9- 0,689 10- 0,806 11- 0,855 12- 0,864 13- 0,816 14- 0,744 15- 0,643 16- 0,535 17- 0,453 18- 0,349 19- 0,326 20-27- 0 (kollased) Lainepikkus 360 nm 28- 0,179 29- 0,223 30- 0,281 31- 0,321 32- 0,378 33- 0,444 34- 0,486 35- 0,515 36- 0,518 37- 0,524 38- 0,515 39- 0,514 40- 0,429 41- 0,375 42- 0,349 43- 0,289 44- 0,256 45- 0,268 46- 0,168 47- 0,139 48- 0,106 49-50- 0 Kokkuvõte Geelkromatograafia on meetod, mis võimaldab lahutada mitmekomponentseid segusid. Geeli poorid on samades mõõtmetes makromolekulidega. Mina kasutasin dekstraani geeli Sefadex G-50, ning kolonni, mis lahutas segusid aeglasemalt ja mitte nii hästi. erineva molekulmassiga ainete üksteisest eraldamise eesmärgil koguti kolonnist väljuvat lahust kindla mahuga fraktsioonidena, ehk siis 2 ml kaupa ja nendes sisalduva aine kontsentratsiooni määramiseks kasutasin optilise tiheduse määramist. Fraktsioonides sisalduva aine kontsentratsiooni ja eluaadi mahu vahelist graafilist sõltuvust nimetatakse
erinevate molekulmasside järgi. Lahuses sisalduvad ained liiguvad läbi geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Proov viiakse läbi kolonni vesilahuse abil. Geelkromatograafia protsess toimub kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulidega. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist vi polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (V v), graanulitesisese vedeliku maht (Vs), geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg), täidise kogumaht ehk üldmaht (Vt). Seega: Vt = Vv + Vs + Vg Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida ja et erineva molekulmassiga
erinevate molekulmasside järgi. Lahuses sisalduvad ained liiguvad läbi geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Proov viiakse läbi kolonni vesilahuse abil. Geelkromatograafia protsess toimub kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulidega. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist või polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: kolonni vaba maht ehk graanulite vahelise vedeliku maht (Vv), graanulite sisese vedeliku maht (Vs), geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg), täidise kogumaht ehk üldmaht (Vt). Seega: Vt = Vv + Vs + Vg Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida ja et erineva molekulmassiga
33 360 90 0,1005 34 360 92 0,093 Kromatogramm Graafikult: Aine 1=Vxmin=30ml Aine 2=Vx=42 ml Aine 3=Vxmax=78 ml Rf= (Vx-Vxmin)/(Vxmax-Vxmin)= (42-30)/(78-30)=12/48=0,25 Kokkuvõte Geelkromatograafia on meetod, mis võimaldab lahutada mitmekomponentseid segusid. Geeli poorid on samades mõõtmetes makromolekulidega. Mina kasutasin dekstraani geeli Sefadex G-75, ning kolonni, mis lahutas segusid küllaltki kiiresti ja korralikult. Erineva molekulmassiga ainete üksteisest eraldamise eesmärgil koguti kolonnist väljuvat lahust kindla mahuga fraktsioonidena, ehk siis 2 ml kaupa ja nendes sisalduva aine kontsentratsiooni määramiseks kasutasin optilise tiheduse määramist Kolonnis oli näha kolme värvi(sinine, pruun, kollane), see tähendas, et segus oli 3 erinevat
erinevate molekulmasside järgi. Lahuses sisalduvad ained liiguvad läbi geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafiat kasutatakse makromolekulide lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks. Proov viiakse läbi kolonni vesilahuse abil. Geelkromatograafia protsess toimub kolonnis, mis on täidetud pundunud geeligraanulitega, mille pooride mõõtmed on samas suurusjärgus lahuses sisalduvate makromolekulidega. Geelkromatograafias kasutatavad geelid koosnevad kas dekstraanist, agaroosist vōi polüakrüülamiidist. Geelkromatograafia kolonni iseloomustavad järgmised mahud: kolonni vaba maht ehk graanulitevahelise vedeliku maht (Vv), graanulitesisese vedeliku maht (Vs), geelimaterjali ehk maatriksi maht (Vg), täidise kogumaht ehk üldmaht (Vt). Seega: Vt = Vv + Vs + Vg Selleks, et uuritavat ainete segu läbi kolonni transportida ja et erineva molekulmassiga
