ajastuvaimu kohaselt võib olla erinev hinnang, toob kaasa ka nö emotsionaalse askeesi? Arvan, et askeesi vajaduse kuulutamine ja askees on alati vajalik, selle poole tuleks rohkem püüelda, see annab selguse. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV'e kirjale? Inimese muudab õnnetuks kõikjalt ähvardav surmahirm, kahtlused. Meid kohutab õnnetuse osakssaamise võimalus. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu ,,kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus" (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et ,,laste või sõprade kaotus tarka ei masenda" (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? Seneca arvab, et mõistus annab meile vahendid ka halvimates olukordades, nt mõistmine, et
Inimese teeb ebakindlaks ja õnnetuks see, kui ta ei mõista, et tema ainus hüve on auline elu. Asjade hüvedeks pidamine teeb inimese saatuse ohvriks, kuid auline elu õnnelikuks. Õnnetuks teeb ka surmahirm ja saamahimu, mille tõttu inimesed vajavad enda juurde eesmärgitult asju, mida nad ei vaja. Tõeliseid hüvesid tajutakse mõistusega. Samuti peab inimene hoiduma liigsest muretsemisest ammuse pärast ja ammuse üle kurvastamise pärast. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus“? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“. Kuidas ta seda põhjendab? Kas need põhjendused on õiges? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? Inimene ei saa ega tohi pahandada enda õnnetuste üle. Ta peab teadma, et kõik
on inimeste jaoks surmahirm. Inimesed halavad, et nad ei taha ei elada ega surra. Elada ei lase vastumeelsus ja surra hirm. Ükski õnn ei rahulda neid. Kui kardetakse häda, siis ahistab juba oodatav nagu kättejõudnu, ning tundes hirmu kannatuse ees, kannatatakse juba hirmu pärast. o (Tõelised hüved on need, mis annab mõistus, kindlad ja igavesed, mis ei saa lõppeda, isegi mitte kahaneda või väheneda.) · Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu ,,kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus" (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et ,,laste või sõprade kaotus tarka ei masenda" (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? o Voorus põhineb kooskõlal, et kõik teod on vastavuses ja sobivuses
Me oleme õnnetud, kuna avastame, et saame selle, mis ärritab meie ihasid, kätte liiga hilja, kui üldse saame. Me tahame omada liiga palju mõttetud ja kalleid asju, mis meid kuidagiviisi targemaks ja aulisemaks ei tee ja kui me neid asju ei saa, oleme me õnnetud ja ebakindlad. Inimesed muutuvad ka ebakindlaks ja õnnetuks, kui nad mõtlevad ja kurvastavad ammuse ja unustatud valu pärast või muretsevad eesootava elu pärast. · Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu ,,kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus" (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et ,,laste või sõprade kaotus tarka ei masenda" (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? Laste ja sõprade kaotus tarka ei masenda, kuna nende surma taludes on ta hingeseisund sama, mis
pärast. o (Tõelised hüved on need, mis annab mõistus, kindlad ja igavesed, mis ei saa lõppeda, isegi mitte kahaneda või väheneda.) HÜVED; VOORUSED! o Inimese hüved ei ole Jumala hüvedega sarnased, sest Jumal ei ole huvitatud luksuslikust toidulauast või odavast naudingust. Inimesed püüdlevad valede hüvede poole. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu, kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus" (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et ,,laste või sõprade kaotus tarka ei masenda" (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? o Voorus põhineb kooskõlal: kõik tema teod on enesega vastavuses ja sobivuses.
tuleviku pärast, surmahirm. Inimesed proovivad oma ebakindlust täita erinevate ihade ja pettekujutluste realiseerimisega, mis muudavad neid omakorda veel ebakindlamaks, pannes ihkama uusi asju ja tekitades sellega õnnetuse ja rahulolematuse nõiaringi. Inimkond ei keskendu aulisele elule ning vaid mõistuses asuvatele hüvedele, mida keegi meilt võtta ei saa. · Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus“ (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“ (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul?
