Mesopotaamia ja Egiptuse skulptuuride omavaheline võrdlus. (0)

ISESEISEV TÖÖ 1: MESOPOTAAMIA JA EGIPTUSE KUNST
VÕRDLUSÜLESANNE
Mesopotaamia ja Egiptuse skulptuuride omavaheline võrdlus.
Mesopotaamia asus kahe jõe-Tigrise ja Eufrati vahelisel maa-alal. Mesopotaamia tähendabki tõlkes kahejõemaad. Nendel aladel elasid juba üle 5000 aasta tagasi sumerid. Nad rajasid linnriike, ehitasid templeid  ja leiutasid kiilkirja. Mesopotaamia kunst kujunes välja u. 4000-539 e.Kr. Nagu vana Mesopotaamia,  asub ka Egiptus kõrbealal kus põllumajandus on võimalik ainult tänu kunstlikule niisutusele. Ka siin tekkisid alguses väikeriigid ja hiljem ühtne Egiptuse riik. Egiptuse kunst kujunes välja u. 3000-332 e.Kr.
Mesopotaamias oli tähtsaimaks ehitusmaterjaliks savitellised . Osad neist olid põletatud, kuid kuivatati ka päikese käes, mistõttu polnud nad ilmastikule vastupidavad  ja hooned ei  ole seetõttu tänapäevani säilinud. Veel kasutati ehitusel kivi. Samuti kasutati ka Egiptuses savi ja kivi, kuna need olid tol ajal kõige kättesaadavamad ehitusmaterjalid.
Kujutavas kunstis oli Mesopotaamias juhtivaks alaks skulptuur- reljeefid ja kujud, mis enamasti olid seotud ehitistega, kuid loodi ka eraldiseisvaid reljeeftahvleid ja vabafiguure. Traditsioonipäraselt kujutati kuningad ja teisi tähtsad isikud lihtinimestest palju suurematena. Nende kehad on jäigas poosis , isikupärased jooned ei olnud olulised. Juuksed ja habe nendel kujudel on hoolikalt välja voolitud, need koosnevad  ühesuurustest väljavoolitud lokkidest. Silmad tehti suured ja sageli asetati nende süvenditesse teisest värvilisest materjalist silmamunad. Reljeefidel ja steelidel kujutati võitlusstseene ning sündmusi Gilgameši eeposest, veeupututusest ja teistest müütidest. Figuuridele on tihti lisatud ornament ja kiri. Nagu ka Mesopataamias domineeris Egiptuses skulptuur. Kindlasti oli selle põhjuseks usund , et hing võis  inimese kuju sisse tagasi pöörduda. Vaaraosid kujutati tardunud poosides, vasak jalg teisest eespool , käed külgede peal rusikas. Nende nägudel on kerge naeratus ja pilk suunatud kaugusesse. Kujud mõjuvad kohmakalt, aga ometi väga suursuguselt. Läbi aastasadade kujutati vaaraosid alati samasuguses poosis, sama soengu ja näoilmega. Isikupärased jooned ei olnud olulised. Lihtrahva ja loomade skulptuurid on aga hoopis elavamad kuigi teostatud samuti üldistatuna, stiliseerituna. Mõlemas kultuuris kujutati jumalaid tihti segaolenditena, näiteks inimese keha, aga linnu pea.Nii Egiptuses kui Mesopotaamias domineerib reljeef, sest seda oli lihtsam teha kui ümarskulptuuri ning kohati oli rohkem kohti kuhu neid teha.
Nii Mesopotaamias kui ka Egiptuses kujutati enamasti võidukaid lahinguid, jahti ning muud sarnast. Kujutati valitsejaid, sõdureid, loomi, lihtinimesi. Tähtsaimaid inimesi nagu näiteks jumalaid kujutati muust rahvast suurematena. Egiptuses olid ümarplastika skulptuuris inimesed keerulisemates poosides ning nägid palju realistlikumad välja kui Mesopotaamias.
Egiptuse ja Mesopotaamia kunstis kujutati inimesi üsna tõetruult. Kuigi anatoomia oli õige, kujutati inimesi ’’egiptuse poosis’’- nägu profiilis , keha ja silm otse. Liikumist kujutati üks jalg ees. Näod olid emotsioonitud. Loomi kujutati inimestest palju liikuvamatena ja emotsioonirohkematena. Kujutatud olid ka lihased, mis tegid tervikut loomutruumaks.
Värvikasutus oli mõlemas nii Mesopotaamias kui Egiptuses sarnane. Mesopotaamias kasutati kollast ja sinist, kuid Egiptuses lisaks veel ka punaseid toone. Egiptuse reljeefkunst oli tavaliselt palju värviküllasem kui Mesopotaamias.
Kummagi kultuuri kunstis ei olnud oluline ruumi kujutamine. Seda küll tehti, kuid vähe. Seljuhul kujutati kaugemal olevad objektid üleval pool.
Kahe kultuuri skulptuurikunstis oli kõige silmapaistev ’’egiptuse poos’’. Oluline oli ka jumalate kujutamine segaolenditena. Jumalatesse suhtumine ja nende auks nii palju vaeva nägemine oli tollal suur austuse märk.