Miks vanemad ei mõista lapsi
Minu arvates on arusaam sellest, et vanemad oma lapsi ei mõista tingitud meist endast.
Kui me oleme lapsed, siis on meie jaoks vanemad just need inimesed, kellest keegi teine
meid paremini mõista ei suudagi. Aja möödudes tekivad meile sõbrad ja tuttavad, kes
paratamatult tõmbavad meid perekonnast eemale ning juba uudishimu on see, mis kisub meid kaasa tegema tegusid , mille tagajärgedele me ei mõtle. See, kas ja kui palju me
kogetust õppust võtame, sõltub igast inimesest endast. Öeldakse, et tark õpib teiste
vigadest, loll ei õpi oma vigadestki. Kui vanemad kuuleva, et oleme tarvitanud alkoholi
või muid meelemürke, lähevad nad raevu ja kurjustavad meiega. Sellest tekivad tülid
ning kindlasti on ka olukordi , kus me ütleme, et vihkame oma vanemaid, mõtlemata,
kuidas me sellega nende tundeid riivame. Võib öelda, et vanemad on juba omad vitsad
kätte saanud ning soovivad oma lastele vaid parimat . Ometi ei suuda nad meile, noortele,
oma seisukohti piisavalt põhjendada. Noored näevad aga vanemate nõuandeid pigem
manitsemise ja piiramisena, millega nad leppida ei suuda. Nad tahavad ise saada uusi
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-05-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
18 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
priiit1
Õppematerjali autor
( Ruth Bebermeyer) Valisin oma essee teemaks vaimupuudega lapse olemuse. Kuna elame avatud ühiskonnas ja puutume kokku väga erinevate inimestega. Olen tähele pannud, et tihtipeale tekitab teistsuguse väljanägemise ja käitumisega inimene e. vaimupuudega inimene, meie ühiskonnas ja teiste inimeste seas kohmetust, eemaletõmbumist, hirmu ja teadmatust, kuidas ja mismoodi peaks sellise inimesega kohtudes käituma. Lasteaedadesse, koolidesse, huviringidesse jne. tuleb erivajadustega lapsi ja samas tekib koheselt küsimusi, et kuidas sellise lapsega hakkama saada ja milline käitumine lapsel tegelikult ikkagi on? Inimesed tihti kardavad seda, mida nad ei tea. Tahaksin selle referaadiga öelda, et erisusi pole ole vaja karta, vaid pigem proovida neid tundma õppida ja näha lapse peret, eriti vanemaid, seal kõrval. Muidugi sama võiks ka vaimupuudega lapse kohta öelda, et need lapsed on väga erinevad ja erilised. Kasutan
teistega manipuleerida, kaitsta oma identiteeti ja luua reeglid. Päeva jooksul mängime erinevaid rolle. Seega on meie elu nagu teater, kus on nii draamat kui komöödiat ja kus tulemused pole alati etteaimatavad. ETNOMOETODOLOOGIA Suur osa meie tegevusest toimub nii, et me ei anna sellest endale teadlikult aru. Põhjuste uurimiseks peab laskuma allapoole iseenesestki mõista taset.NT: kui küsida mehelt miks ta pakub bussis naistele istet või laseb enne uksest sisse siis ta vastab et see on iseenest ju mõista. Teooria ütleb aga et võib olla põhjuseks see et mehed peavad naisi viletsaks ja väetiks keda tuleb abistada muidu ei tule nad elus toime.Eesmärgiks on leida peidetud peegelid mida me igapäevaelus ei pane üldse tähele. UUED LÄHENEMISED: need on hüljanud positivismist ja väidavad et sotsioloogiat
....................................................18 1.6.7 Perfektse vanema lõks...................................................................................................18 1.6.8 Kuidas lõkse vältida ja neist pääseda?..........................................................................18 1.6.9 Nüüd aga väike valik nõuandeid...................................................................................19 1.6.10 Põhilised vead, mida vanemad käske jagades teevad................................................. 20 1.7 12 põhilist viga, mida me lapsi kasvatades teeme.............................................................. 21 1.7.1 "Kõik jääb nii, nagu mina ütlen!"................................................................................22 1.7.2 "Ei mingeid hinnaalandusi!"........................................................................................22 1.7.3 Piits ja präänik.
