsionaalne, nagu ma olen, on mul raske jääda ükskõikseks ning mitte lasta end häirida mind ümbritsevate inimeste arvamusest. Eeldan, et ka selle oskuse omandan vanemaks ning targemaks saades , kui see iseenesest ei tule, siis tuleb kindlasti sellega tõsiselt tegelema hakata.
Suhtlemine on küllaltki keeruline, kuid kindlasti vajalik tegevus, seda läheb tarvis igapäeva elus ning paljudes erinevates situatsioonides. Seetõttu oleks väga kasulik kõik me kõik aeg-ajalt end kõrvalt vaataks ja endale hinnangu annaks ja prooviks negatiivseid aspekte positiivseks muuta.