Meenutusi Balti ketist (1)

Meenutusi Balti ketist
Õpetaja:
Võttis ise Balti ketist osa. Õpetaja oli sel ajal üliõpilane ja umbes 20 – aastane
Balti ketist sai teada sedasi, et kõik rääkisid sellest, olid suures eufoorias ja tahtsid vene võimust vabaneda .
Balti ketile sõitis Ziguliga, koos ema, isa ja vennaga. Vanaema ei saanud kaasa tulla, sest oli liiga vana. Seisid kuskil Käru ja Lelle vahel. Inimesed olid piirkonnati ära jaotatud, kes kuskil seisma peab. Inimestele öeldi, mis kellaajal peab kätest kinni võtma.
Väga kihvt oli, emotsioonid olid head ja uhke tunne oli.
Hiljem sai telekast vaadata, kuidas see kõik välja nägi.
Ema:
Võttis samuti Balti ketist osa. Oli siis 23 – aastane. Läksid sinna koos minu isa, õe ja vanaemaga . Vanaema võttis väikse Eesti lipu kaasa ja hiljem hoidis Mairit seda kärus olles käes. Läksid sinna jala. Seisid Viljandi maantee ääres, näoga Tohisoo mõisa poole. Inimesi oli väga tihedalt.
Ilm oli ilus, päike paistis , inimesed olid rõõmsad ja kallistasid üksteist. Eriti kaua seal ei seistud. Natuke aega räägiti veel tuttavatega juttu ja siis mindi rahulikult koju. Pärast vaadati seda televiisorist.
Isa:
Kohilas koguneti ausamba juures, seal jaotati ära, kus keegi seisma peab. Mindi siis oma seisu kohale ja seisti seal. Kõigil oli tuju väga hea, ärevust oli palju. Kui rivi oli moodustatud, sõitis üks auto mööda ja sealt öeldi, et võtke nüüd kõik kätest kinni. Moodustuski suur Balti kett. Seda kõike filmiti ka helikopterist ja hiljem oli kõigil uhke tunne seda telekast vaadata. Isa mainis ka ära, et tol ajal oli inimeste ühtekuuluvus tunne palju suurem ja arvas , et kui praegu midagi taolist tehtaks, ei viitsiks keegi eriti kohale minna.