[20] 11 Lilla Lilla on kuninglik kiirgus, valitseja, vaimne juht. Ta on ka kaitsja ja halaja vaim. Lilla on vaimuaristokraatia, ta pürgib valgustatud täiuslikkuse poole. Lilla on visionäär, ta funktsioneerib mõtlemise kõrgeimal astmel, nähes ja kuuldes ilma füüsiliste meelteta. Lilla kasutab oma psüühilist kaemust igapäevases toimetulekus. Lilla jõuab äratundmisele, et oma kuninglikele omadustele peab ta tasuks ohvri tooma. Võtmeomaduseks on siin alandlikkus. Kuid ta võib ohverdada end kõikide heaks, olemata seejuures ohver või märter. Negatiivne lilla võib olla sõjakas ja reeturlik. Lilla on hea õpetaja, kes saab aru, et õpilane peab jõudma mõistmiseni, et üksnes faktidest ei piisa
2 7. Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest 9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest Loomulik inimene Enesearmastus (amour de soi) põhivajaduste rahuldamine Ühiskondlik inimene Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Austama peaks ainult head inimest, mitte võimsaid ja rikkaid. Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele
Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega. Pole olemas absoluutset ja loomupärast head ega kurja: need on vaid nimed, mille inimesed annavad asjadele, vastavalt mida nad ihaldavad või väldivad "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." Thomas Hobbes'i 'egoism': Kuna ihad (passions) on muutuvad, siis see, mida inimesed kõige enam soovivad, on üldine võime uusi, tekkivaid ihasid rahuldada. Selline võime on võim (power). Võim on "käesolev vahend saavutada mõnd tulevast arvatavat hüve". Mis annab võimu juurde? füüsiline tugevus rikkus teenrid, sõbrad reputatsioon au
haige ja võtab rohtu, sest usub, et ka aitab. Õige teadmine- kuidas seda usku rakendada. TattvArtha sUtra- üks olulisemaid dzainistlike tekste. Õige maailmavaade- ei kahtle õpetuses, valmis lahti ütlema maisest, pole ebausku, toetab dzainistlikke pühamehi, ei usu igasugused imetegijaid, vabanemine uhkusest Õige teadmine- dzainistide arvates viite sorti teadmist: Mati j. meeltega saadav informatsioon Sruta j. kuuldud informatsioon Avadhi j. ilma meelteta ja kuulmiseta saadud informatsioon manaH paryAya j.- telepaatiline teadmine kevala j. kõike teadmine Õige teadja kuulab või loeb teksti nii hoolikalt, et saab kõigest aru, seejuures alandlik info suhtes, kui ei saa aru, teeb selgeks, entusiastlik info suhtes jne. Õige käitumine. Paljude lääne uurijate arvates seisneb dzainism viies suures reeglis ja nende laiendustes. Viis suurt vannet (mahAvrata): ahiMsA- vägivallatus, hoidumine vägivallast nii mõtte, kõne kui teoga
Inimesed panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: ei ole loomupärast head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju. Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta. 8) Shaftesbury subjektiivsest õnnest Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. Hinge harmoonia, mis peegeldub naudingus. Lahtiseks on jäetud, millist rolli mängivad välised asjad õnnes. 9) Rousseau moodsa inimese hingehaigusest Ühiskondlik inimene: on valmis teisi hävitama, et saavutada oma eesmärke. Ta on õnnetu, sest ta ei suuda rahuldada oma pidevalt muutuvaid soove, sõltub võrdlusest teistega ning ei tunne iseennast.
