Miks olid saarlased muistses
vabadusvõitluses kõige aktiivsem maakond?
Saarlaste jaoks lõppes
muistne vabadusvõitlus Valjala all aastal 1227, oli talv ning
vaenlased, koos varustusega olid üle jäätnud mere Pärnust Muhu alla tulnud ning veristama hakanud. Kuid saarlased ning sealhulgas ka
muhulased olid sitked ning sõjameelsed ega andud ning kergesti alla.
Saaremaa
oli juba muistse vabadusvõitluse ajal (XIII sajand) sissetungijate
hirm ja arm. Saare maakond oli erakordselt tugev Eesti maakond, kus
elanikkonna tihedus oli tõenäoliselt suurim Eestis. Ka olid nad
otsapidi seotud viikingite (normannidega) ja omasid tugevaid sõjalisi
traditsioone. Andekate meremeestena olid saarlased tuntud ka kui
võimekad kauplejad ja õnneks/kahjuks ka kui mereröövlid.
Arvestades kõike eeltoodut, ei pane meid ilmselt imestama Saarlaste
tuntud isepäisus ja püüdlus iseolemise suunas. Ning ega me ka
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-11-10
Kuupäev, millal dokument üles laeti
15 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
stellur
Õppematerjali autor
MUISTNE VABADUSVÕITLUS Referaat Tallinn 2012 SISUKORD SISUKORD.................................................................................................2 SISSEJUHATUS.......................................................................................... 3 1. Muistne vabadusvõitlus...................................................................................3 KOKKUVÕTE................................................................................... .........8 KASUTATUD KIRJANDUS......................................................................... ..9 2 SISSEJUHATUS Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli 1180. 1290. aastatel
1500 inimest. Küttijate ja kalastajate kultuur. Leitud on luust ja arvest valmistatud tööriistu Kammkeraamika – vahetas kunda kultuuri välja – 6000 a tagasi. Sai nime mustriliste savinõude järgi, mida tollel kasutama hakati. Elati majades, kuid mööblit ei tuntud. Tehti algust põlluharimisega. Nöörkeraamika – (venekirved) – 5000a tagasi. Elasid kõrvuti kammkeraamika inimestega, aga rohkem sisemaal, Talu tüüpi elamistes. Olid põlluharijad, kasutasid mööblit, kudusid kangast. 3. Pronksi – ja rauaaeg – mille poolest erinesid need perioodid kiviajast. Pronksiaeg Rauaaeg Kiviaeg 1800-500ekr 500 eKr.-13.saj Oli jääaeg Kuna pronks oli pKr. Inimesi siin polnud kallis ja haruldane, Välja oli kujunenud enne kui alles
võidu saavutasid siiski sakslased. Järgmiseks piiskopiks pühitseti toomhärra Albert. Temast sai vallutussõja peamine organiseerija ja juht. 1202. aastal asutati eriline vaimulik rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad. Ordu liikmeteks said elukutselised sõjamehed. Neil oli pikk valge mantelpunase mõõga ja risti kujutisega. Seepärast hakati ordut kutsuma Mõõgavendade orduks. Ordu juhiks oli ordumeister. Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. Kõige tähtsamad olid rüütelvennad, kelle ülesandeks sai sõdimine. Preestervennad pidasid vaimulikke talitlusi. Teenijate vendade hulgas oli kannupoisse, relvaseppi, kokkasid ja teisi ametimehi. Sissetung Eestisse. 1208. aastal algas võitlus Eestimaa pärast. Sihipärase vallutuse esimeseks ohvriks sai Ugandi. Kroonikas põhjendatakse seda ühe ammuse vahejuhtumiga. Ugalased olevat veel enne Riia linna asutamist tunginud kallale Venemaale reisivatele saksa kaupmeestele ja võtnud neilt kaubad ära
saada. 1208. aastal korraldasid sakslased ja latgalid esimese röövretke Ugandisse (Kagu-Eesti) ning süütasid põlema Otepää linnuse. Rüüstamise ettekäändeks toodi sealkandis aastaid tagasi väidetavalt toimunud saksa kaupmeeste röövimine. Tõenäoliselt toimus rünnak eelkõige latgalite õhutusel ning ei pruukinudki tollel hetkel Riia piiskopi kavadega üldse sobida. Latgalid soovisid murda eestlaste, oma põliste vaenlaste, ülemvõimu piirkonnas, saksa kaupmehed olid aga huvitatud vabast kaubateest läbi Ugandi Pihkvasse. Löögi alla sattunud ugalastele läksid appi eestlased naabermaakonnast Sakalast (Viljandi ümbrus) ning koos tehti vasturetk Beverini (Talava maakonna tähtsamaid keskusi Lätis) linnuse alla (1208). Nüüd tungisid sakslased ja latgalid ka Sakalasse ning rüüstasid seal. Kasutades ära eestlaste rasket olukorda, ühinesid sissetungijatega ka Novgorodi ning Pihkva vürstid (1209-1212).
