"Mida vaatan telerist" (0)

Mida vaatan telerist?
Televisioon on mahukas meediaüksus, kanaleid on sadu, tuhandeid ja vaatajaid miljardeid. Televisiooni algus oli üksikud kanalid, kõige tähtsamate uudistega, kuid see on kasvanud miljardiettevõtteks. Paljudel kanalitel on oma spetsialiteet. Enam ei pea ootama tavaprogrammidest muusikat, kui on MTV, või filme, kui nende jaoks on palju teisi kanaleid. Teler võib pakkuda vajalikku infot, kui ka vajamatut prahti ja selle üle otsustab vaataja ise, mis on huvipakkuv ja mis mitte.
Reklaam on midagi, milleta ei saa telerit vaadates hakkama. Firmad on sunnitud kulutama miljoneid reklaamile, millel pole mõtet, mis ainult kordavad nende nime rohkem kui tavaliselt. Nad teevad seda, sest kõik teevad nii. Söögikohta minnes küsitakse, mida soovite juua, kui pole eelistust, mõtlete kohe telerist nähtu peale ja tellite Coca - cola . Seda reklaamist loodetaksegi. Kuid mõelda, ei anna reklaam meile rohkem infot, kui me juba teame. Me teame, et Coca-cola on jook, et see tuleb erinevates suurustes pudelites. Need on reklaamid , mis tahavad meie mõtlemist muuta. Loeb ainult, kas sulle meeldib kaunis tütarlaps või karu, kes on reklaamnägu, kuid pole tootega kuidagi seotud. Meeldivad on reklaamid, mille iseloom on meeldetuletus . Ma saan teada, millal algab lemmikfilm või korvpallimatš, mis on huvipakkuv. Reklaam võib pakkuda kõike, arvates olla näinud kõike, mis on võimalik välja mõelda, tulevad uued ja hullumeelselt iiveldama ajavad reklaamid.
Mõeldes uudistesaadetele, saab sealt infot päeva tähtsündmuste kohta. Igal õhtul näeme, mida head või halba sünnib maailmas meie ümber, kuid mitte meiega. Vaadata on võimalik asju lillelaadast kuni õudusunenägudeni. Maailm pole kade näitama meile oma palet. Uudised tekitavad meile reaalsustaju . 140 kilomeetrit tunnis pole võimalik libedal teel kurvi võtta ja pangaröövlid püütakse kinni, kuid ikkagi on neid, kes üritavad seda muuta, kuid lõpetavad ikkagi õhtustes uudistes. Mõni õnnestunud suur tegu paneb aga kõiki mõtlema, aga mis siis kui…. Me kõik mõtleme kaasa uudistega.
Filmid on meie salaelu, elu mida ihaldame. Soovi korral midagi suurt teha, hakkame vaatama filmi, sest see on lihtsam, kui tänaval päriselt pahade vastu võidelda. Head filmi vaadates tundub see tõeline. Kujutame ette, et suur kangelane, kes päästab maailma ollakse ise. Kuid see ei õnnestu alati isegi filmides, kuigi me usume ja loodame, et meie kangelane päästab maailma. Telerist nähtud filmid muudavad uskumusi, ka paha võib-olla hea või muutuda selleks, muudavad meid, kuniks oleme filmimaailmas , muudavad tuju õnnelikuks, kurvaks, panevad meid unistama, kuigi me teame, et see pole tõeline, usume sellesse.
Telerist vaadatav on uudised, reklaam ja film , kuid nende mõte sügavam. Me vaata vaid filmi, vaid unistame, reklaami nähes loodame, äkki see on hästi välja tulnud või üritab keegi jälle meie eest mõelda. Ka uudised tekitavad meis vastakaid mõtteid. Elu hulka kuulub televisioon, meile läheb seda vaja, me saame infot, mis on vajalik ja ka infot, mida pole vaja. Me suudame ise mõelda, mida me tahame. Valikud on meie, mida vaadata ja mida mitte ning soovi korral võime teleri lihtsalt välja lülitada.