Teie asju hüvedeks pidades satub inimene saatuse ohvriks, aulist elu hüveks pidades ollakse aga sisimas õnnelik. Inimesi teeb õnnetuks ka pidev surmahirm ja saamahimu - soovitakse endale eesmärgitult mõttetuid asju, ilma mingi põhjuseta, lihtsalt, et oleks olemas. Tõeliseid hüvesid tajume mõistusega. Inimest teeb õnnetuks ka liigne ammuse üle kurvastamine või muretsemine eesoleva pärast. 4. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu ,,kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus" ? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et ,,laste või sõprade kaotus tarka ei masenda". Kuidas ta seda põhjendab? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? inimene ei tohi pahandada selle üle, mis temaga juhtub. Inimene peab teadma, et kõik kahjustav, mis temaga juhtub, kuulub selle hulka, mis kõiksuse
(Huno Rätsep 2002: 70-75) Eelviimase laenukihtina jäävad soome laenud, mis on tänapäeval üsna levinud. Need hakkasid keelde tulema XIX sajandi lõpus. Mitmete aastate jooksul laenatud sõnade arv on üsna suur, peaaegu kakssada, kuid üheksa kümnendikku neist on tuletuslaenud, mille tüved eksisteerisid varem eesti keeles. Soome keelest uusi tüvesid on 87-96, s.o 1,57-1,73% kogu tüvevarast. Siia kuuluvad aare, anasta-, haihtu-, harras, jenka, julm, jäik, keigar, kuva-, lakka-, masenda-, mehu, raev, reibas, retk, ründa-, sangar,solva-, suhe, säili-, sünge, tehas, turske, uljas, vaist, vihja- jt. Enamik soome laenudest on tulnud eesti keelde mingi oleva isiku vahendusel ja juba laenamisel on olnud eesti keele struktuurile kohandatud (Huno Rätsep 2002:70-75). Ning lõpuks tulevad muud laenud, mis on laenatud teistest keeltest. Siin hulgas on umbes 7-9 tüve, s.o 0,12-0,16% tüvevarast. Need on jaana--( hbr. jaana--' lind'), koi juudi. ' ihne', velma mrdv
Mida rohkm Sul on, seda rohkem pead muretsema, seda vähem aega jääb üle õnnelik olemaks. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV'e kirjale? Kõige enam teeb inimest ebakindlaks surmahirm. Õnnetuks teeb inimest muretsemine eesootava elu pärast ning ennekõike ka kurvastamine unustatud valu pärast.Keegi ei saa olla õnnelik, kui usub pettekujutlusi. Üleüldiste kartuste seas elatakse halvasti. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu ,,kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus" (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et ,,laste või sõprade kaotus tarka ei masenda" (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? Hüve saab hukkuda paheks muutudes. Kui lapsed hukkuvad
2.Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3–5, XVI 7–9) Mida vähem on inimesel asju seda vähema on tall muresid. Asjade hoidmine ja nende eest muretsemine tekitab tülgastust ja raiskab inimese aega. Aega mida võiks kasutada hoopis mõtlemise ja teadmise poole püüdlemiseks. Iga uus asi, mida inimene omab tekitab temas harakaliku iha omada aina uusi ja uusi asju kuni me lõpuks oleme mattunud nende alla. 3.Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus“ (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“ (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? Lucius Annaeus Seneca arvates ei tohiks tarka inimest ka morjendada lähedase inimese surm.
Kui hüved ja voorus puuduvad, on inimene õnnetu ning ebakindel. Eraldatus muudab inimese üksikuks ning endassetõmbunuks, ka rumaluse tagajärjeks on õnnetu olek. Rumal inimene on loid, teeb oma tegevusi vastumeelselt, ta ei saa olla rahul ega õnnelik. Inimene, kes tunneb pidevat lähenevat surmahirmu, ei suuda oodata tulevikust head, samas ei lase ta ka lahti minevikust, mis teeb ta omakorda õnnetuks ning ebakindlaks. 35. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu ,,kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus" (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et ,,laste või sõprade kaotus tarka ei masenda" (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? Kaotatud hüved toovad endaga kaasa mõne muu ebamugavuse (nt tervise halvenemine).
(29) Ühtmoodi suur on ta isegi kõigest eraldatuna endasse tõmbudes. Jääb ju talle sellest hoolimata omaseks kõrge, ülev ja arukas meelelaad, muutumatu õiglustunne. Niisiis on ta ühtlaselt õnnelik. See õnn on ju tallel mõistuses endas: ülev, püsiv, häirimatu, mida jumalike ja inimlike asjade tundmiseta pole võimalik saavutada. (30) Nüüd järgneb see, mida ma omalt poolt tahaksin vastata. Laste või sõprade kaotus tarka ei masenda. Nende surma taludes on ta hingeseisund sama, mis oma surma oodates. Üks teeb talle hirmu niisama vähe, kui teine valu. Voorus põhineb ju kooskõlal: kõik tema teod on ta enesega vastavuses ja sobivuses. See üksmeel hävib, kui vaim, kes peab püsima kõrgel, alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm ja rahutus, iga loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on ju endas kindel ja kordaseatud, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis. (31) "Kuidas siis
annaabi.ee 