Ei sõltu vanusest Lüheneb antikonvulsantide kasutamisel Pikeneb dekompenseeritud maksapuudulikkuse korral Paratsetamooli mürgistus Üle 10 g paratsetamooli manustamine võib lõppeda surmaga Sageli tahtlik enesemürgistus Lastel sagedamini tahtmatu gripiteede kontrollimatu andmine Surmav annus on väiksem alkohoolikutel ja maksahaigustega inimestel Toksiline vahemetaboliit NABQI tühjendab maksa glutatioonivarud ja reageerib siis raku makromolekulidega, põhjustades maksaraku nekroosi Paratsetamooli mürgistus 24 tunni jooksul tekivad iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, ikterus, entsefalopaatia Äge maksa-ja neerupuudulikkus ja surm 36-72 h hiljem Aktiivsüsi esimese 4 h jooksul vähendab paratsetamooli imendumist 50-90% N-ACC 150 mg/kg 15 min jooksul infusioonina, järgnevalt sama doos i.v. 20 h jooksul Teine võimalus -75 mg/kg p.o. iga 6 h tagant 2-3 päeva jooksul Aspiriini ja paratsetamooli võrdlus
Modifitseeritud looduslikud- struktuur säilib peale keemilist töötlemist. Nt. Viskoos (toodetakse puidu tselluloosist). Sünteetilised- naftast, kivisöest, maagaasist. Liigitus peaahela kuju järgi: Lineaarne, Hargnenud, Ristsillatud, Takerdunud (ruumiline). Polümeeride omadused sõltuvad makromolekulide kujust: Lineaarse või hargnenud ahelaga polümeerid tahkestuvad paljudes orgaanilistes lahustites, pehmenevad või sulavad kuumutamisel ja hanguvad jahtumisel uuesti. Ruumiliste makromolekulidega polümeerid ei lahustu orgaanilistes lahustites ega pehmene kuumutamisel. Polümeeride supermolekulaarne struktuur. Polümeerid ei saa oma supermolekulaarse struktuuri tõttu olla gaasilises olekus, sest keemistemperatuur on üldjuhul kõrgem polümeeri lagunemistemperatuurist. Polümeerid võivad olla ainult vedelas või tahkes agregaatolekus. Supermolekulaarse struktuuri põhimõisted on kristallilisus ja amorfsus. Polümeersetel materjalidel esineb nii kristallilisus kui amorfsus
toiduahelat pidi kõrgemale liikudes suureneb. Selle tulemusena on suurim saasteainete sisaldus toiduahela tipus olevas kiskjas. 6. Keemiliste ühendite füsioloogiliste toimete klassifikatsioon ja peamised sihtorganid. 1. Raku homöostaasi häirimine (dysregulation) 2. Retseptor-vahendatud mehhanismid 3. Rakumembraani poolt vahendatud muud mõjud 4. Raku energeetika muutmine 5. Kovalentne seondumine raku oluliste makromolekulidega 6. Oksüdatiivne stress 7. DNA remondi inhibeerimine 8. Organitevahelised mitmiktoimed sihtorganid · nahk, limaskestad · kopsud · maks, neerud · luuüdi · immuunsüsteem · närvisüsteem · südame-veresoonkond · reproduktiivne süsteem 7. Võõraine metabolismi põhiskeem. Võõraine muudetakse organismis ensüümide kaastegevusel vees paremini lahustuvaks e. hüdrofiilsemaks e
) sissevõtmine. Pinotsütoos (= endotsütoos) - lahustunud makromolekulide sissevõtmine väikeste (< 150 nm) vesiikulite abil. Endotsütoos - membraaniga ümbritsetud transportvesiikulite teke ja nende ühinemine endosoomi membraaniga. Ühinemine toimub kahes etapis: bilipiidkihid lähenevad üksteisele; seejärel toimub ühinemine. Ekso- ja endotsütoosi puhul vastavad makromolekulid eraldatakse vesiikulisse ning nad ei segune teiste tsütoplasmas olevate makromolekulidega. Eksotsütoos - pidev eksotsütoos toimub kõigis eukarüootsetes rakkudes transportvesiikulid kannavad pidevalt uusi membraanikomponente Golgi kompleksist välismembraani. Eksotsütoosi teel toimub pidev plasmamembraani uuendamine. Reguleeritud eksotsütoosi puhul kogutakse vastavad ained sekretoorsetesse vesiikulitesse, mis ühinevad raku välismembraaniga pärast keskkonnast tulevat kindlat signaali. 5. Nimeta lisaks fosfolipiididele veel vähemalt 3 membraani komponenti valgud,
