magusaine on osutunud ohutuks. Seepärast on soovitav piirata või isegi täielikult loobuda kunstlike magusaineid sisaldava toidu söömisest lastel, lapseootel naistel ja rinnaga toitvatel emadel. 4 Suhkruasendajad 2. Koguste arvestamine Paljude lisaainete, sealhulgas magusainete, puhul on määratud ADI (acceptable daily intake), mis on ohutu päevane doos, mis antakse tavaliselt milligrammides kehakaalu ühe kilogrammi kohta. See on aine kogus, mida võib tarbida päevas kogu eluea jooksul ilma märgatavate terviseriskideta. Mida väiksem on ADI, seda suurema potentsiaalse ohu allikas on see aine. 5 Suhkruasendajad
grammi päevas. Korraga ei tohitarbida üle 10 grammi. VERESUHKRUT MITTE TÕSTVAD MAGUSTUSAINED: aspartaam asesulfaam tsüklamaat sahhariin Valik tooterühmadest mis on valmistatud suhkruasendajatega Ravimitööstus kasutab magusaineid mikstuurides, siirupites, vees lahustuvates kihisevates tablettides, nä61rimistablettides jm, eriti laste ravimvormide magustamisel. Gaasilistes jookides, sest annab sünergeetilise efekti ja erinevate magusainete kooskasutamisel on ka järelmaitse varjatud. Light-toodetes, sest need annavad vähe energiat Maiustustes Küpsetistes MÕNED NÄITED ARVESTUSEKS • 10 grammi karamellkommi (sorbitooli üle 90%) sisaldab süsivesikuid niisama palju kui üks keskmine puuvili. • 1 spl moosi või marmelaadi sisaldab 50-60 % sorbitooli või fruktoosi ja see vastab ühele puuviljale. • 0,3-liitrises karastusjoogis on keskmiselt 130 mg
Tulemuseks on biotehnoloogiliselt magustatud tomatid ja salatid. Lisagem, et taumatiini ja monelliini otseste kahjulike toimete kohta üheselt võetavaid andmeid pole. Et tegemist on valkudega, on potentsiaalsete kõrvaltoimete, näiteks allergiliste reaktsioonide avaldumine, nende kestval ja liigtarbimisel täiesti reaalne. Sünteetilistest magusamaitselistest peptiididest on keskne aspartaam (E951), mis on noorim uustulnuk kunstlike magusainete turul. Alates 1981. aastast, millal aspartaami lubati ametlikult magusainena kasutada, on selle ühendi võidukäik olnud üliedukas. Keemiliselt loomuselt on aspartaam dipeptiid, mis koosneb kahest aminohappejäägist: asparagiinhappest ja metüülitud karboksüülrühmaga fenüülalaniinist. Eraldi võetuna ei oskaks neid aminohappeid küll magususega seostada. Nimelt, üks neist on kibeda maitsega, teine aga hoopis maitsetu. Nende
ka diabeetikud, kes peavad piirama süsivesikute, sealhulgas suhkru tarbimist. Kuigi suhkruasendajate kasutusloa andmisele eelnevad arvukad katsed, on paljud neist läbi viidud katseloomadega, samuti tõlgendatakse katseandmeid erinevates maades erinevalt. Seetõttu tuleks laste, lapseootel naiste ning rinnaga toitvate emade puhul piirata tehislikke magusaineid sisaldava toidu söömist või sellest täielikult loobuda. Ettevaatlikud peaksid kunstlike magusainete tarbimisega olema aga kõik inimesed. Suhkruasendajad jagunevad energiat andvateks magusamaitselisteks lisaaineteks ehk polüalkoholideks ja mitte polüalkoholideks ehk muudeks suhkruasendajateks. Magusamaitselised lisaained Magusamaitseliste lisaainetena tuntud polüalkoholide hulka kuuluvad mannitool (E421), sorbitool (E420), ksülitool ehk puusuhkur (E967), maltitiool (E965), isomalt (E953) ja laktitool (E966). Organism omastab neid suhteliselt aeglaselt ning nende muutumine glükoosiks
GRAPPA Grappa on itaalia viimarjabrändi, alkohoolne jook, mida valmistatakse viinamarjadest mahla pressimisel tekkiva jäägi kääritamisel ja kääritise destilleerimisel. Grappa on tüüpiliselt viinamarja mahla väljapressimisel järel jäävate viinamarjakestade kogumis oleva magusainete destilleerimisel saadav kange jook. Trendijook grappa on alguse saanud tavalisest talupojapuskarist ja inimlikust soovist pigistada välja viimast kõigest, millest pigistada annab. Grappa on Itaalia rahvusjook, mida saadakse viinamarja pressimise jääkidest. Samalaadset kanget alkoholi valmistatakse kõikides maades, kus kasvab viinamari. Nii näiteks destilleeritakse Prantsusmaal jooki nimega marc, Ungaris on taoliseks joogiks palinca, Gruusias tata.
