Milles seisnes Vana-Egiptuse ehituskunsti salapära? (0)

Mille poolest erinesid ja sarnanesid põlisrahvaste kõrgkultuurid Ameerikas varasemate Kõrgkultuuridega mujal maailmas?
Kõrgkultuuride tekkimine Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse toob meie ette palju küsimusi. Kuidas inimesed sinna sattusid ning mis viis üldse kõrgkultuuri tekkeni? Uku Masing kuulus kindlalt nende õpetlaste hulka, kes on leidnud, et mõtlemine sõltub keelest, milles me mõtleme. Erisuguseid keeli kasutavate inimeste mõtlemine ei saa olla ühesugune. Kas sellest järeldades võime mõelda, et ka kõrgkultuurid erinevatel mannertel on teisiti arenenud? Järgnevas töös üritan tuua välja kõrgkultuuride erinevused Euroopas ja Ameerikas. Kuigi areng toimus kohati erinevatel perioodidel mõlemal mandril, võime siiski kohata paljusid sarnasusi, kui ka erinevusi.
Kesk-Ameerika suurte tsivilisatsioonide aeg algab olmeekide esiletõusuga Mehhiko lahe äärsetes džunglites 1200. aasta paiku e.m.a. Mitmeti meenutasid nad Vana Maailma sumereid. Kuigi sumerite ja olmeekide tsivilisatsioonide vahel laius pea kaks tuhat aastat on nendel palju ühist. Mõlemad suutsid leiutada kirja, kalendri, hästiorganiseeritud riigi ja ehitada esimesed linnad oma mandritel. Suurimaks erinevuseks jäi ehk ainult ratas. Olmeekide kultuuri pidurdaski ehk ratta puudumine. Olmeekide kultuurist on siiski suhteliselt vähe teada. Ajahammas on nende linnadest paljugi hävitanud ja õnnetuseks ei suudeta siiani lugeda olmeekide hieroglüüfkirja. Selle koha peal võib muidugi paraleele tõmmata Egiptusega, kuna ka sealt on olemas meil hieroglüüfkiri. Siin võib aja maha võtta ja mõtiskleda muidugi, miks just hieroglüüfkirjad on need esimesed? Olmeekide kõige silmatorkavaimad mälestised on, aga mitme meetri kõrgused kõvast basaldist välja raiutud inimpead. Kummalisel kombel on need pigem negroidsete kui indiaanlaslike näojoontega ning seetõttu on isegi oletatud olmeekide pärinemist Aafrikast. Olmeekide juures jätaks jutud nüüd pooleli , kuna nad ikkagi pärandasid oma ligi pooleteist tuhande aasta vanuse kultuuri edasi teistele Kesk-Ameerika rahvastele, nii itta kui läände. Lääne pool puhkes meie ajaarvamise alguses kõigepealt õide Teotihuacani kultuur. Nime on see saanud Teotihuacani linna järgi, mille suurejoonelised varemed tänase päevani säilinud on. Eriti tuntud on seal asuv ligi 65 m kõrgune Päikesepüramiid. Erinevalt Egiptuse püramiididest on Vana-Ameerika omad eelkõige templite aluseks ja Egiptuse omad kõrgete ülikute haudadeks. Jällegi on nende tsivilisatsioonide saavutuste vahel kahe tuhande aasta pikkune periood. Võib järeldada, et Ameerika oli muu maailmaga võrreldes maas tuhandeid aastaid. Päikesepüramiidi kõrval asub ka mõnevõrra väiksem Kuupüramiid. Teotihuacani pidasid pühaks pea kõik Kesk-Ameerika arvukad hõimud, selle nimi tähendab nahua keeles "Linn, kus inimesed muutuvad jumalaiks". Teotihuacan oli ilmselt jumal Quetzalcoatli - tõlkes 'sulismadu' kultuse keskuseks, kuivõrd tema kujutisi seal palju leidub. Quetzalcoatlit peeti inimestele kunstide ja hariduse õpetajaks. Milline rahvas Teotihuacani ehitas on siiani ebaselge . Selle kohal võib paraleele tõmmata egiptusega, kus siiani ei teata täpselt, kes ja kuidas ehitati püramiide. Teothihuacani ehitamisel sageli arvatakse, et need olid tolteegid, omapärane rändurrahvas, kes aegade jooksul ikka ja jälle vaenlaste poolt sisseelatud paikadest lahkuma sunniti ja oma teedel lõpuks koguni maajade juurde välja jõudis. Rikkaliku kultuuri lõid ka Mehhiko lõunaosas, praeguse Oaxaca ümbruses elanud sapoteegid ja misteegid. Kõige rohkem teatakse-tuntakse kaasajal Yucatani poolsaare ürgmetsades elanud maajade (maiade) kultuuri. Põhiliste hävitajate - hispaanlaste - tuleku ajaks olid nende olulisemad linnad juba maha jäetud ja džunglisse mattunud. Pealegi osatakse kaasajal lugeda maajade hieroglüüfkirja, paraku mitte täielikult. Maajade ligi poolteist tuhat aastat vana kultuur oli äärmiselt rikkalik ja mitmekesine . Nad olid geniaalsed matemaatikud ja astronoomid. Maajade kalender oli näiteks tükk maad täpsemalt välja arvutatud kui eurooplased seda selleks ajaks olid suutnud. Umbes 12. sajandil jõudsid maajade juurde tolteegid ja kaks kultuuri sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Maaja linnade keskustes kõrgusid templipüramiidid, asusid valitsejate paleed, observatooriumid ja staadionid rituaalsete pallimängude jaoks. Linnu ühendasid omavahel nöörsirged teed. Tavaks oli püstitada steele - nikerdatud kivisambaid oluliste sündmuste tähistamiseks. Säilinud on ka värvikirevaid seinamaale. Tõsi küll, meile võib nende kultuur ja kunst näida sünge ja isegi jõhkrana. Maajade usund oli tõepoolest karm - tavaline oli näiteks inimeste ohverdamine . Peab aga meeles pidama, et selle aja indiaanlane ei kartnud surma ja valu, ta pidas seda enesestmõistetavaks ja paratamatuks. Sarnased jooned on omased ka kõigile teistele Vana-Ameerika kõrgkultuuridele. 14. ja 15. sajandil ühendasid asteegid suure osa praegusest Mehhikost üheks impeeriumiks, alistamata jäid ainult maajad . Asteekide kanda jäi 16. sajandi algul Mehhikosse tunginud hispaania vallutajate pealöök. Kui hispaanlased 1521. aastal nende pealinna Tenochtitlani (asus praeguse Mexico City kohal) astusid jäid nad imestusest tummaks. Saarele rajatud linn meenutas nende arvates Veneetsiat. Linna läbisid kanalid, saart ühendas järvekaldaga lai tamm mitme tõstesillaga, linna keskel asus võimas templite ja paleede kompleks.
Kesk- ja Lõuna-Ameerika põlisrahvaste kõrgkultuuride puhul võib kõige rohkem ehk tõmmata ühiseid jooni Vana-Egiptuse või siis Sumeritega, kes olid mõlemad Vana-Maailma suured tsivilisatsioonid . Olgugi, et asetseti erinevatel kontinentidel, suutsid mõlemad tsivilisatsioonid teha suuri arenguid.
Mikk Harjo 11B