Mängukeskkond (5)

Mängukeskkond- miks? kellele? kuidas?

Mäng, mäng, mäng on väikese inimese töö,
Mäng on väikese inimese töö.
Väga-väga tõsine töö.
Laulusõnades on sügav mõte – mäng on väikesele inimesele ülimalt oluline, sama oluline eksistentsi mõttes kui täiskasvanule tema igapäevane töö. Väikese inimese tööd ei tasustata kohe, see juhtub sageli kümmekond aastat hiljem, siis, kui hinnatakse tema oskust sotsiaalseks toimetulekuks, keskendumist vajalikule ülesandele, püsivust ja kohanemisvõimet. Suurem osa neist oskustest omandatakse mängu käigus. Lisaks on mäng loomulikult ka hea viis käeliste ja muude füüsiliste oskuste arendamiseks . Täiskasvanud on võib- olla unustanud mängu olulisuse ja see on ka loomulik, päriselu asendab mängu. Samas ei tohi kunagi unustada või alahinnata mängu olulisust lapsepõlves.
Soodsa mängukeskkonna loomine on lapse jaoks sama oluline kui soojus , turvalisus ja täiskõhutunne. Mängukeskkond ei pruugi tunduda elementaarse esmavajadusena lapse ellujäämiseks lapseeas, ülioluline on selle olemasolu või puudumine aga hilisema toimetuleku seisukohalt.
Mida noorem on laps, seda rohkem on vaja tema mängukeskkonda kujundada. Imik sõltub selles meist täielikult – lihtsad lelud, mis liiguvad ise või mida on lihtne puudutusega liigutada või häält tegema panna, tuleb tema jaoks turvaliselt kättesadaavasse kaugusesse asetada. See pakub pisikesele huvi ja vaheldust. Pisut suurema lapse puhul on vaja taas turvalist ruumi, mänguasju ja kaasamängimist, et näidata mängu tähendust ning asjade ja ümbritseva elu omavahelisi seoseid. Vahel tuleb last lausa mängima õpetada. Tähendused ja seosed hakkavad siis lapsele külge ka igalt poolt mujalt, televisioonist, täiskasvanute omavahelisest suhtlemisest jne. Kõik nähtu lülitatakse mängu. Kui lapsevanem tahab näha, milline ta on, on tal lihtsalt vaja jälgida oma laste mängu. See, mida sealt näha võib, ei pruugi olla meeldiv, kuid kindlasti õpetlik.
Hiljem, kooli minnes, vajavad lapsed oma mängudeks ruumi, vahendid valivad nad juba ise – pall, tasod, spinnerid, kummikeks jms. Sellel perioodil on juba raske kontrollida mõjutusi, mis mängu sisu määravad. Ja tundub, et siis enam ei püütagi seda nii väga kontrollida. Lastel puudub spetsiaalne koht, kus mängida ja nii muutub mängukeskkonnaks klassiruum või lausa koridor , mis pole kindlasti soodne paik niivõrd tähtsa asjaga tegelemiseks.
Mängukeskkonda luues kas kodus, lasteaias või isegi koolis, tuleks arvestada sellega, et see oleks turvaline. Kindlasti ei tohi last liialt piirata, kuid tuleb ka jälgida, et olukord lapsele tõsiselt ohtlikuks ei muutuks nagu näiteks siis kui lastakse poisikestel tänaval palli mängida.
Juhinduda tuleks ka põhimõttest, et last ümbritsev peab talle huvi pakkuma. Seega võiks mängukeskkond olla mitmekesine ja põnev, kuid seda loomulikult vastavalt lapse vanusele. Ei ole mõtet imikut ümbritseda kirevuse ja pisikeste detailidega, talle võib hoopis rohkem huvi pakkuda väga lihtne, kuid hästi silmitsetav ja hoomatav mänguasi või pilt. Üldiselt soodustavad uued stiimulid ja lahendamist nõudvad probleemid lapse võimete arengut. Kindlasti oleks vaja lapsele uusi mänguasju pakkuda, kuid pigem mitte teda kohe uute asjadega korraga üle koormata, vaid anda neid lapsele kätte siis, kui näib, et eelmine asi on ennast ammendanud. Nii süveneb laps igasse uude võimalusse ning kasutab seda maksimaalselt ära, ilma et läheks segadusse mänguasjade rohkusest ega oskaks enam valida, millega oleks kõige parem tegeleda.
Täiskasvanu ei tohiks unustada, et suurt rolli mängukeskkonnas mängib ka mängukaaslane. Lapsele on üheks toredaimaks kaaslaseks tema ema, isa, vanaema, vanaisa või ka õpetaja. Koos sellise inimesega, kes on lapsele niivõrd tähtis, tundub pisikesele iga tegevus veel põnevam, pealegi saab ta nii demonstreerida oma oskusi. Mängukaaslane võib mängu tuua terve teise dimensiooni, välja pakkuda midagi, mille peale laps ei olegi veel tulnud.
Kui peaksin kellelegi oma seisukoha kokku võtma ühe lausega, ütleksin nii: mängukeskkond peab olema loodud südamega ja hoolikalt läbimõeldult, selleks, et lapsel oleks täisväärtuslik lapsepõlv ja sellest tulenevalt head eeldused elus hakkamasaamiseks.