ö. suunata. o Omasid põlvest põlve parandatud tarkusi o Tundsid hästi ravimtaimi o Panid enam tähele elunähtusi o Võisid ennustada tänu kõigele eelnevale. · Eestlaste ja nende idapoolsete sugulasrahvaste tarkade kuulsus oli suur. · Väge polnud kõikjal ühepalju · Väe olemasolu põhjal hakati pidama kive, puid ja paiku pühadeks. · Loomadel ja inimestel oli kõige enam väge o Peas o Südames o Veres o Küüntes o Juustes o Karvades o Hammastes · Arvatavasti loomade väe omastamiseks kanti kaelas loomade hambaid ja kihvu(vahel ka küüsi) · Surmatud vaenlasel lõigati sageli pea maha ning rebiti süda rinnust välja, et tema väge hävitada. · Orjade pea paljaksajamine tähendas nende võimu äravõtmist ja vastupanu murdmist.
Eestlaste muistne vabadusvõitlus Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli tänapäeva Eesti territooriumil toimunud vastastikuste sõjakäikude seeria peamiselt erinevate eesti hõimude ja neid allutada püüdnud Saksa, Taani ja Rootsi ristisõdijate ning Vene vürstiriikide vahel, mida tavaliselt dateeritakse aastatega 1206 või 1208–1227. Eestlaste muistset vabadusvõitlust loetakse osade uurijate poolt Liivimaa ristisõdade (1180.–1290. aastad) ja laiemalt ka Põhjala ristisõdade osaks.
Nende kahe vastandliku kontseptsiooni pingeväljas sündis siis ka muistse vabadusvõitluse mõiste, olles paratamatult ideoloogiliselt laetud. Kuni 1990. aastateni kasutati seda terminit Eestis väga üldiselt ja ilma mingi kriitikata, sest saksa-eesti vastandus sobis väga hästi nõukogude olustikku. Seejärel hakaksid eesti ajaloolased aga 'muistsesse vabadusvõitlusesse' tunduvalt kriitilisemalt suhtuma. On leitud, et see mõiste on üsna sobimatu, sest 13. sajandil olid olemas küll Eesti territooriumil elanud hõimud, aga mitte eesti rahvast, pealegi ei võidelnud nad ilmselt mitte Eesti muistse vabaduse, vaid üksikute maakondade iseolemise eest. Siiski pole välja pakutud ka uut sobivat terminit, mis võiks muistse vabadusvõitluse asendada: Balti, Põhja või Liivimaa ristisõjad/ristisõda on liialt laiad mõisted, ainult Eesti territooriumiga seotud mõistet aga pole. Seetõttu on ka muistne vabadusvõitlus üldiselt kasutusse jäänud.
Järgmiseks piiskopiks sai Albert. Temast sai vallutussõja peamine juht ja organiseerija. 1201. a. rajas ta liivlaste asula kohale Riia linna. Riiast sai piiskopi eluase ja kogu järgneva vallutussõja peamine tugipunkt. Kogu alistatav maa pühendati Neitsi Maarjale, mille järgi hakati Eesti ja Läti ala nimetama Maarjamaaks. 1202. a. asutas ta rüütliordu ,,Kristuse Sõjateenistuse Vennad". Liikmed olid elukutselised sõjamehed, kellel oli pikk valge mantel punase mõõga ja risti kujutisega. Seepärast hakati ordut kutsuma Mõõgavendade orduks. Juhiks oli ordumeister. Orduvennad jagunesid rüütelvendadeks (ül. oli sõdida), preestervendadeks (ül. oli vaimulikke talitusi pidada) ning teenijate vendadeks (kannupoisid, relvasepad, kokad jt.) Selle orduga õnnestus mõne aastaga liivlased alistada ja ristiusku pöörata. Sissetung Eestisse 1208. a. sügisel algas võitlus Eestimaa pärast
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid