Milline osa oli feodaaltsivilisatsioonis linnadel? (0)

Milline osa oli feodaaltsivilisatsioonis linnadel?
Linnad on läbi aegade olnud kultuuri ja kaubanduse edasikandjad. Varakeskajal ei omanud linnad suurt majanduslikku tähtsust, sest linnaelu hääbus tänu kaubanduse soikumisele ja barbarite vallutustele. Alates 10.-11. sajandist hakkas linnakultuuri osa taas kasvama eristudes maaühiskonnast. Põllumajanduses toimus murrang, tänu millele sai võimalikuks linnade varustamine toiduga ja seega ka elanikkonna kasv ning siirdumine maalt linna. See tõi omakorda kaasa kaubanduse taaselustumise ja tööjaotuse linnades. Niisiis linnaühiskond taastus ja linn hakkas etendama olulist rolli feodaaltsivilisatsioonis.
Põllumajandustoodangu produktiivsus võimaldas kauplemist. Seejuures hakkasid kauplemisega tegelejad koonduma ühistesse keskustesse ehk gildidesse. Linnaturg andis tugeva tõuke ka käsitöö arengule tekitades spetsialiseerunud käsitööliste ühiskonnakihi, kes tootsid kaupa välismaale müümiseks ning enda tarbeks. Keskaegsed linnad kui käsitöö- ja kaubanduskeskused kujunesid feodaaltsivilisatsiooni aladel esmalt Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal. Kaubanduse elavnemine tingis ka uute kaubanduspiirkondade tekke. Põhja-Euroopa olulisimaks turupiirkonnaks kujunes Lääne- ja Põhjamere ümbrus. Itaalia kaubalinnade kaugkaubandus tegi neist tugevad konkurendid 11.sajandi Bütsantsile ja araabia maailmale. Seega olid keskaegsed linnad eelkõige kaubaduskeskused ning kauplemine etendas linnaelus jumalateenistuse kõrval väga tähtsat rolli.
Vanaajale ja varakeskajale oli iseloomulik naturaalmajandus , mille puhul kaubalis-rahalis suhted olid vähearenenud ja kaupa vahetati kauba vastu. Maa oli jagatud läänideks, mille eesotsas olid vasallid. Valitses feodaalne killustatus. Kaubanduse osatähtsuse tõusuga hakkasid linnad omavahel kauplema , mistõttu suurenes majanduslik läbikäimine ja sidemed teiste piirkondadega. Kaubandus pani aluse panganduse ja rahamajanduse tekkele. Itaalia kaubalinnadesse koondus väga palju kapitali ning see võimaldas ka laenamist. Seoses sellega kujunes 14. sajandil Itaalias meile tänapäeval tuntud pangandussüsteem.
Itaalia linnade rikastumine oli ristisõdade üheks eelduseks. Veneetsia , Genova jt kaubalinnad olid huvitatud Bütsantsiga kaubandussidemete loomisest, sest neil olid raskused kauba kättesaamisega. Kaubandusbilanss oli negatiivne. Kapitali koondudes linnadesse, said sealsed laevad vedada ristirüütleid itta ning varustada Palestiinas olevaid armeesid Itaaliast pärit kaupadega . Seega aitasid linnad kaasa rüütlite tegevusele. Kuna turupiirkonnaks kujunes ka Läänemere ümbrus, aitasid linnad kaasa ka ristiusu levikule. Üheks näiteks siinkohal oleks Eesti ristiusustamine selleks, et saada kaubandusteed Venemaale.
Linnade arengus oli olulisel kohal ka see, et toimus feodaaltsivilisatsiooni kultuurikeskme ülekandumine kloostrist linna. Varasemal ajal olid kloostrid põhilisteks kultuurikandjateks. Seal kirjutati raamatuid ja säilitati vaimset kultuuripärandit. Linnade arenguga muutus haridus oluliseks ka ilmalikus tähenduses. Vajati väljaõpetatud, haritud ametnikke, kes oleksid suutnud korraldada ühiselu, pidada arveid. Kultuurikeskme ülekanne linnadesse toimus kolmes põhilises valdkonnas: haridus, arhitektuur ja kirjakultuur. Katedraalkoolidest kasvasid välja ülikoolid. Töid jätkus ka arhitektidele ja müürseppadele. Piibli kõrval hakati viljelema ka ilmalikku kirjasõna ning linnakirjanduses hakkas levima satiir . Rüütliromaanide ja „Kuningas Arturi lugude ” kõrvale hakkasid tekkima ka värssjutustused, kus püüti naeruvääristada vaimulikke ja feodaale loomade kujul. Selliseks näiteks on „ Rebaseromaan ”.
Satiiriliste jutustuste levimine rahva hulgas tähendas seda, et linnainimeste- ja feodaalidevahelised suhted ei olnud kiita. Linnad olid rajatud senjööride maa peale, kes üritasid oma mõjuvõimu laiendada. Linnad aga püüdsid end sõltumatuks võidelda. Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa kaubalinnad saavutasid nendes katsetes edu muutudes linnvabariikideks, kes allusid rohkem kuningavõimule kui feodaalidele. Kuninga maadel asuvad linnad ei saavutanud täielikku iseseisvust, kuid said mitmeid privileege nagu õiguse omavalitsusele. Seega hakkas langema mõjuvõimsate feodaalide tähtsus linnatsivilisatsioonis, olgugi, et paljud feodaaltsivilisatsioonilinnad jäid 16.sajandi lõpuni senjööride võimu alla.
10.-16. sajandini iseloomustasid feodaaltsivilisatsiooni kaubandusest ja käsitööst elujõudu ammutavad linnad. Linnade osatähtsus sel perioodil oli oluliselt suurem kui varakeskajal. Mõjukaimad Itaalia kaubalinnad avasid teid välismaailmale ning mõjusid positiivselt rahva harituse kasvule. Linnad etendasid olulist rolli kui kaubanduskeskused, kultuurikeskmed ning panid aluse rahandusele ja aitasid kaasa ristirüütlite tegevusele.