Marco Polo (1)

Marco Polo
Marco Polo oli itaalia maadeuurija. Ta sündis 15. semptembril 1254 aastal rikka Veneetsia kaupmehe perekonnas. Aastatel 1271–1274 reisis ta koos onu Maffeo ja isa Niccològa mööda Siiditeed Hiinasse, kus kus viibis 17 aastat. Selle aja vältel külastas Marco Polo paljusid Hiina piirkondi. Marco suri Veneetsias 1324. aastal 70 aasta vanuselt.
Marco Polo koos enda onu ja isaga läksid otse Akkasse. Nad palusid legaadilt luba minna
Jeruusalemma, et võtta sealt Kristuse haual põlevast lambist õli, mida soovis suurkhaan. Suurkhaan tahtis õli ema jaoks, kes oli kristlane . Legaat koostas neile ka kirjad, milles tõendas, et Niccoló ja Maffeo tahtsid oma ülesannet täita, kuid ei saanud seda teha paavsti puudumise tõttu.
Saanud kirjad kätte, asusid Polod jälle teele, kuid vaevalt olid jõudnud nad Aiaseni, kui juhtus, et paavstitoolile valiti Gregorius X. Ja mõne aja pärast saabus ka paavstiks valitud legaadi saadik, kelle sõnumis oli öeldud , et kui Niccoló ja Maffeo ei ole veel lahkunud, pöördugu nad tagasi ja tulgu tema juurde.
Jõudnud Akkasse, tegid nad visiidi pühale paavstile ja avaldasid talle oma austust . Ta andis neile kaasa kaks dominikaani munka, keda peeti provintsi kõige targemaiks. Nendele munkadele andis ta preestrite ja piiskoppide ametissepühitsemise ja täieliku pattude andeksandmise õiguse. Ta andis neile kaasa kirjad, milles ta muuhulgas palus suurkhaani venda Abakat, et too osutaks abi ja toetust kristlastele selleks, et nood võiksid meritsi külastada tema valdusi. Nad võtsid vastu paavsti õnnistuse ja asusid teele.
Kui nad olid jõudnud Aiaseni, siis oli Egiptuse sultan Bundukdari tunginud suure väega Armeeniasse ja teinud seal ränka laastamistööd, nii et saadikuid ähvardas surmaoht. Mungad kartsid edasi minna ja lõpuks teatasid, et enam kaugemale nad ei lähe. Nad andsid Niccolóle ja Maffeole üle kõik volitused ja kirjad ja lahkusid templirüütlite suurmeistri seltsis .
Kui Polod saabusid linna nimega Kemenfu, kus suurkhaan sel ajal asus, läksid nad valitseja paleesse, kus leidsid eest suurkhaani ja hulga paruneid. Nad andsid üle volitused, kirjad ja püha õli, mis tegi valitsejale head meelt. Hubilai tervitas ka väga sõbralikult noorukest Marcot.
Marco jõudis kiiresti omandada teadmisi tatarlaste kommetest, keelest ja kirjatarkusest. Vähese ajaga suutis ta ära õppida neli keelt, nii sõnas kui kirjas. Sellega pälvis ta suurkhaani poolehoiu, ta saatis Marco saadikuna maale nimega Karadžang. Selle ülesandega sai ta hakkama suurepäraselt, ta oskas näha ja tähele panna rohkem kui eelmised saadikud, kes täitsid ainult selle kohustuse, millega nad saadetud olid. Suurkhaan aga soovis kuulda ka jutustusi teistest maadest ja nende kommetest. Marco jäi suurkhaani juurde seitsmeteistkümneks aastaks. Selle aja jooksul saadeti teda tähtsate ülesannetega paljudele reisidele.
Varsti hakkasid Polod arutama isekeskis, et oleks aeg kodumaale minna, kuid suurkhaan oli neisse niivõrd kiindunud , et ei andnud luba lahkuda. Umbes sel ajal suri kuninganna Bulagan. Ta oli olnud Levandi valitseja Arguni naine ja oma testamendis oli ta määranud, et tema asemel võib troonile istuda ainult tema sugupuust naine. Siis saadeti saadikud suurkhaani juurde ja tema juhatas nad Kokatšini-nimelise imekauni daami järele, kes oli kuninganna Bulagani sugupuust ja seitseteist aastat vana. Asjad aeti kiiresti korda ja asuti koos mõrsjaga teele. Teel selgus aga, et mõne tatari kuninga vahel puhkenud sõja tõttu olid teed suletud. Kuna edasi ei saanud minna, otsustati minna tagasi suurkhaani õukonda.
Samal ajal oli tagasi jõudnud Marco oma India-reisilt. Nähes Niccolót, Maffeot ja Marcot, otsustasid kolm saadikut, et oleks hea sõita meritsi kogenud ladinlastega. Nad palusid luba suurkhaanilt lahkuda laevadel koos kolme ladinlasega. Suurkhaan, kellele need kolm väga meeldisid, nõustus raske südamega.
Nad heiskasid purjed ja seilasid peaaegu kaks aastat, tehes vahepeal vahepeatuse Jaava-nimelise saare juures. Pardale minnes oli laeval 600 meeshinge, meremehi arvesse võtmata. Nendest said surma kõik peale üheteistkümne, kolmest saadikust elas merereisi üle ainult Kodža; sajast naisest suri ainult üks.
Arguni maale jõudes, selgus, et kuningas oli vahepeal juba surnud ja maad valitses tema vend Kaikatu. Printsess anti Arguni noorele pojale Gazanile.
Kolm saadikut lahkusid Kaikatu juurest, asusid teele ja ratsutasid päevad läbi, kuni nad jõudsid Trapezundi. Sealt edasi purjetasid nad Konstantinoopolisse, sealt Negroponti ja 1295 aastal lõpuks Veneetsiasse.
Kaks aastat hiljem vangistasid veneetslastega sõdinud genovalased Marco ning ta oli paar aastat Genova vangis, kus tema kaasvang Rustichello da Pisa tema mälestuste, märkmete ja kaasatoodud dokumentide põhjal reisiloo kirja pani. Seega võib pidada Rustichellot 1298. aastal ilmunud raamatu „Miljon“ kaasautoriks.