Austraalias asuvast Suurest Vallrahust. · Meritäht on uskumatult ablas. Täiskasvanud isend sööb päevas ära kolm, noorloom aga kümme korda tema kehakaalust suurema toidukoguse. · Meritähed on suutelised oma keha taastama isegi kiiretükikesest. MERISIILIKUD · Okasnahksete hõimkond. · Okkaline. · Üle 800 liigi. ISELOOMULIKUD OMADUSED · Okkaline keha (mõnikord mürgised okkad). · Ümmargune. · Nende keha pikkus on 310 cm. · Enamiku merisiilikute okaste pikkus on 13 cm, läbimõõt 12 mm (mõne liigi okkad kuni 20cm pikad) . · Liiguvad hiljuse- ehk ambulakraaljalakeste abil. · Kulgevad hiljusejalakeste ja okaste abil . TOITUMINE · Suurte viieosaliste lõugadega tükeldavad nad taimi ja kraabivad merepõhjast vetikaid. PALJUNEMINE · Lahksoolised. · Vastset nimetatakse ehhinopluuteuseks. · Emasloomad on väga viljakad. · Aeglane kasv. · Võib juba 1a viljakas olla. PILDID
on kikk hetaolised,samasuguste omadustega,sealhulgas ka puudustega.Samas on mittesuguline paljunemine lihtne ,kiire ja thus:pole vaja kulutada energiatega aega sugurakkude tootmiseks,partneri otsimiseks ega peibutamiseks. Mida on vaja suguliseks sigimiseks? Sugulise paljunemise korral peab toimuma viljastumine.Tavaliselt lheb vaja kaht eri soost isentit,seega on suguliselt sigivad loomad enamasti lahksugulised.Niteks karpide, ainunsete ,merithtede ja merisiilikute isased ja emased omavahel kokku ei puutugi naad lasevad oma sugurakkud vette,kus need viljastuvad kehavliselt.ka putukad ja mblikud viljastuvad kehavliselt. VILJASTUMINE. Kehasisene. Kehavline. Toimub keha sees. Toimub vljaspool keha vees. (vihmaussid ,mblikud ,mardikad) (karbid,ainunsed,merithed ) Mni selgrootu vib olla nii ema kui ka isa eest.
VEREV MERITÄHT (Asterias rubens) Ilma peata ning harilikult viiekiireline meritäht näeb merepõhjas välja vaimustava ning ilmsüütu loodusimena. Tegelikult on ta ablas, pidevalt saaki jahtiv röövel. Verev meritäht kuulub Euroopas kõige tuntumate Atlandi ookeani rannikuloomade hulka. Esineb arvukalt Lääne- ja Põhjamere rannikul. ISELOOMULIKUD OMADUSED Meritähtede, merisiilikute ja meripurade kehaehitus eristab neid teistest loomadest. Vereval meritähel on harilikult enam-vähem lame keha keskkettaga, mis läheb järk-järgult üle viieks kiireks. Teistel meritähtede liikidel, näiteks kiirtähel, võib olla isegi kuni viiskümmend kiirt. Suuava paikneb keha alapoolel, pärak ülapoolel, veidi külje peal. Nende vahele jäävad tähtsamad seedeelundid. Lubiplaatidest koosnev lubiskelett säilitab meretähe kuju ja vormi
kiiresti ning võib kolme päeva möödudes surra. merisiilikutest, vähilistest, kaladest, limustest, krabidest ja vetikatest. Ta haarab saagi hammaste ja eesjalgadega vee all, surub selle vastu rinda ja kerkib pinnale. Veepinnal keerab kalaan end selili ja asetab saagi nahavoltide vahele. Merisiilikutel murrab ta käppade ja hammaste abil okkad ära, närib rüü katki ja sööb pehmed koed ära. California kalaanid kasutavad limuste kodade avamiseks ning krabide ja merisiilikute purustamiseks kuni 3,5 kg kaaluvaid kive. Loom paneb selle oma kõhul asuvasse nahakurdu ja kolgib saaki vastu seda, kuni selle koda või rüü puruneb. Vahel kasutab kalaan sama kivi mitu korda, hoides seda vahepeal kaenla all. Paljunemine Paaritumine ei toimu kindlal aastaajal, kuid sagedamini kevadel. Tiinus kestab 89 kuud. Emane sünnitab ühe poja. Vastsündinu on karvane ja avatud silmadega, tal on 26 hammast ja ta kaalub 1,5 kg