põlemisel, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH) ning polükloreeritud bifenüülid (PCB), sealhulgas dioksiinid. Kuna suur enamus loetletud ühenditest moodustavad metabolismi tulemusena rakus väga reaktsioonivõimelisi elektrofiilseid vaheühendeid, suureneb nende metabolismi kiirendamisel nende vaheühendite ja näiteks DNA molekuli vaheliste aduktide tekke (mutatsioonide üks tee) tõenäosus. Kovalentne Seondumine DNA-ga Toksikandi molekul võib seonduda kovalentselt raku makromolekulidega nagu strukturaalsed valgud, olulised ensüümid, lipiidid ja/või nukleiinhapped. Kui selliste reaktsioonide arv ületab raku eneseremondi võime, viib selline pöördumatule kasvaja tekke protsessile. Reaktiivse elektrofiili seondumine DNA nukleofiilse alaga (lämmastikalused) viib genotoksilisuse nähtusele. · Näide 1. Selliselt toimivad hallitusseente Aspergillus flavus ja A. parasiticus poolt
Peapõhjus, miks enamik teadlasi astroloogiat ei usu, pole mitte teaduslike tõestuste olemasolu või puudumine, vaid see, et ta on vastuolus katseliselt kinnitatud teooriatega. Kui Galilei ja Kopernik avastasid, et planeedid tiirlevad ümber Päikese ja mitte ümber Maa ning Newton avastas nende liikumise seadused, siis muutus astroloogia ääretult ebausutavaks. Miks peaksid teiste planeetide asukohad tähistaeva taustal, nii nagu nad paistavad Maalt, olema mis tahes seoses makromolekulidega, millest koosnevad mõistusega olendid ühel väikesel planeedil. Newtoni seaduste ja teiste füüsikateooriate edu viis mõttele teadusliku determinismi olemasolust, esimesena väljendas seda 19. sajandi alguses prantsuse õpetlane markii de Laplace. Tema väitis, et kui me teaksime Universumi kõigi osakeste asukohta ja kiirust mingil ajahetkel, siis võimaldaksid füüsikaseadused kindlaks teha Universumi olekut suvalisel ajahetkel minevikus või tulevikus
Peapõhjus, miks enamik teadlasi astroloogiat ei usu, pole mitte teaduslike tõestuste olemasolu või puudumine, vaid see, et ta on vastuolus katseliselt kinnitatud teooriatega. Kui Galilei ja Kopernik avastasid, et planeedid tiirlevad ümber Päikese ja mitte ümber Maa ning Newton avastas nende liikumise seadused, siis muutus astroloogia ääretult ebausutavaks. Miks peaksid teiste planeetide asukohad tähistaeva taustal, nii nagu nad paistavad Maalt, olema mis tahes seoses makromolekulidega, millest koosnevad mõistusega olendid ühel väikesel planeedil. Newtoni seaduste ja teiste füüsikateooriate edu viis mõttele teadusliku determinismi olemasolust, esimesena väljendas seda 19. sajandi alguses prantsuse õpetlane markii de Laplace. Tema väitis, et kui me teaksime Universumi kõigi osakeste asukohta ja kiirust mingil ajahetkel, siis võimaldaksid füüsikaseadused kindlaks teha Universumi olekut suvalisel ajahetkel minevikus või tulevikus
ja nende ühinemist kas välismembraaniga (eksotsütoos) või endosoomi membraaniga (endotsütoos). Ühinemine toimub kahes etapis: 1. bilipiidkihid lähenevad üksteisele 2. seejärel toimub ühinemine. ·Mõlemat etappi aitavad läbida teatud membraanvalgud, nn. fusogeensed valgud, milliseid pole õnnestunud identifitseerida. ·Ekso- ja endotsütoosi puhul vastavad makromolekulid eraldatakse vesiikulisse ning nad ei segune teiste tsütoplasmas olevate makromolekulidega. ·Iga vesiikul on määratud ühinema ainult kindla membraaniga.Tulemuseks on makromolekulide suunatud liikumine raku sise- ja väliskeskkonna vahel. 4. Kuidas rakk reguleerib valgu funktsiooni? Too 3 näidet ja kirjelda neid põhjalikumalt. a) Rakk hakkab valku tootma alles siis, kui selleks tekib vajadus. Näiteks kui E.Coli keskkonda ilmub laktoos, hakkab ta tootma laktoosi lõhustavaid valke. b) Rakk jaotab erinevate ülesannetega valgud eri organellide vahel
annaabi.ee 
