Miks 1920ndatel, 30ndatel vahetusid demokraatiad diktatuuride vastu? (0)

Miks 1920-30. aastail asendus demokraatia diktatuuriga?
Peale Esimest maailmasõda loodeti, et demokraatia jääb valitsema ja enam sõdu ei tule. Paraku pidid inimesed demokraatias pettuma, kuna hüppelist majanduskasvu ei tulnud ning elujärg ei läinud paremuse poole. Siinkohal kasutasid olukorda ära uute ideoloogiatega juhid.
Demokraatia tähendab sõnavabadust, õiglasi valimisi ning rahva võimu. Samuti tagab see inimese eralelu puutumatuse ja isikuvabadused. Diktatuur, demokraatiale vastandudes, on valitsemisvorm, kus juhil on piiramatu võim. Sellega kaasneb isikuvabaduste piiramine ja vastaste igal võimalikul viisil mahasurumine. Sageli puudub vastutus oma tegude moraalsetele ja eetilistele tagajärgede eest.
18. jaanuarist 1919. aastast kuni 21. jaanuar 1920. aastani toimunud Versailles ’ rahukonverents kuulutas Saksamaa sõjasüüdlaseks. Samuti ei saanud loodetud alasid Itaalia. Mõlemas riigis tekkis sobiv keskkond diktaatorite võimuletulekuks. Sobiv aeg oli ka sellepärast, et laiendati valimisõigust, mis kaasas poliitilisse ellu uusi rahvakihte, kellega oli lihtne manipuleerida. Lisaks polnud demokraatia end ära tasunud. Loodeti, et demokraatia toob riigi õitsengu, kuid kuna demokraatia püsimiseks on vaja nii tugevat rahvast kui ka tugevaid juhte, ei jõutud seda õitsengut ära oodata.
29. oktoobril 1929. aastal Ameerika Ühendriikidest alanud majanduskriis mõjutas paljusid riike. Ennekõike aitas see totalitaarset võimu ihkavate Hitleril ja Mussolinil rahvamasse enda poole võita. Kuna rahval on kergem süüdistada midagi lähedalolevat, arvati, et riigi valitsus on majanduskriisis süüdi. Tulevased diktaatorid oskasid seda aga osavalt ära kasutada ja lubasid rahvale paremat, majanduslikult kindlustatud tulevikku.
Diktatuuride sisepoliitika teravnemine oli paljuski seotud majandus- ja demokraatia kriisiga . Enne diktatuure võimul olnud valitsus ei suutnud rahuldada rahva vajadusi ning rahvas hakkas tahtma riigi etteotsa tugevat juhti, kes lahendaks kõik probleemid. Hitlerile, Mussolinile ja Stalinile tähendas see enamuse toetust. Ka ulatuslik propaganda mõjutas elanikkonda piisavalt palju, et just neid valida.
Olgugi et mitmed riigid said omale totalitaarsed valitsejad, oli ka neid, mis jätkasid demokraatlikku teed. Nende hulka kuulusid näiteks Ameerika Ühendriigid, Inglismaa ja Prantsusmaa. Ka neid mõjutas nii majanduskriis kui üldine sõjajärgne olukord, kuid kõigis nendes jäi demokraatia püsima, kuna traditsioon oli juba tugevalt juurdunud ja poliitilised erakonnad olid piisavalt arenenud.
See on paratamatu, et diktatuurid tekkisid, kuna aeg ja olukord oli selleks piisavalt sobiv. Positiivseks saab pidada seda, et tänapäeval on demokraatia traditsioon paljudes riikides nii tugevalt juurdunud, et loodetavasti Kolmanda maailmasõja järgselt totalitaarset võimu ei rakendata ning seekord toob demokraatia õitsengu.