Miks eestlased kaotasid muistse vabadusvõitluse? Eestlaste muistne vabadusvõitlus toimus 1208-1227.aastal, mille eestlased kaotasid. Eestlased ei võidelnud ühtse rahvana. Eestlastel polnud ka peale Madisepäeva lahingut kindlat juhti. Eestlased olid sõjatehnikia poolest vähe arenenud. Ei kasutanud ambe, mida eestlased alles 1223. aastal rakendada mõistsid, kuigi nad olid sellega juba ammu kokku puutunud( 1210.aastal Võnnu linnust piirates). Vabadusevõitluse käigus küll eestlaste relvastus ja lahingulised oskused võitluse käigus küll eestlaste relvastus ja lahingulised oskused paranesid, kuid siis oli juba hilja. Ma arvan, et eestlased oleksid pidanud rohkem teistel sõjaliselt õppima ja kasutama uuemat relvastust. Muidugi suureks miinuseks eestlastele oli ka see, et orduvennad oli elukutselised sõjamehed. Nad oskasid paremini relvi käsitleda ja ühtlasi võidelda organiseeritult, pidada kinni lahingu
Sellele järgnes taaskord kogu mandrit hõlmav vägivaldne ristiusustamine. Baltimaad, 1225 - 1250. Baltimaad, 1225 - 1250. Aastal 1227 alistas Mõõgavendade ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna. 1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda kristlaste ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid. Üks suurem vastuhakk algas pärast Saule lahingut (Päikeselahingut) 1236. aastal, kus ristisõdijate väed purustati semgallide ja zemaitide poolt.
maakondade kaupa · Eestlastel tuli võidelda mitme vaenlasega- sakslased,taanlased,rootslased, venelased · Vaenlaste sõjajõud said pidevalt täiendust · Vaenlased olid head diplomaadis, suutsid hankida endaleliitlasi ja kasutasid ära kohalike rahvaste ja maakondade omavahelisi tülisid · Paarikümneaastane sõda ja rüüstamine kurnas eesltased majanduslikult välja 1227 a loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda kristlaste ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid
ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, vallutades ka Tallinna linnuse. Aastal 1227 alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna. 1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Katoliku kiriku ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid. Tanel-Mairo Sildnik 10r
Henriku teateil kaotasid eestlased üle tuhande mehe, ristisõdijate poolel oli aga hukkunute arv väiksem, sest suurem osa eestlastest tapeti taandumisel. Aastal 1227 alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Katoliku kiriku esindajate ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid. Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes välja Vana-Liivimaal sümbioos Liivi ordu ja Taanile kuulunud Eestimaa hertsogkondi vahel ja otseste Rooma paavstile alluvate Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkondade valitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud vallutatavate maa-alade jaotus, reaalselt neid ei järgitud ning võimalusel
Eesti, vallutades ka Tallinna linnuse seal asunud Taani kuninga vasallidelt ning muutes linnuse oma tugipunktiks.Aastal 1227 alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Katoliku kirik esindajate (piiskoppide ja orduvägede) ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid.Peale ordu kaotust Saule lahingus (Päikeselahing) 1236. aastal toimus veel üks suurem ülestõus Eesti piires, kuid seegi ebaõnnestus. Lahingud Taani sõjakäik Saaremaale, 1206 Otepää lahing, 1208 Võnnu piiramine, 1210 Ümera lahing, 1210 Turaida lahing, 1211 Viljandi lahing, 1211 Lehola lahing, 1215
vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, valluatdes ka Tallinna kindluse seal asunud taani sõdalastest ning muutes kindluse oma tugipunktiks. Aastal 1227 alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna. 1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Katoliku kirik esindajate (piiskoppide ja orduvägede) ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid. Peale ordu kaotust Saule lahingus (Päikeselahing) 1236. aastal toimus veel üks suurem ülestõus Eesti piires, kuid seegi ebaõnnestus. Vallutajate omavahelised suhted Ehkki Läänemereäärsete riikide vallutamine toimus Rooma paavsti õnnitusel ja heakskiidul, puudusid paavstivõimul oma sõjalised jõud uude maade vallutamiseks ning
Kokku on seda ettevõtmist hakatud kutsuma Liivimaa ristisõjaks. Eestlastega seotud sündmuste põhiliseks ajalooallikaks on kaasaegse Saksa preestri (Läti) Henriku kirjutatud Liivimaa kroonika. Selle kohaselt kestsid ägedad võitlused eestlaste ja ristisõdijate vahel kakskümmend aastat ja seegi ei taganud eestlaste lõplikku alistumist. Eriti saarlased püüdsid mitmel korral võõrvõimust vabaneda. 1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Katoliku kirik esindajate (piiskoppide ja orduvägede) ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid. Muistset vabadusvõitlust on loetud varasemate Eesti ajaloolaste poolt üheks esimeseks sammuks eesti rahva kujunemise teel ning selle sammumisel riigi kujunemise suunal. Selle kontseptsiooniga seoti ka kõik järgnevad olulisemad sündmused, nagu Jüriöö ülestõus ja Mahtra sõda. 8
Nende viimastegi teadetest on palju kaduma läinud; sellest, mis säilinud, esineb praegu mõni osa jällegi ümbertöötatud redaktsioonis. Vastased ja võõrad rääkisid eestlastest harilikult ainult niipalju, kuivõrt eestlased olid teguriks, mida tuli avalikult arvestada. Läti Hindreku kroonikas kuuluvad eestlased peategelaste hulka, järgnevad ajaraamatud nimetavad neid juba harvemini, kuigi veel kaunis sagedasti. 14. aastasaja kirjeldusel ei pääse ükski ajaraamat mööda 1343. a. vabadusevõitluse kirjeldusest, vähemalt nimetusest. Viimaks aga kaob võõraste ja vastaste kirjutatud ajaloo veergudel eestlastel individuaalne, teguvõimas ilme talupoegade hallis, passiivses, ühetaolises massis. Kuigi me eestlaste ajaloo käigu saadusi üldistes joontes tunneme ristiusu ajast peale, ei ole siiski kõik üksikasjad küllalt selged. Pealegi ei taha me ainult arenemiskäigu saadusi teada, vaid arenemiskäiku ennast näha, mitte ainult seda teada, mis teised tegid eestlaste suhtes, vaid mis
annaabi.ee 
