Leidsid 13 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Meditsiini KT". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
ioon, vereplasma, väited, hematokrit, karbonaat, tromb, veri, erütrotsüüdid, hape, jäse, rakud, vahetuse, ioonid, süsihape, vigastatud, verejooksu, fibriin, happed, antikehad, osmootne, higistamise, vereloome, kaotavad, koed, katkevad, lümfödeem, liikuda, rindkeres, õõnesveen, plasmat, rakutuum, punalibled, ketta, kujulised, rakuorganellidlõpposas. Sisemise teguri puudus tekitab raske kehvveresuse. Soolhappe teke kattekudedes üks teooria HCl tekkest maonäärmete katterakkudes. Verest siirdub katterakkudesse vett, mis rakus oleva ensüüm karboanhüdraasi toimel liitub süsinikdioksiidiga. Tekkinud süsihape dissotseerub. Vesinikioonid ning vereringest pärit kloriidioonid kanduvad rakusisestesse viimajuhadesse. Maomahl muutub sel teel tekkiva HCl toimel tugevalt happeliseks. Mao seinas tsirkuleeriv venoosne veri on seega aluseline, eriti pärast söömist, sest vereringest katterakkudesse sattunud kloriidioonid asenduvad vastupidises suunas liikuvate vesinikkarbonaatioonidega. Pepsinogeen ja pepsiin. Mao pepsiini toimel algab valkude lagundamine maos. Maonäärmete pearakkudes sünteesitakse ensümaatiliselt inaktiivne pepsinogeen. Puutudes kokku HCl maovalendikus, muutub ta proteolüütiliselt aktiivseks pepsiiniks.
lõpposas. Sisemise teguri puudus tekitab raske kehvveresuse. Soolhappe teke kattekudedes üks teooria HCl tekkest maonäärmete katterakkudes. Verest siirdub katterakkudesse vett, mis rakus oleva ensüüm karboanhüdraasi toimel liitub süsinikdioksiidiga. Tekkinud süsihape dissotseerub. Vesinikioonid ning vereringest pärit kloriidioonid kanduvad rakusisestesse viimajuhadesse. Maomahl muutub sel teel tekkiva HCl toimel tugevalt happeliseks. Mao seinas tsirkuleeriv venoosne veri on seega aluseline, eriti pärast söömist, sest vereringest katterakkudesse sattunud kloriidioonid asenduvad vastupidises suunas liikuvate vesinikkarbonaatioonidega. Pepsinogeen ja pepsiin. Mao pepsiini toimel algab valkude lagundamine maos. Maonäärmete pearakkudes sünteesitakse ensümaatiliselt inaktiivne pepsinogeen. Puutudes kokku HCl maovalendikus, muutub ta proteolüütiliselt aktiivseks pepsiiniks.
Looma kehamassist moodustab 60-70% vesi (noorloomadel rohkem). 1.1. Vedelikuruumide paiknemine, omavaheline seos. 1.2. Ekstratsellulaarsed vedelikud, intratsellulaarvedelik, transtsellulaarsed vedelikud: mõisted, osatähtsus organismi kogu vedelikuruumis. 1.3. Vedelikuruumide omavahelised seosed. Vedelikuruumid saab jaotada: * ekstratsellulaarvedelik – 1/3 veest asub väljaspool rakke ja mood. organismi sisekeskkonna. Koevedelik (15% kehamassist), vereplasma (5% kehamassist), lümf, seedesüsteemi ja kuseteede vedelik. * intratsellulaarvedelik – 2/3 veest asub rakkudes. Mood. 40% kehamassist. * transtsellulaarvedelik – õõnsustes nt sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, tserebrospinaalvedelik, peritoneaalvedelik, intraokulaarvedelik. Keha vedelikuruumide maht on suht. konstantne, kuid vesi on selle sees liikumises. Veebilanss – sisendi ja väljundi suhe. Organismi lisanduva ja väljutatava vee hulk on tavaliselt võrdsed