1. Mis on perekond ? Eri kultuurides on arusaam perekonnast erinev. Enamikus Õhtumaades valitseb monogaamne abielu, kuid mõnes riigis peetakse vastuvõetavaks, et mehel on mitu naist. Paljudes riikides kuulusid mõnesaja aasta eest perekonda kõik ühe katuse all elavad inimesed: vanemad, lapsed, vanavanemad ja teenijad. Silme ette kangestub pilt kahest kodust õnne nautivast, eri soost lapsevanematest ja kahest lapsest. Ja ehk surutakse samasse raami ka veel lähedal elavad vanavanemad, kes oma lapselapsi jumaldavad. Tänapäeval on kikvõimalikke peresid: on ka vabaabielus elavaid paare, ühe vanemaga perekondi, uuesti abiellunuid, lasteta abielupaare, ühisel majapidamisel põhinevat kooselu ning homopaare, kellel on ka lapsi. Selles mõttes saavad
Laste arusaam surmast Lapse arusaamist surmast mõjutab oluliselt nii tema iga kui ka küpsus. Mida vanem ja küpsem on laps, seda rohkem ta teadvustab oma tundeid ning oskab neid kontrollida. Alla viieaastased lapsed ei mõista veel sageli, et surmaga lõppeb elutegevus ning seetõttu küsitakse sageli näiteks ,,kes annab beebile taevas süüa" vms. Tihti ei saa laps aru, et surm on lõplik (,,millal ema tagasi tuleb?") ning et see puudutab kõiki (,,kas ka poisid surevad ära?). Ka surmapõhjustest on väikelastel täiskasvanute omast erinev arusaamine. Enesesüüdistamine ja häbitunne saavad alguse lapse maagilisest minakesksest mõtlemisest, mistõttu nad peavad oma mõtteid,
3 Sissejuhatus. Valisin oma kursusetöö teemaks ,, Indigolapsed" . Miks selline teema? Töötan lastega ning neid vaadeldes ja samas kirjandust lugedes jääb mulje, et kõik lapsed, kes saadetakse psühhiaatriahaiglasse ravile, ei pruugi alati olla kas aspergerid või hüperaktiivsed. Vahel jääb tunne, et neid lapsi ei mõisteta ja neil on lihtsalt väga, väga raske siin ilmas hakkama saada. Muidugi valisin ka sellise teema sellepärast, et jäi alul arusaamatuks mõiste indigolaps. Konkreetselt uurimustööd ma selle kursusetöö jaoks ei tee, sest kui mulle töö alul on selgusetu, kes või mis on indigolapsed, siis pole ka mõtet oodata uurimustööd. Töö lõpus toon ma välja mõningad oma järeldused, mida ma isiklikult arvan indigolaste
seksuaalpartnerite olemasolu. See on aga juba väärtuste küsimus, mis ilmselgelt tekitab konflikti. Pereväärtustest rääkides kiputakse ikka rõhutama sõna "traditsioonilised". Tundub, et see sõna on omandanud mingisuguse maagilise tähenduse, millega püütakse parandada ja ravida kõike halba meie ühiskonnas. Aga mida tähendab see "traditsioonilisus"? Tüüpiliselt tähendab see seda, et perekonnas on ainsaks leivateenijaks mees, naine on kodus ja kasvatab lapsi (neid peaks kindlasti olema "palju"), nad on kõik eestikeelsed ja meelsed, see on mehel ja naisel esimene kooselu ja nad on kindlasti abielus, oleks hea, kui nad käiksid veel kirikus ka. Sellises peres pole homoseksuaale ja suhtlemine toimub ainult teiste samasuguste peredega. Traditsiooniliselt on perekond loodud ümber mehe võimu, kus võimusuhted on hierarhiliselt määratletud, pereliikmete kohustused normide kaudu kinnistatud ning individuaalne karjäär väheoluline
suhtumised. Päevakorral on uued probleemid, mis on seotud laste keskendumisraskustega, endassepöördumistega, rahutusega, ebakindlustundega. Lapsevanemad on kohati tajumas, et probleemid kasvavad üle pea. Sama on ka õpetajad tajumas. Ja paljudele neist tundub, et see, mis oli varemalt kontrolli all, on hetkel kontrolli alt väljumas. Midagi tuleks muuta kasvatuses, kui endised arusaamad enam ei toimi. Kindlasti peaks kooli muudatusi sisse tooma, sest endiste meetoditega ei ole enam võimalik lapsi kasvatada. Olen 32-aastane, kolme lapse ema, kelle koolitee algas 26 aastat tagasi. Kool on praktiliselt jäänud samaks. Foto Koolivorm 1988 Klassidesse on tekkinud puutetahvlid ja arvutid, aga muu on jäänud samaks. Lasteaias on uued suundumused näiteks uurimuslik avastusõpe, lapsest lähtuv kasvatus, aga kool on jäänud traditsiooniliseks nagu oli. Väga suur on koolist väljalangenud õpilaste arv, kiire elutempo juures on lapsed vanemate hoolimisest ilma jäänud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid