Rootsi-perioodil esines Ristikivi ka viljaka kriitikuna, ta on "Eesti kirjanduse loo" (1954) ja lühimonograafia "Bernard Kangro" (1967) autor. Postuumselt avaldatud kogu "Viimne vabadus" koondab esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast (7. raamat sarjast "Eesti mõttelugu", Ilmamaa, 1996). Ristikivi ainus luulekogu "Inimese teekond" ilmus 1972. aastal. 2009. aastal avaldati Ristikivi "Päevaraamat (1957-1968)". Mihkel Mutt Mihkel Mutt (sündinud 18. veebruaril 1953 Tartus) on eesti kirjanik, teatri- ja kirjanduskriitik ning tõlkija. Ta lõpetas Tartu VIII Keskkooli kirjanduse eriklassi. Aastatel 19711976 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat ja ajakirjandust.19761977 töötas toimetajana kirjastuses Eesti Raamat, 19771986 ajakirjas Looming algul kirjandusteaduse ja kriitika, pärast luule- ja lühiproosa osakonna toimetajana,[1986
Mihkel Mutt Mihkel Mutt (sündinud 18. veebruaril 1953 Tartus) on eesti kirjanik, teatri- ja kirjanduskriitik ning tõlkija. Mihkel Mutt sündis võõrkeeleõpetajate peres. Ta lõpetas Tartu 8. Keskkooli kirjanduse eriklassi. Aastatel 19711976 õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat ja ajakirjandust. 1976 1977 töötas toimetajana kirjastuses Eesti Raamat, 1977 1986 ajakirjas Looming algul kirjandusteaduse ja kriitika,
skandinaavia saagadest.1864 läks vabatahtlikult maapakku, kus valmisid tema uuenduslikud näidendid. "Peer Gynt" (1867) egoistlikust hulkurist, kes on lindpriiks kuulutatud. Solveig ootas teda kogu elu. "Nukumaja" (1879) räägib naiste õigustest. Peategelasesse Norasse oli juba isa suhtunud nagu lapsesse või mänguasja, kuid tema tahtis elada inimväärset elu. Nora otsustas kodust lahkuda, kui mees ütles, et tal on kohustused tema ja laste vastu, ütles Nora, et tal on kõigepealt kohustused iseenda vastu. Ibseni arvates pidi inimesel olema mitte ainult õigus, vaid ka kohustus teha sõltumatuid otsuseid. Näidendi lõpp oli selle aja jaoks väga skandaalne. Ibsen oli esimesi XIX sajandi kirjanikke, kes nii julgelt näitas naise õigusetut seisundit tollases ühiskonnas. "Kummitused" (1881) räägib pärilikkuse probleemist
KEVAD Kuuekümnendad - sula. Stalinistlik periood, kõige esmalt tuleb teadvustada seda, et on tegemist eeltsensuuriga, see ei kao, vaid tema toimimine muutub leebemaks, teiseks stalinism tähendas suuri repressioone poliitilistel põhjustel. Kolmandaks meie seisukohalt on tähtis see, et on kehtestatud esteetiline kaanon, mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga. Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel. Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel, ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas, kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontrolliga ühiskond, muutusteks
