Miks sotsialistlik süsteem ei jäänud püsima? (2)

Miks sotsialistlik süsteem ei jäänud püsima?
Sotsialistlik süsteem lagunes aastal 1991 koos Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. Seda kokkuvarisemist saatsid mitmed konfliktid ja erinevad erinevad eeldused-põhjused. Aga miks siis sotsialistlik süsteem püsima ei jäänud?
Sotsialistlik süsteem kujunes peale II maailmasõda, 1940. aastate teisel poolel. Sinna kuulusid Nõukogude Liit oma viieteist liiduvabariigiga ning sotsialismimaad. Nõukogude Venemaa oli maailma esimene püsimajäänud sotsialistlik riik. Kellelgi ei olnud selget ettekujutust, kuidas selline riik funktsioneerima peaks, sest oldi ajaloos esimene. Üks sotsialistliku süsteemi lagunemise põhjuseid seisneski selles, et sellises olukorras osutus kehtestatud üheparteisüsteem ebatõhusaks, sest nüüd võeti riigi juhtimise otsused vastu kitsas ringis, mida ei saanud enam kritiseerida. See tähendas, et sotsialistlike riikide valitsused eemaldusid rahvast ja see oli tõhus kasvupinnas korruptsioonile.
Teine põhjus, miks sotsialistlik süsteem püsima ei jäänud, oli see, et ta oli rajatud jõule. Sotsialismimaades olid kommunistid võimule saanud sõjaliste jõudude ning NSVLi kaasabil. Võimud arvasid, et muud võimalust rahvast endale kuuletuma pole panna kui jõuga allasurumine ja nii ka tehti. Rahvast hirmutati, ähvardati, pandi peale mitmeid keeldusid (nt. range tsensuur), tehti repressioone jne. Sellisel viisil ei teenitud rahva usaldust ja austust ning rahvas hakkas mässama ja kui rahvas enam ei võimule allu, pole ka võimul suurt lootust püsimajäämiseks.
Oluline põhjus oli kapitalistlike riikide võidukäik. See, milles kapitalistlik majandussüsteem parem oli, paistis hästi silma. See, milles sotsialistlik majandussüsteem parem oli, jäi seevastu varjatuks. Sotsialistlikud riigid ei suutnud juhtiva läänega võistelda, võrreldes sotsialistliku süsteemiga oli läänemaailmas rahva elu parem. Neil ei piiratud isikuvabadusi, neid ei represseeritud, nad ei pidanud alluma jäigale võimule jms. Sotsialistlikud riigid püüdsid seda kõike oma rahva eest varjata, et ei tekiks kahtlusi valitsevas võimus. Selline varjamine aga just kasvatas rahva uudishimu välismaailma, lääne järgi ning umbusaldust oma valitsuse suunas.
1985. aastal tuli Nõukogude Liidus võimule Mihhail Gorbatšov, kes hakkas riiki ümber korraldama , lootes seda tõhustada. Seda aega tuntakse nime all perestroika . Vajaduse muutuste järele tingisid NSV Liidu majanduslik pankrot ning Moskva suutmatus minna kaasa võidurelvastumise järjekordse ringiga . Üks osa sellest uuenduskuurist oli avalikustamine ehk glasnost . Selle käigus toodi avalikkuse ette senivarjatud seiku ajaloost, näidati, kuidas väljaspool tegelikult elati jms. Nõukogude juhtkond ei suutnud aga peagi enam sündmuste käiku kontrollida ning konfliktid ja rõhutud rahvaste vabanemispüüded kasvasid võimudel üle pea. See andis veelgi tõuke sotsialistliku süsteemi lagunemisele .
Kuna Gorbatšov loobus Brežnevi doktriinist ega sekkunud enam Ida-Euroopa sotsialistlike riikide siseasjadesse, said viimased vaikselt valitseva võimu alt vabanema hakata. Igas riigis toimusid omad võitlused uuendusmeelsete ja vanameelsete vahel. Senine sotsialistliku ühiskonna liberaliseerimispoliitika muutus kiiresti demokratiseerumiseks, tekkisid alternatiivsed parteid, mis olid suunatud Kommunistliku Partei vastu, võeti vastu keeleseadusi jms. Osa liiduvabariike keeldus alustamast läbirääkimisigi liidulepingu uuendamiseks. Kõik see õõnestas Gorbatšovi jalgealust niivõrd, et NSVLi lagunemine muutus vältimatuks. 1991. aasta detsembris kuulutasid allesjäänud liiduvabariigid Nõukogude Liidu laialiläinuks. Sellega oli Nõukogude liit lagunenud ja ühes temaga ka sotsialistlik maailmasüsteem.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et sotsialistlik süsteem ei jäänud püsima, kuna teda juhiti algusest peale valesti. Ei saa loota häid tulemusi, kui rahvast ainult hirmutatakse ja valitsetakse jõuga. Varem või hiljem hakkab rahvas vastu ning sisemised vastukõlad on niivõrd suured, et võim hakkab kokku varisema. Sotsialistliku süsteemi puhul see nii ka läks.