Mina ja relvad (0)

Mis on relv ? Tavaliselt väidetakse, et relv on seotud eelkõige sõjandusega, kuid relvi on ka muid. Ma ei tea nii palju relvadest, mis on Kaitseväel või Politseil kasutusel – järelikult ei saa öelda, et relvad oleksid otseselt minu eluga seotud. Kui süüvida relvade küsimustesse teisest vaatenurgast, siis võib relvaks ka sõna- ning teadmiste mõistlikku kasutamist nimetada. Ma pean enda tähtsamaks relvaks just teadmiste ja informatsiooni oskuslikku rakendamist ja teravat sõnakasutust . Ma olen hea väitleja ning tunnen hiiglaslikku huvi sotsiaalteaduste vastu. Minu arvates on see otseselt seotud ka sellega, et enda väikestes ühiskonna uuringutes käsitlen ka nt kaitsekulutusi, Kaitseministeeriumi tööd ja pädevusi, ja loomulikult tunnen ma noore inimesena huvi globaalse julgeoleku, NATO ja ÜRO operatsioonide ja missioonide vastu. Kuna tulevikus plaanin just ühiskonda ja riigisüsteeme uurida, siis on mu peamiseks relvaks just see väärtuslik info ja hinnatud teadmised, mida hakkan uuringutes kasutama.
Inimesena, kes on tavaliselt globaalse ja lokaalse sõjategevuse vastu ehk patsifistina, ma ei tundnud esialgu väga palju huvi relvade vastu. Vaatamata sellele, et mind ei mõjuta soostereotüübid , ei olnud mul ka neiuna väga suurt huvi relvastuse vastu. Tuleb aga rõhutada, et relvad on teatud mõttes päris huvitav teema. Kuidas ma sellest aru sain?
Loen igapäevaselt uudiseid ning uurin aktiivselt Eesti ajaloolise pärandi, sh ka sõjaajaloo. Mind on köidanud erinevad teemad eri valdkondades. Kas relvaks saab pidada ka seda, et eestlased usuvad NATOsse ja Eesti kaitsevõimekusse? Minu arust on see küll päris tugev relv. Endausk ja ühtekuuluvustunne, mis puudub paljudel rahvustel. Lisaks sellele oli mul alati huvitav teada saada, missugune roll on Vabadussõja soomusrongidel olnud, missuguseid relvi kasutati vabadusvõitluse jooksul, missuguste vahendite kasutamisega teostati Utria dessant, Võnnu lahing jne. Relv võib vabalt ka nö „vaimne“ olla: tänapäevases ühiskonnas kasutatakse kiusamist, sallimatust, ahistamist ja vägivalda; ajaloolises perspektiivis kasutati punast ja pruuni propagandat, küüditamismeetmeid, hirmutamist, väljasaatmise ohtu. Lisaks eelmainitud vahenditele kasutati üks õudne vahend, mis ikka oli inimkonna esindajatel kasutusel – see oli genotsiid ehk eri rahvaste hävitamine. Kõik need eelmainitud relvad (eriti „vaimsed“) on päris tugevad, kuid nende kasutust ei saa edukaks nimetada, senimaani kui rahvas jääb püsima selliste relvade kasutuse all.
Relvad võivad ka positiivsed olla. Üks näide sellest on minu arust hiiglaslik valmisolek enda riigi kaitsmiseks ja vabastamiseks, mis oli eestlastel laulva revolutsiooni ajal. Laulmine , Balti keti korraldamine, uute võimuorganite loomine, esimeste seaduslikkude valimiste läbiviimine ning rahvaslikkude ühenduste loomine olid peamised relvad, mis olid vabadusvõitlejatel kasutamisel . Olen uhke enda rahva üle, seepärast uuringi väga põhjalikult laulva revolutsiooni ja sellel ajal kasutusel olnud vaimseid ja ühiskondlikke relvi, mis tagastasid Eestile vabaduse.
Ma esitan alati endale palju filosoofilisi küsimusi , sh ka relvadega seotud. Kas relvade kasutamine riigi poolt (ja teostajate ehk Politsei poolt) inimese vastu on eetiline? Kas tuleb relvaseadus rangemaks muuta? Kas relvi võib mitte-lojaalsetele inimestele anda? jne. Mu peamine relv – teave oskuslik kasutamine – on alati andnud mulle vastused nendele pidevalt tekkivatele küsimustele.
Loomulikult muutub relvade kasutamine palju globaalsemaks ühiskonna arengu ning uute vahendite tekkimise tõttu. Nt olen kuulnud , et Politsei võtab katususele uued relvad, mis annavad politseinikule võimaluse palju kiiremini kriisiolukorras tegutseda. See ongi näide sellest, kuidas muutub traditsiooniline relvastus ühiskonna ning tehnika arenguga.
Üks aga jääb kindlaks: relvi hakatakse kasutama isegi siis, kui ühiskond on jõudnud tipp-arengu hetkeni, sest relv ei ole ainult vägivalla teostamise vahend, vaid ka korrakaitsmise ja distsipliini loomise vahend ning enda tugevuse kinnitamine. Tuleb loota , et järeltulevad põlvkonnad hakkavad relvi palju mõistlikum kasutama, et relvad ei sattu enam terroristide ja äärmuslikkude rühmituste kätte. Nii ühiskond ja iga inimene jõuab selleni , et relv muutub ainult rahumeelsuse toetamise vahendiks .