Mesopotaamia ja Egiptus (0)

Mesopotaamia ja Egiptus
Umbes 7000 aastat eKr hakati Põhja-Mesopotaamias tegelema põlluharimisega. Niiluse ääres sai see alguse 5000 a eKr. Neil kahel piirkonnal on mitmeid sarnasusi nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt. Samas eristavad Egiptust ja Mesopotaamiat ka paljud lahknevused.
Egiptus asub Aafrika kirdeosas Niiluse jõe ääres. Seal ei saja peaaegu üldse vihma, põlluharimine oli võimalik ainult tänu Niiluse korrapärastele üleujutustele. Mesopotaamia asub Egiptusest veidi kirdes , Tigrise ja Eufrati jõe aladel. Ka seal sajab vähe vihma, põllumajandusega tegelemiseks oli enamasti vajalik kunstlik niisutamine.
Vaarao oli Egiptuse kuningas. Tal oli piiramatu võim, teda samastati mitmete Egiptuse jumalatega, nagu näiteks pistrikukujulise Horosega. Vaarao ülesandeks oli ühendada Ülem- ja Alam-Egiptus lahutamatuks harmooniliseks tervikuks, et saaks toimida kogu maailma maailmakorraldus ehk Maat . Vaaraost hierarhiliselt madalamal asusid preestrid, sõdurid, käsitöölised, kirjutajad ja talupojad. Orjade osa oli teisejärguline. Seevastu Mesopotaamias ei samastatud kuningat jumalaga . Tema ülesanneteks oli juhtida sõjaväge ja mõista kohut . Linnriigi jõukamad mehed moodustasid kodanikkonna, millest madalamale jäid orjad ja rentnikud.
Egiptuses kujunes välja piltkiri , mille märkideks on hieroglüüfid. Peamine kirjutusmaterjal oli papüürus. Kirja keerukuse tõttu oli aga kirjaoskuse omandamine vaevaline, seega oli kirjaoskajaid ainult üks protsent. Mesopotaamias oli kasutusel kiilkiri, mis kujutas pehmele savitahvlile pulgaga märkite vajutamist. Ninivenest on leitud suur savitahvlite raamatukogu, mis sisaldas pea kõiki Mesopotaamia kirjanduse tähtsamaid teoseid.
Tähtsaimad jumalad, keda Egiptuses kummardati ning kuningavõimuga seostati , olid Amon -Ra, Horos, Osiris ja Seth. Väga oluline oli mumifitseerimine – see pidi tagama surmajärgse elu. Hauakamber , milleks oli vaaraotel püramiid, pidi kindlustama lahkunu häirimatu elu surmariigis. Vastupidiselt Egiptusele pöörati tähelepanu eeskätt elule enne surma. Usuti, et pärast inimese surma satutakse süngesse allmaailma, mida kardeti väga.
Teadus oli mõlemal, nii Egiptusel kui Mesopotaamial, väga praktiline. Egiptlased olid osavad kirurgid, osati teha keerulisi silmaoperatsioone. Võeti kasutusele päikesekalender ja matemaatiline konstant „pii“. Mesopotaamlased kasutasid kuuekümnendsüsteemi ja arvude ülesmärkimise süsteemi, kus arvu suuruse määrab numbrite järjekord. Taevavaatluste tulemusena kujunes kuukalender, kus aasta koosnes 12 kuust. Valitseja korraldusel lisati aeg-ajalt täiendav kuu, kuna päikeseaasta oli 11 päeva pikem kui kuukalendris.
Naise roll Egiptuses oli hulga tähtsam, kui Mesopotaamias. Egiptuse perepea oli mees, aga olid tagatud ka naise õigused. Vahel võis ka juhtuda, et naine tõusis vaaraona riigi etteotsa . Mesopotaamias oli aga selline asi lubamatu. Naine pidi olema rangelt monogaamne, seevastu võisid mehel olla mitmed abieluvälised seksuaalsuhted. Abielurikkujast naisi karistati tavaliselt surmanuhtlusega.
Egiptuse ja Mesopotaamia sarnasused olid praktiline teadus, mitme jumala kultus ning kirja välja kujunemine. Samuti oli ka sarnane riigivalitsemine. Suurimad erinevused on naise roll perekonnas ja ühiskonnas ning arusaam surmajärgsest elust.