tunnetusega, mis kantakse keelel asuvate maitsmispungade maitseretseptorite kaudu signaalina ajju. Magusatunnetust mõjutavad mitmed tegurid, nagu magusaine kontsentratsioon, temperatuur, pH-tase, teised koostisained ja inimese maitsetundlikkus. Maitsetunnetust võivad mõjutada ka sellised subjektiivsed tegurid nagu välimus ja värv. Selleks, et aine maitseks magusalt, peab see olema vees lahustuv ja selle kontsentratsiooniaste peab ületama maitseläve. Toidu kontekstis on magusainete sisaldus toitudes sageli maitseläve ületaval tasemel. Selleks, et määrtleda magusaine intensiivsust, kasutatakse tinglikku näitajat "suhteline magusus". Suhteline magusus on näitaja, mis määratleb, kui magus on vaadeldav aine võrreldes suhkruga. Võrdleme magusainete erinevaid kontsentratsioone standardsahharoosilahusega (tavaliselt 510% sahharoosi sisaldusega lahus). Tavalise suhkru võrdlusnäitaja ehk suhteline magusus on 1
tunnetusega, mis kantakse keelel asuvate maitsmispungade maitseretseptorite kaudu signaalina ajju. Magusatunnetust mõjutavad mitmed tegurid, nagu magusaine kontsentratsioon, temperatuur, pH-tase, teised koostisained ja inimese maitsetundlikkus. Maitsetunnetust võivad mõjutada ka sellised subjektiivsed tegurid nagu välimus ja värv. Selleks, et aine maitseks magusalt, peab see olema vees lahustuv ja selle kontsentratsiooniaste peab ületama maitseläve. Toidu kontekstis on magusainete sisaldus toitudes sageli maitseläve ületaval tasemel. Selleks, et määrtleda magusaine intensiivsust, kasutatakse tinglikku näitajat "suhteline magusus". Suhteline magusus on näitaja, mis määratleb, kui magus on vaadeldav aine võrreldes suhkruga. Võrdleme magusainete erinevaid kontsentratsioone standardsahharoosilahusega (tavaliselt 5–10% sahharoosi sisaldusega lahus). Tavalise suhkru võrdlusnäitaja ehk suhteline magusus on 1
Toiduainete energiasisaldust vähendatakse tavaliselt suhkru- ja rasvasisalduse vähendamise arvel. Toidu märgistuses tulebki näidata omadused, millest tulenevalt on toode "light". ,,Light" joogid Eestis on "light" jooke tunduvalt vähem kui näiteks USA-s, kus peaaegu kõikidel karastusjookidel on "light" variandid. Jookide suhkru- ja energiasisalduse alandamiseks kasutatakse magusaineid, mille magusus ületab suhkru oma sadu kordi ja energia on tühine või puudub üldse. Enamike magusainete kohta on kehtestatud ohutud päevased piirnormid, mis antakse mg-des kg kehakaalu kohta. Magusainetega toodetakse ka kaljajooke, jääteed, nektareid ja joogikontsentraate. Need tooted sobivad eeskätt diabeetikutele või liigse kehakaaluga inimestele. Lapsed peaksid sellistest jookidest loobuma. Laste joogiks sobib light-mahl, mille saab ise valmistada, lahjendades mahla veega vahekorras 1:1-le. 6
karastusjooki, siis ei tohiks ta aspartaami juurde saada muudest allikatest, näiteks vitamiinipreparaatidest, lauamagusaine test vm. Viimastel aastatel on hakatud järjest rohkem tootma vähen datud energiasisaldusega tooteid (näiteks teatud light- või suhkruvabad tooted). Selliste toodete puhul võib see tähen dada, et suhkur on osaliselt või täielikult asendatud magus ainetega ning nende pideval tarbimisel kasvavad oluliselt magusainete sissesöödavad kogused. Kui toidule on lisatud ma gusainet, peab see olema toidu märgistusel nimetuses öeldud. [http://www.agri.ee/public/juurkataloog/TOIDUOHUTUS/Toidu_lisaained.pdf] (15.05.2009) 5 6 E `d meie toidus, nende kahjulikkus Lisaained (E-d) meie toidus. Mis on mis Lisaaineid kasutatakse nii tööstuslikul kui ka kodusel toiduvalmistamisel. Need on
salatitaimedesse. Tulemuseks on biotehnoloogiliselt magustatud tomatid ja salatid. Lisagem, et taumatiini ja monelliini otseste kahjulike toimete kohta üheselt võetavaid andmeid pole. Et tegemist on valkudega, on potentsiaalsete kõrvaltoimete, näiteks allergiliste reaktsioonide avaldumine, nende kestval ja liigtarbimisel täiesti reaalne. Sünteetilistest magusamaitselistest peptiididest on keskne aspartaam (E951), mis on noorim uustulnuk kunstlike magusainete turul. Alates 1981. aastast, millal aspartaami lubati ametlikult magusainena kasutada, on selle ühendi võidukäik olnud üliedukas. Keemiliselt loomuselt on aspartaam dipeptiid, mis koosneb kahest aminohappejäägist: asparagiinhappest ja metüülitud karboksüülrühmaga fenüülalaniinist. Eraldi võetuna ei oskaks neid aminohappeid küll magususega seostada. Nimelt, üks neist on kibeda maitsega, teine aga hoopis maitsetu. Nende koostoime dipeptiidina suudab aga korda