Hea ja kuri on seotud inimese ihadega, ei ole absoluutset ja loomupärast head/kurja. Hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid. "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Nõustub, et õnne otsitakse ja selle poole tuleb püüelda. Küsimus on selles, kuidas seda tehakse. Kas tõelist loomust alla surudes ja koondades ihad vaid iseendale või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes. Tunnete harmoonia hinges kutsub esile voorusliku tegutsemise ja ühiskondlik harmoonia tagab õnneliku elu. Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on: - mõõduka
on seotud inimeste ihadega, ei ole olemas absoluutset ega loomupärast head ja kurja, need on inimeste antud nimed asjadele, mida nad vastavalt kas ihaldavad või väldivad. Ei saa rääkida õnneliku elu objektiivsest sisust. Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla ilma meelteta. 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Nõustub, et õnn on mingis mõttes subjektiivne. Hinge harmoonia peegeldub naudingutes, mida on kolme sorti: 1. meelelised neid peab olema mõõdukalt 2. naudingud ühiskondlikest tunnetest, suhestumisest teistega 3. refleksiivsed naudingud näeme ennast kõrvalt, teistele suunatud tunded, millest oleme toime pannud vooruslikke tegusid. Voorus on õnne paratamatu tingimus. Oluline on puhas südametunnistus; vooruslikud teod. 9
poolt. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega. Pole olemas absoluutset ja loomupärast head ega kurja: need on vaid nimed, mille inimesed annavad asjadele, vastavalt mida nad ihaldavad või väldivad "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Shaftesbury väidab, et õnn on vaid teatavas mõttes subjektiivne. Tema jaoks on tähtis tunnete harmoonia hinges, mis viib vooruslikule tegutsemisele ja tagab ühiskondliku harmoonia, see tingibki õnneliku elu. Lahtiseks jääb, millist rolli mängivad välised asjad õnnes, ent on kindel, et õnnelik elu on ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus. 9. Rousseau moodsa inimese hingehaigusest
head ja kurja, vaid hea ja kuri on nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju "Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. [---] Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Shaftesbury: "Me kõik nõustume, et õnne (happiness) poole tuleb püüelda ning et seda tõepoolest ka alati tehakse." Ent küsimus on, milles seda otsitakse a. kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale b. või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes Shaftesbury ja Leibniz: tunnete harmoonia hinges -> vooruslikule tegutsemine
Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele. Inimese panevad liikuma ihad. Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: inimesed kas ihaldavad neid või väldivad. Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. "Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest "Me kõik nõustume, et õnne (happyness) poole tuleb püüelda ning et seda tõepoolest ka alati tehakse." Ent küsimus on, milles seda otsida: kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes. Tunnete harmoonia hinges - : vooruslik tegutsemine ja ühiskondlik harmoonia - : õnnelik elu. Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes
meie endi tungidest ja need võivad olla erinevatel inimestel erinevad. "Õnn on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab." St, et ükskõik, mida sa ihaldad, kui sa seda saavutad, siis sa oled õnnelik ja mida pidevamalt sa seda saavutad, seda õnnelikum sa oled. "Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame, sest elu ise on liikumine ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nii nagu ta ei saa olla ilma meelteta." 9. Shaftesbury subjektiivsest õnnest Nõustub Hobbesiga, et õnn on mingis mõttes subjektiivne, kuid tema käsitlus tundus liiga subjektivistlik ja egoistlik. (Kas siis tõesti ainult meie endi ihad ja nende rahuldamine teeb meid õnnelikuks? Mis saab teistest, kas nad on ainult vahendid õnne saavutamiseks?). Tema järgi tuleks õnne otsida loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes, mitte tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale
nimed, mille inimesed annavad asjadele vastavalt sellele, kas nad ihaldavad või väldivad neid asju. Järelikult ei saagi kirjeldada objektiivselt, mis on hea, mis on õnnelik elu. ,,Õnn (felicity) on pidev õnnestumine asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ja hirmuta, nii nagu ta ei saa olla meelteta." Mida iganes inimene ihaldab, selle saavutamine teeb teda õnnelikuks. Sellele vaieldi vastu. Tundus liiga subjektivistlik ja egoistlik. Kas ainult meie ihade rahuldamine teeb õnnelikuks? Kas teised on üksnes vahendid? Shaftesbury ja Leibnizi vastus Hobbesi subjektivismile Õnnest: kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes. Naaseb vooruslik tegutsemine.
annaabi.ee 
