Mida vanematel on õppida lastelt (0)

Sille Teetsmann 12a.
Mida võiksid täiskasvanud õppida lastelt
Esimene asi, millega laps täiskasvanuid õpetab on sündimine. Sündides on lapsed abitud ja sõltuvad ainult emast ja isast. Lapse sündimine paneb vanemaid oma elus palju muutma , kasvõi oma aja planeerimist. Vanematel on nüüd keegi, kes on neist sõltuv, kes ei oska siin ilmas elada ilma nendeta .
Lapsed on alati osanud paremini ümber käia asjadega ja kohaneda muutustega. Kindlasti omadused, mida elus vaja läheb ja mida võiks lastelt õppida. Heaks näiteks on mobiiltelefonid ja arvuti. Lapsed võtsid kõik kiiresti omaks, samal ajal kui täiskasvanud suhtusid neisse ülimalt skeptiliselt. Mulle tuleb meelde, kui ema ostis endale lõpuks mobiiltelefoni. Oli ikka tükk tegemist, et õpetada talle näiteks kõne vastuvõtmist, või veel hullem, helistamist. Rääkisin talle samm-sammu haaval kõik ära ja ta kirjutas kogu minu jutu ka üles, ent pärast ikka lasi minul numbri valida ja küsis, et kuidas üks või teine asi käis. Ka kasutusjuhendist oli tema arvates täiesti võimatu aru saada, samas, kui minu arust oli see üpris hästi koosatud, võrreldes enamusega.
Pangakaarti oskab tänapäeval kasutada pea iga laps, ja see tundub loomulik. Pangakontorid on aga sunnitud palkama pensionäre, et nad oma jäärapäisematele vanusekaaslastele kaardi kasutamist ja selle tööpõhimõtteid selgitaksid. Vanemad inimesed lihtsalt ei kujuta ette, et sellise plastikkaardi abil saab maksta, ja kahtlustavad, et raha panka pannes teeb pank sellega kindlasti palju kurja ning vaene vanainimene ei pruugi seda raha enam kunagi tagasi saada. Siit tulebki välja, et lastel on elavam kujutlusvõime ja minu arust peaksid selise kujutlusvõime omandama ka täiskasvanud, eelkõige vanurid .
Väidetavalt on lapsed kõige puhtama südametunnistusega olevused siin ilmas. Ütleb ju vanasõnagi, et lapse suu ei valeta. Jällegi üks voorus, mis täiskasvanute maailmas kipub kaduma. Mäletan, et kunagi oli televiisorist üks laste saade, kus saatelõigus “Lapse suu ei valeta” küsiti laste käest kuidas nemad saavad aru sellistest sõnadest nagu abielu, armastus, sõprus, isa, ema jne. Vastused olid meie jaoks väga naljakad ja täiskasvanute mõistes kindlasti mitte õiged, aga need vastused olid ausad ja siirad. Täpselt nii näebki üks laps “suurte inimeste” maailma. Laste maailme on ju lihtne. Peaaegu ainuke kohustus on käia koolis ja õppida. Väiksematel lastel pole sedagi . Ma arvan, et ka täiskasvanutel tuleks samuti õppida asju lõdvemalt võtma, sest lihtsuses peitub ilu..
Kasvades kaotame palju isikuomadusi, ent samas omandame uusi. Nende omadusi kombineerides saaksime ideaalse inimese, ent üks osapool arvab, et noorus on hukka läinud, teine osapool arvab, et vanurid on lubjastunud. Tõde peitub kuskil vahepeal , ja kui vanemad inimesed õpiksid lastelt siis saaksidki neist ju ideaalsed inimesed.