nukeliinhapete AVses kusihape. Amoniaak transporditakse verega maksa ja neerudesse, maksas moodustub amoniaagist kusiaine e uurea. Väljutatakse kehast uriiniga, vähesel määral higiga. Muudes kudedes toimuvad valkude AV-ga seotud protsessid. Maksas ümbertöötatud aminohapped viiakse verega kudedesse, kus neist sünteesitakse rakkude ribosoomides koevalgud. Aminohappeid,mida ei kasutata lähevad energiakuludeks või muudetakse süsivesikuteka ja lipiidideks. Maksa, vereplasma ja lihaskoe valkude mobiliseerimine nälgimisel. Kõige pealt kasutakse vabad süsivesikud, maksas talletuv glükogeen, seejärel talletunud rasvad ja kõige viimases faasis hakatakse lihasvalkusid ja teisi valke ümbertöötama energeetilisse tsüklisse. Valkude AV peamised lõpp-produktid ja nende organismist väljutamine. Valgu ainevahetuse lõppproduktideks on lämmastikku sisaldavate produktide väljutamine. Need on kreatiniin, ammoniaak, kusiaine, kusihape
(Vesi, lümf, veri) Inimese organismis on keskmiselt 57...65% vett. Nimetatud veekogus esineb rakusisese ehk intratsellulaarse ja rakuvälise ehk ekstratsellulaarse veena. Intratsellulaarne vesi kuulub rakkude koostisse. Ekstratsellulaarne vedelik ümblitseb rakke, selle kaudu toimub toitainete, ainevahetusjääkise ja regulaatorainete viimine raku sisse ja rakust välja. Ekstratsellulaarne vesi jaotub interstitsiaalkoe, vereplasma ja nn transtsellulaarse ruumi vedelike vahel. Ilma veeta on elu võimalik ainult lühikest aega, sest organismist ei saa eemaldada ainevahetusjääke, häiritud on osmootse rõhu ja happe-leelise tasakaalu regulatsioon, vesilahustes toimuvate keemiliste reaktsioonide kulg jne. Inimorganism vajab tavalisel temperatuuril ja igapäevase tööreziimi juures 2,2...2,8 liitrit vett ööpäevas. Vett saadakse toiduga ja endogeense veena, mis tekib toitainete oksüdatsioonil
glükoneogenees( glükoosi tekkimine mittesüsivesikutest- piimhape, aminohapper, ka glütserool) iv. Glükoosi taseme langetamiseks veres- glükogenees( glükoos muudetakse glükogeeniks) ja lipogenees( glükoos muudetakse triglütseriinideks) -Lipiidide ainevahetus i. Lagundab rasvhappeid( beeta oksüdatsioon) ii. Sünteesib uusi lipoproteiide, kolesterooli ja fosvolipiide iii. Kolesteroolist sünteesib sapphappeid - Valkude ainevahetus i. Süpnteesitakse vereplasma rakkusid ii. Asendatavate a/h süntees( transmeerimine) iii. Deaimneerimine- aminorühma eraldamine iv. Toksilise NH3 muutmine vähetoksiliseks uuraks. 4. Detoksikatsioon -Alkohol -Ravimid- penitsilliin, erütromütsiin, suldoonamiid SÜSIVESIKUTE SEEDMINE JA IMENDUMINE Disahhariide lõhustavaid ensüüme( maltaas, sahharidaas, laktaas) nimetatakse disahharidaasideks. Nad on väga olulised, sest disahhariidide molekulid on imendumisks liiga suured, kuid monosahhariidid imenduvad passivselt.
1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel.
FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS 2005 Kordamisküsimused eksamiks 1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel.
lihtsamateks ühenditeks e. dissimilatsioon vaheainevahetuse käigus.dissimilatsiooni lõppsaadused on CO2, H2O ja NH3, ühtlasi vabanevad orgaaniliste ainete koostises olnud mineraalühendid (ortofosfaat, vesiniksulfiid jt), kuid lagundamisprotsess võib peatuda ka vaheastmeil, s.o. keerukamate ühendite tasemel. Loomad eritavad AV mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda. Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus. Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Sisekeskkonnas on püsiv veel onkootne rõhk (kolloidosmootne rõhk), mida säilitakse plasma proteiinide abil. proteiinide muutus võib tuua kaas ioonide ja vee liikumise kas rakkku sisse või välja. Palsmavalkude (albumiinide) kontsentratsiooni väehenmine põhjustab vee retensiooni rakkude sees. See tõttu peab
Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada füüsikalisi ja keemilisi tegureid, mis on vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest. Terviklikus organismis töötavad elundsüsteemid kooskõlastatult funktsionaalsete süsteemidena, mis teenivad ühiseid antud isendi ja liigi säilitamise huvisid (Näiteks kuuluvad organismi hapnikuga varustavasse funktsionaalsesse süsteemi veri, hingamis-, ja vereringeelundkond). Kõikide elundsüsteemide omavaheline kooskõlastatud tegevus on võimalik tänu regulatoorsetele süsteemidele. Organismi kui terviku eksisteerimine on võimalik ainult siis, kui ta saab pidevalt informatsiooni väliskeskkonna muutuste kohta ja kohanemisel nendega säilitab optimaalsed tingimused rakkude elutegevuseks. Organismi sise- ja väliskeskkonnast pärinevatele
· Rakkude sees on membraanidega ümbritsetud ruumid (kompartmentid), mille keemiline koostis võib tsütosooli omast oluliselt erineda. · Et bioloogilised membraanid on poolläbilaskvad, siis osmoos on oluline protsess, mis mõjutab vee liikumist intra- ja ekstratsellulaarse vedelikuruumi vahel. Ekstratsellulaarne vedelik · Ekstratsellulaarsest vedelikust 4/5 (~11 l) on interstitsiaalne ehk koevedelik ja 1/5 (~3 l ) vereplasma · Ekstratsellulaarse vedeliku hulka loetakse ka transtsellulaarne vedelik: tserebrospinaalvedelik, eksokriinsete näärmete sekreedid, silmakambrite vedelik jt) Ainete liikumine vedelikuruumides ehk tsirkulatsioon: · Vedelikuruumide sees difusioon · Vedelikuruumide vahel: - Ekstratsellulaarne vedelik rakud: osmoos - Vereplasma interstitsiaalne vedelik: difusioon ja filtratsioon 7. Vere üldiseloomustus. Vereplasma iseloomustus. Veri on vedel sidekude
Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalselt kohanenud, omades suurt tundlikkust.(lihasrakule motoneuronitelt lähetatud närviimpulsid, närvirakule teiselt närvirakult lähetatud närviimpulss, silm-valgus, kõrv-helilained) Mitteadekvaatsed ärritajad, mis füsioloogilistes tingimustes organite ja kudede ärritust esile ei kutsu, koed ei ole spetsiaalselt kohanenud.(elekter, meh faktorid, hape, alus, temp). ÄRRITUS Ärritaja toime eluskoele. Bioloogilise reaktsiooni alusel: Alaläviärritus läviärritusest väiksem ärritus, reaktsioon ärritaja toimele avaldub nõrga lokaalse vastusena. Läviärritus eluskoe minimaalne vastusreaktsioon ärritaja toimele Üleläviärritus läviärritusest tugevam ärritus ERUTUVUS Närvi-, lihas- ja näärmekoe omadus vastata ärritusele erutuse tekkega. ERUTUS Keerukas energiatarbimisega seotud vastusreaktsioon ärritaja toimele
................................................................ 38 3.2.2. Perifeerne närvisüsteem ................................................................................................. 46 3.2.3. Vegetatiivne närvisüsteem ............................................................................................. 47 3.3. Hormoon- e. endokriinsüsteem ............................................................................................. 50 3.4. Veri........................................................................................................................................ 54 3.5. Südame-vereringesüsteem ..................................................................................................... 57 3.6. Hingamiselundid ................................................................................................................... 67 3.6.1. Hingamine ......................................
annaabi.ee 