peetakse olulisemaks kui nitroosamiinide tekke ohtu. Viimaste teket püütakse aga alla suruda lihatoodetesse C- ja E-vitamiinide lisamisega. Nagu mistahes uute ainetega, tuleks ka toidulisanditega läbi viia kolme tüüpi toksilisuse testid. Uusimate testide tulemusena on mitmeid varem kasutatud toidulisandeid ka kasutusest kõrvaldatud. Näiteks värvaine võikollane (4,4-dimetüülaminoasobenseen), millel tõestati kantserogeensus (põhjustas katseloomadel maksavähki). Sünteetiliste magusainete tsüklamaadi ja sahhariini kasutamise ajalugu: Sahhariini akuutne toksilisus on madal (LD50 5-17,7 g/kg), ta ei metaboliseeru ning vabatahtlikel, kes sõid teda kuude kaupa, polnud kõrvalmõjusid. Kaks esimest pikaajalist uuringut kinnitasid sahhariini ohutust, järgmised kaks hiljem ebaadekvaatseks kuulutatud uuringut aga näitasid nõrka kantserogeensust. Ühes järgnevas uuringus,kus kasutati sahhariini ja tsüklamaadi segu doosideni 2,5 g/kg tekkis põiekasvaja. Tsüklamaat keelustati
lubatava aspartaamisisaldusega karastusjooki, siis ei tohiks ta aspartaami juurde saada muudest allikatest, näiteks vitamiinipreparaatidest, lauamagusainetest vm. Viimastel aastatel on hakatud järjest rohkem tootma vähendatud energiasisaldusega tooteid (näiteks teatud light- või suhkruvabad tooted). Selliste toodete puhul võib see tähendada, et suhkur on osaliselt või täielikult asendatud magusainetega ning nende pideval tarbimisel kasvavad oluliselt magusainete sissesöödavad kogused. Kui toidule on lisatud magusainet, peab see olema toidu märgistusel nimetuses öeldud. Näiteks magusaine aspartaami E 951 ADI on 0-40 mg kehakaalu kg kohta. See tähendab, et 60 kg kaaluv inimene võib kogu elu jooksul ohutult tarbida päevas kuni 2400 mg aspartaami (40 mg x 60 kg = 2400 mg). Kui aspartaami lisatakse nt karastusjookidesse suurimal lubatud määral 600 mg/kg kohta, siis võiks 60 kg kaaluv inimene päeva jooksul tarbida 4 liitrit aspartaamisisaldusega
piirama süsivesikute, sealhulgas suhkru tarbimist. Kuigi suhkruasendajate kasutusloa andmisele eelnevad arvukad katsed, on paljud neist läbi viidud katseloomadega, samuti tõlgendatakse katseandmeid erinevates maades erinevalt. Seetõttu tuleks laste, lapseootel naiste ning rinnaga toitvate emade puhul piirata tehislikke magusaineid sisaldava toidu söömist või sellest täielikult loobuda. Ettevaatlikud peaksid kunstlike magusainete tarbimisega olema aga kõik inimesed. Suhkruasendajad jagunevad energiat andvateks magusamaitselisteks lisaaineteks ehk polüalkoholideks ja mitte polüalkoholideks ehk muudeks suhkruasendajateks. 1.4 Sool. Sool ehk keedusool koosneb 40% naatriumist ja 60% kloorist. Triiki täis teelusikatäis soola
Sünteetilised suhkruasendajad (E 950 - E 954) - neid leidub karastusjookides, närimiskummides, mahlades, moosides, vähesel määral ka jogurtites. Magusained ei anna süsivesikuid nagu seda teeb suhkur - nende mõju on aga pigem vastupidine loodetule, need ei langeta kehakaalu vaid kujundavad terviseriski. Suhkruasendajad on kunstlikud ning tervisele kahjulikud E-ained, mis võivad põhjustada kõrvaltoimeid nagu närvilisus, depressioon või isegi kantserogeensus. Magusainete grupp on keelatud muuhulgas USAs ja Inglismaal, neid ei ole soovitav tarbida rasedatel ega lastel. Light-tooted - light-märgistusega tooted ei kuulu küll E-ainete klassifikatsiooni, kuid äramärkimist vajavad need siiski, kuna toovad organismile kasu asemel pigem kahju. Inimestele on suudetud selgeks teha, et suhkur ja rasv pole tervisele kasulik, seetõttu on nutikad suurtööstused mõelnud välja suhkruvabu ning light-tooteid - näib tore, aga kui süüvida
annaabi.ee 