Elukoht: Enamik liike elab soojades vetes.7 liiki elab Antarktikas ja veel 7 polaarjoone taga Antarktikas. Eluviis: Delfiinid elavad karjana. Elab kuni 30 a. vanaks. Ujumiskiirus: Enamasti 36 km/h, kuid võivad ka ujuda 60 km/h Toit:Toituvad parvkaladest (kilu,heeringas, sardiin jne) Delfiinid on võimelised sukelduma kuni 25 m sügavusele vee põhja. Merisiilik Merisiilikud (Echinoidea) on väikesed okkalised mere-elulised loomad, kes moodustavad okasnahksete hõimkonna.Merisiilikute ümmargune keha on kaetud arvukate okastega, mis mõnikord on mürgised, keha pikkus on 3 10 cm.Nende lubiplaadid on kokku kasvanud ja moodustavad karbitaolise toese. Sellele kinnituvad pikad teravad lubiogad nagu siili okkad. Merisiilik saab iga okast eraldi liigutada.Läbi skeletiavade ulatuvad välja merisiilikute peened pikad jalakesed. Liikumiseks kasutab merisiilik nii jalakesi kui ka keha alumisel poolel asuvaid okkaid.Merisiilikud asuvad suuga vastu merepõhja
71. Esmassuused (Protostomia) ja teissuused (Deuterostomia): ehituse ja lootearengu erinevusi, näiteid. 72. Okasnahksed (Echinodermata): tähtsamad ehituse iseärasused, tähtsamad klassid. 73. Okasnahksete (Echinodermata) hiljusesüsteemi (ambulakraalsüsteemi) ehituse põhijooni ja ülesandeid. 74. Okasnahksete (Echinodermata) toese iseärasusi nonde eri klassides. 75. Meritähtede (Asteroidea), madutähtede (Ophiuroidea) ja meriliiliate (Crinoidea) ehituse võrdlus. 76. Merisiilikute (Echinoidea) ja meripurade (Holothuroidea) ehituse võrdlus. 77. Okasnahksete (Echinodermata) ja poolkeelikloomade (Hemichordata) võrdlus, säälhulgas vastse arengus ja moondes. 78. Poolkeelikloomade (Hemichordata) kaks põhirühma: ehituse ja eluviisi võrdlus. 79. Sulgpeaste (Pterobranchia), sammalloomade (Bryozoa) ja koloonialiste kiirloomade (Radiata Cnidaria) võrdlus: ühist ja erinevat. 80. Poolkeelikloomade (Hemichordata) ja keelikloomade (Chordata) võrdlus: ühisjooni ja
HOMAAR Homaar ehk merivähk ehk merevähk (Homarus) on perekond homaarlaste sugukonnas, kuhu kuuluvad Euroopa ja Ameerika homaar. Meresügavustes elava vähkide klassi suurim esindaja võib olla üle 80 cm pikk. Varem loeti homaaride sugukonda ka Homarinus capensis, kuid 1995. aastast asub see uue perekonna Homarinus all. Homaaril on viis paari jäsemeid , neist esimese paari otstes on väga tugevad sõrad . Üks sõrg on suurem ja kohastunud merisiilikute rüü ja muude molluskite karpide purustamiseks. Teine , õhem lõikesõrg , aitab kalade ja teiste saakloomade keha tükkideks jaotada. Varrelised liitsilmad tagavad avara vaatevälja .Liha poolest eelistatakse emaseid homaare ,eriti just munemise ajal . Emaste homaaride suur eelistamine siiski mingit ohtu liigile ei tekita , kuna nüüd kasvatakse neid hiigelsuurtes kasvandustes Homaar vahetab viie aasta vältel kuni 12 korda kesta , ning täiskasvanuna kaalub homaar
Austrias hakkab tegelema võrdlema anatoomiaga. Aastast 1816 alustab tööd Königsbergi ülikooli juures. Jääb sinna 1834. aastani. Esmalt erakorralni zoloogiaprofessor, siis korraline zoloogiaprofessor ning alates 1826 korraline võrdleva anatoomia professor.Tegevus seal: boraanilised, geograafilised ja antropoloogilised uurimused. Põhiline embrüoloogilised uurimused. Imetaja muna avastamine 1827. 1834 liigub Peterburi Teaduste Akadeemiasse. 1845-46 uurib merisiilikute embrüoloogiat. Peterburis enam embrüoloogiaga nii aktiivselt ei tegelenud. Tegeleb pigem rakenduslike uurimistega: füüsiline geograafia (polaaralad), etnograafia, kalabioloogia, antropoloogia. 1837 teeb ekspeditsiooni Novaja Zemljale. 1861 asutab Vene Entomoloogiaselts. Alates 1867 aastast liigub Tartusse tagasi, kus tegeleb geograafia ajalooga, loodusteaduste ja religiooni vahekorraga. W. Johann Wiedemann. Filoloog, hobibotaanik esimene õistaimede ülevaade meie alade kohta.