argieluliste interpretatsioonide praktika, kuid puuduvad institutsionaliseeritud interpretatsioonisüsteemid. Trükikunsti ajaloost Eesti kontekstis Euroopa aegumatuks kultuurisaavutuseks lõppenud aastatuhandel peetakse trükikunsti leiutamist. Johannes Gensfleisch zum Gutenberg hakkas 1440. a paiku tekste kokku seadma lahtistest tähetüüpidest (esialgu olid need puust, pärast tinast valatud). On andmeid, et Hollandis hakanud Costeri-nimeline mees Gutenbergist varem eraldi trükitüüpe kasutama. Gutenberg varjas oma trükkalitegevust, et mitte olla süüdistatud NÕIAKUNSTIS (oli ju keskaeg). Alles tema surma järel hakati teda trükikunsti leiutajaks nimetama. Varem tehti plokiraamatuid, st tõmmiseid võeti ühelt puuklotsilt. Ja veel varem kirjutati raamatuid käsitsi ümber ainuüksi Pariisi illuminaatorite tsunftis oli 6000 käsitsikirjutajat! Gutenbergi isa oli kullassepp, mistõttu G. tundis graveerimist ja müntide vermimist
avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. Tõsi, Eestis korjati nimetatud teos pärast ilmumist kiiresti raamatulettidelt jälle ära ning lohakas tsensor, kes sellisel romaanil ilmuda lubas, lasti lahti. Ja selleks, et sellisel teemal kirjutatud romaan üldse ilmuda saakski, tegi Kaugver äratuntavalt autobiograafilisest peategelasest negatiivse ja tahtejõuetu tegelase, sest nii "patune" mees ei saanud ju positiivne kangelane olla! "Naiste poolehoiu võitmiseks ei näinud ta ise mingit vaeva ilusa mehe ja sarmika suhtlejana ajas ta neil käigupealt pea segi," meenutab kirjaniku tütar Katrin. Tolle elujanu nahka läks ka kirjaniku esimene abielu. Oma kolmanda abikaasa Aavega tutvus Kaugver 40aastaselt (Aave oli 33). "Isal oli kolm ametlikku naist ja lugematu arv romaaneromansse, mida ta ei varjanudki. Tal oli tõepoolest oma unistustenaine: ilus,
katuse alla mõneks ajaks elama võttis. Zaral oli mitmeid sarnasusi Aliidega ta oli samuti noor ja hakkaja tütarlaps, kuniks tema unistused purunesid sellega, et ta läks Lääne-Euroopasse tööle. Prostituudina töötades pidi neiu läbi elama mitmeid õõvastavaid juhtumisi, mistõttu oli ka tema kohati endassetõmbunud ning kaitsliku olemisega. Sisukokkuvõte: Teise maailmasõja järgne aeg: 1936-1960ndad Aliide ja Ingel läksid kirikusse. Aliidele jäi silma üks mees, kelle tähelepanu aga Ingel endale tõmbas. Ingli ja Hansu tunded süvenesid ning peatselt noored abiellusid. Aliide proovis erinevate loitsude abil Hansu endasse armuma panna, aga se ei õnnestunud. Üsna varsti sündis noorpaarile tütar, kelle nimeks pandi Linda. Mõne aja pärast Aliide ja Ingli vanemad jäid kadunuks, õdedel tuli nüüd omapead hakkama saada. Samuti pidi Hans end kui kommunistide vastast kas metsas või majas olevas konkus varjama
a. tülijumalanna Eris. Ta veeretas saali kuldõuna (tüliõuna) kirjaga „Kõige kaunimale“. Lõpuks jäi sõelale 3 jumalannat – Hera, Aphrodite ja Athena. Zeus käskis küsida nõu Trooja kuningapojalt Pariselt, kes pidi olema ilu asjatundja. Hera lubas, et kui tema võidab, siis saab Parisest Euroopa ja Aasia valitseja, Athena lubas, et aitab Parisel alistada kreeklased, Aphrodite lubas, et Paris saab omale maailma kõige ilusama naise, kelleks oli Helena. Paris valis Aphrodite. Helena mees oli Menelaos. Paris röövis Helena ning viis ta Troojasse. Helena endised kosilased moodustasid suure Kreeka väe, mille juhiks oli Agamemnon. Aga puudu oli 2 olulist sõjameest – Odysseus ja Achilleus. Odysseus oli Ithaka saare pea. Odysseus jättis endast hullumeelse mulje, kuna ta ei tahtnud sõtta minna. Ta kündis maad nagu hull ja külvas soola. Ühe lihtsa katsega (Odysseuse laps pandi adra ette) sai siiski selgeks, et ta ei olnud päriselt hull ja ta pidi ühinema Kreeka väega.
Kõik kommentaarid