Miks vargamäelased õnne ei leidnud? (0)

Miks vargamäelased õnne ei leidnud?
Anton Hansen Tammsaare ,,Tõde ja õigus`` on eestlaste jaoks kui piibel . See romaan käsitleb kõige põhjalikumalt seda, mida eestlane peab õigeks, mida valeks ning milliste raskustega võitleb elus.
Üks tuntumaid mõtteid, mida on korduvalt tsiteeritud,kõlab: ,,Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.`` Mitte ühegi tegelase kohta ei saa öelda, et ta tööd ei teinud, erandiks ehk ainult Pearu. Kui nii palju on tööd tehtud, siis kas on tulnud ka armastus?
Üheks pindmiseks põhjuseks, miks Vargamäel oli raske elada, saab nimetada selle looduslikke tingimusi. Töö ei lõppenud kunagi. Küll oli vaja kraavi kaevata maa kuivendamiseks, et loomad sohu kinni ei jääks. Samas käis ka põldude pealt pidev kivide korjamine, kuigi see rohkem vilja juurde ei andnud. Hommikul vara tõusti ja õhtul hilja mindi magama, puhkamiseks aega ei olnud. See ei tulnud üldse kõne alla, et keegi oleks võinud haiguse pärast töö tegemata jätta. Ka kõik lapsed ja eakamad inimesed pidid tööd rügama. Eestlased on alati olnud töökas rahvas ja pole väikeste probleemide üle nurisenud, aga raske töökoormus päevast päeva ei tee kedagi õnnelikuks.
Vargamäelaste õnne takistasid ka nende omavahelised suhted. Naabriviha ei olnud Vargamäele võõras. Pearu oli teose põhiline vaenulikkuse õhutaja. Kõik pidid tema pilli järgi tantsima ja temale alluma . Vastupidine käitumine ajas teda marru. Kuigi Andres üritas Pearuga alguses läbi saada, ei kannatanud ta siiski teda välja. Asi läks ka nii kaugele, et tülisid tuli lahendada kohtus. Kui naabrid ei saanud omavahel läbi, siis loomulikult olid ka peresiseselt palju tülisid. Inimesed oli tüdinenud raskest tööst ja viha kõigi sees kasvas. Naised pidid tujud alla neelama, aga mehed said oma muresid kõrtsis maha juua.
Kõige laastavamad olid vargamäelaste hingedele surmad. Pärast Krõõda surma ei olnud Andres enam endine. Ta nägi viirastusi ja otsis abi Jumalalt. Samuti jäi Jussi enesetapp Mari kummitama terve elu ja ta tundis, nagu ta oleks selles süüdi. Andres ja Mari pidid just Vargamäe pärast koos elama ja nende abielu olnud kõige õnnelikum. Mõlemad igatsesid taga oma eelmisi kaasasid. Suureks koormaks oli ka laste sünnitamine. Vanasti ei olnud imeasi see, et lapsi suri rohkem, kui ellu jäi. Siiski oli see perele suur hingeline koorem ja muutis kõigi tuju kurvaks. Andres tekitas pingeid oma pettumusega, et tema esimesed lapsed olid tütred, et Krõõt ei sünnitanud tütarde asemel poega . Kui aga sündiski poeg, siis ei olnud Krõõdas enam jõudu selle üle rõõmu tunda. Ta surigi poja sünnitamisel, aga surma tegelik põhjus oli raske talutöö.
Kui mõelda Vargamäe tuleviku peale, siis polnud see kõige lootusrikkam. Tulevased põlvkonnad olid aru saanud, et Vargamäele jäädes ootab neid ees ainul töö ja kurbus. Keegi ei tahtnud siduda oma tulevikku Vargamäega. Lapsed põgenesid kas mehele minnes või lihtsalt otsides kohta väljaspool Vargamäed. Andres oli lootnud, et kõik tulevased põlved jäävad elama Vargamäele ja sellest kohast saab suguvõsa elukoht. Ta üritas oma lastele anda parima , et nad tuleksid tagasi, aga kellelgi polnud seda plaanis teha.
Vargamäelaste jaoks jäi õnn tagaplaanile, kattus raske töökoorma varju. Kõik läks vastupidiselt. Õnn on see, kui su tööl on mõte ja pere on õnnelik ning tuled eluraskustega toime. Vargamäel ei lõppenud töö kunagi, lapsed surid või siis lahkusid kodust ning keegi ei suutnud toime tulla lähedaste surmadega, vaid jäid elu lõpuni kummitama. Kuigi Andres oli öelnud, kui teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb ka armastus ja õnn, pidi ta tunnistama , et kahjuks nii Vargamäel ei juhtunud.