Meursaulti ellusuhtumine (0)

Meursaulti ellusuhtumine

Camus ’ „Võõras“ on kirjutatud kahes osas. Esimene osa kirjeldab peategelast Meursault ’ enne vangi minekut, teine osa kirjeldav tema muutumist vangis olles. Meursault’s on raske muutusi leida, sest teis algab ja ka lõppeb tema ükskõikse suhtumisega ellu.
Meursault on äärmiselt üksküikne, ta ei usu jumalat ega elu pärast surma. Teose alguses ei suuda ta ühtegi otsust teha. Kui Marie Meursault’lt küsib, kas ta ei sooviks temaga abielluda , on mees ükskõikne. Marie küsib ka, kas Meursault armastab teda, mille peale mees vastab, et sellel pole tähtsust, aga tundub, et ei armasta. Ta aina väidab, et ükskõik mis tegusid ta teeks, oleks elu ikka samasugune. Pärast ema surmagi ütleb Meursault, et elu ei ole muutunud. Enne mõrva mõistab ta ainult korraks võimaluse olemasolekut – kas tulistada või mitte.
Meursault on kõige suhtes ülimalt rahulik. Viha asemel tunneb ta tüdimust ja tõelise õnne ja rõõmu asemel rahulolu. Ta emotsioonid on väga piiratud. Meursault’l puudub võime enda tundeid ja tegevusi analüüsida, ta ei oska ennast kirjeldada ega näe oma tegevuse põhjuseid. Kui temalt vanadekodus küsitakse, miks ta ei soovi oma ema surnukeha näha, vastab ta, et ta ei tea. Ta ei ole teadlik oma motivatsioonidest ja seega arvab , et neid ei ole.
Meursault näeb inimesi kahel tasandil: ta kas ei taha nendega mingisugust tegemist teha või saab n-ö ärahoidmatult sõbraks nagu Raymondiga. Meursault ei mõista inimesi, ta jälgib neid ettevaatlikult. Celeste’i juures lõunatades jälgib ta hoolikalt ühe naise tegevust. Hiljem, kui naine lahkub, Meursault jälitab teda natuke aega „Kuna mul polnud midagi teha“ (lk 30). „Leidsin, et ta oli kaunis imelik, aga unustasin ta õige pea“ (lk 30). Näitab veekord Meursault’ ükskõiksust inimeste suhtes, kuigi talle meeldib nende tegevust jälgida.
Meursault muutub oma läbielatud katsumuste läbi. Kui teda kohtuprotsessi jooksul küsitletakse, on ta sunnitud mõtlema ja ennast analüüsima. Kuigi tema nn ilmutus tekib üksinda kongis olles, on aru saada, et protsess oli järk-järguline ja et seda ilmutust saada, pidi ta palju läbi elama. Tänu sellele ei ole Meursault enam nii passiivne – ta teeb ise otsuse karjuda vanglavaimuliku peale, otsuse magada, ärgata ja minna surmale vastu. Vanglavaimuliku peale karjudes tärkavad temas tugevad tunded: „äkilise rõõmu ja ravuga läbisegi..“ (lk 77). Enne hukkamist tekib Meursailt’s uus vaade inimestele. Ta mõistab, et tegelikult ei meeldi kellelegi üksi olla. Ta soovib, et ta hukkamise päeval oleks palju pealtvaatajaid, et ta ei tunneks ennast üksildasena,
Teose alguses ei tea Meursault oma tegevuste ega sõnade põhjuseid, ta ei tunne ennastki. Tema arvates ei mõjuta ükski otsus tema elukäiku. Enne hukkamist õpib ta oma tegusid ja ennast analüüsima, tal tekib otsustusvõime. Vaatamata Meursault’ suurtele isiksusemuudatustele jääb ta siiski ükskõikseks.