Võib peent toitu koguda ja piki vagusid suhu saata. Ühtlasi hingamis- ja ringeelund. Süsteemi ühendab mereveega kivikanal ja selle lõpus peeneurbeline kiviplaat. 73. Okasnahksete (Echinodermata) toese erinevusi nonde eri klassides Meritähtede (Asteroidea) suuvastast külge katavad seenekujulised paksillid Nende vahel on naha pehmed väljakasvud paapulid, mis võivad olla hingamiselundid. Meripurade (Holothuroidea) kehaseina katavad lubinõelad. Merisiilikute toes koosneb väikestest lubiplaatidest, kaetud lubinõeltega. 74. Meritähtede (Asteroidea), madutähtede (Ophiuroidea) ja meriliiliate (Crinoidea) ehituse võrdlus Meriliiliate ehitus: ainsad varrelised okasnahksed. Vars kinnitub karika suuvastasele küljele. Toes lubiplaatidest, mille pind on täiskasvanud loomadel paljas. Vars pikk (kuid mõnel puudub). Kiiri on karika servadel algselt viis, aga enamasti nad harunevad; harude servad rohkete sugu-udemetega (pinnulatega)
miljonit aastat tagasi; järgnes Triiasele ja eelnes Kriidile. Hiidkontinent Pangea hakkas Kesk-Juuras lagunema - Põhja-Ameerika ja Aafrika vahel avanes Põhja Atlandi ookean. Selle käigus liikus Põhja-Ameerika loodesse, tekitades Mehhiko lahe. Juura ajastu keskel veetase tõusis ning mereveed tungisid kiiresti maale, jättes endast maha ulatuslikke merelisi setteid (http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/juura.html). Karpide, tigude, merisiilikute ja riffe ehitavate kuudikkorallide tõttu nägi Juura ajastu merepõhi välja nagu tänapäeval. Puudusid ainult paljud nüüdisaja lülijalgsed, kelle areng algas Juura ajastul. Joonis 14. Hilis-Juura merepõhja elustik Tähtis elavate vetikate rühm on lubjasisaldusega nannoplankton ehk kääbushõljum, mis ilmus Vara-Juuras. Tänapäeval need hõljuvad vetikad on koondunud troopilistesse meredesse ja
meredest, sarnanevad väliselt nendega mittesuguluses olevate karpidega, kes kuulusid samuti Kambriumi fauna koostisse. Ka teised molluskite klassid olid Kambriumis tavalised, kuid nad olid väikesed ning võrreldes hilisemate Paleosoikumi ajastusse kuuluvate järeltulijatega vähelevinud ja üsna tähtsusetud. Okasnahksed olid Kambriumi ajastul esindatud rohkearvuliste variatsioonidega, aga ükski neid polnud sarnane tänapäeval elavate okasnahksete- meritähtede, merisiilikute ja meripuradega. Kambriumi lademest on kivististena leitud vähesel hulgal konodonte - need on hammast meenutavad struktuurid, mis kuulusid ujuvale konodondiloomale. Samuti on leitud ostrakoode, kes kuuluvad lülijalgsete hõimkonda. Kambriumi ajastul esines tõenäoliselt palju pehmekehalisi loomi, kes aga ei säilinud fossiilsetena. Üheks selliste eluvormide tõestuseks on hästi säilinud jäljendid Kesk-Kambriumi vanusega Burgessi kiltadest
Emasloom ja isasloom eritavad munarakud ja seemnerakud vette, kus toimub viljastamine. Munast areneb vastne, kes erineb täiskasvanud meritähest ning saab kiiressti ujuda. Vastne teeb läbi moonde ning laskub merepõhja. Merisiilik Enamik merisiilikuid on poolkerakujulised ning meenutavad nõelaapatju. Neil on kokku kasvanud lubiplaatidest toes. Sellele kinnituvad pikad teravad lubiokkad. Merisiilik saab igat okast eraldi liigutada. Läbi skeletiavade ulatuvad välja merisiilikute peened pikad jalakesed. Ta kasutab liikumiseks nii neid kui ka okkaid. Merisiilikud asuvad suuga vastu merepõhja. Suurte viieosalise lõugadega tükeldavad nad taimi ja kraabivad merepõhjast vetikaid. Meripura Meripurad meenutavad välimuselt kurki. Nad elavad merepõhjal. Neil om paks, arvukate näsadega limanäärmeterikas nahk ja pehme lihaseline keha. Lubiokkaid ja naga all suuri lubiplaate neil pole. Nõrgad torujad jalad. Liigub lihaste ning nahanäsakeste abil. Nad
Enamik selgrootuid sigib suguliselt. Sugulise paljunemise korral peab toimuma viljastumine. Tavaliselt läheb selleks vaja kaht eri soost isendit, seega on suguliselt sigivad loomad enamasti lahksugulised. Mitmesugustel putukatel ja ämblikel ning mõnedel teistel selgrootutel eristuvad emased ja isased ka väliselt, näiteks emased ritsikad tunneb ära pika muneti järgi, ämblikel aga on emasloom palju suurem kui isane. Paljude veeselgrootute, näiteks karpide, ainuõõssete, meritähtede ja merisiilikute isased ja emased omavahel kokku ei puutugi, nad lasevad oma sugurakud vette, kus need ühinevad, st viljastuvad kehaväliselt. Kuival maal elavad selgrootud, näiteks putukad ja ämblikud, paarituvad, neil on kehasisene viljastumine. Üksikult elavad putukad peavad partneri leidmiseks vaeva nägema. Liblikad saadavad välja lõhnasignaale, rohutirtsud ja tsikaadid lasevad kuuldavale kõlavaid peibutushelisid. Osal selgrootutel kaasneb paaritumisega omapärane pulmarituaal,
annaabi.ee 
