Maailmasõja järgsed diktatuurid (0)

Maailmasõja järgsed diktatuurid
Peale  Teist Maailmasõda oli olukord maailmas vägagi ebastabiilne. Mitmed riigid vaevlesid majanduskriisides ja üleüldises viletsuses. See lõi kõikuma ka demokraatliku maailmavaate aluspinna. Miks osades riikides kujunes välja diktatuur, aga teistes suutis püsima jääda demokraatia?
Üks põhjustest on lüüasaamine Esimeses Maailmasõjas. Osadel riikidel nt Itaalia, Saksamaa tekkis nn. alaväärsuskompleks ja seda kasutasid osavasti ära esilepürgivad tulevased diktaatorid . Lisaks olid riikidel kolossaalsed võlad ning tohutud inimkaotused . Tööpuudus oli tohutu. Esile kerkisid mitmete parteide juhid, pakkudes oma võimalusi väljumiseks kriisist nt. Saksamaal Hitler , Itaalias Mussolini , Venemaal Stalin . Lisaks kõigele oli eelnimetatud riikides demokraatlik kord väga lühikese ajalooga ning ei olnud veel ennast suutnud päris hästi õigustada. Rahvas süüdistas tekkinud olukorras lõdvakäelist ning oskamatut juhtimist. Valitsev kord langes sügava põlguse alla.
Mussolini rõhutas rahvale nende tähtsust, sisendas, et Itaalia peab hakkama saama ise ja olema sõltumatu teistest riikidest. Ta väitis ka, et kõik indiviidi ja klassihuvid tuleb allutada rahvuslikele huvidele: rahvus on prioriteet number üks. Need olid sõnad, mis panid rahva teda omale juhiks tahtma, temas nähti kindlakäelist ja tarka valitsejat, kelle abil väljutakse kriisist.
Väga palju kannatas siiski Esimese Maailmasõja tagajärgede käes Saksamaa. Töötuid oli tohutult, inflatsioon oli meeletu ja lokkas vaesus . Hitler lubas rahvale tööd, leiba, distsipliini ja turvalist elu. Rahvas uskus teda tema kõnedel põhjal. Nii nagu teisedki diktaatorid, oli ta ülimalt osav kõnemees, demagoog ja manipuleerija. Ta oskas sõnu sättida enda kasuks ja kavalalt süüdistada vastaseid igasugustes oma maale kaela tõmmatud hädades.
Stalin sai Venemaal võimule peamiselt läbi osava poliitilise mängu. Tema peamine mõte oli saavutada Ameerikaga ühtne tase. Kuna Stalini arust oldi Ameerikast 100 aasta jagu maas , nägi ta ette tohutuid muudatusi. Ka tema oskas osavalt lükata kõik hädad ja probleemid teiste kaela, isegi suure näljahäda ajal süüdistas laiska töörahvast.
Selle põhjal tuleb välja, et diktatuuride tekkimiseks oli vajalik laastatud riik ja osavad kõnemehed, kes lubasid ümberkorraldusi. Osades riikides, näiteks Saksamaal töötasid ka spetsiaalsed propagandaministeeriumid, mis siis propageerisid karmikäelist juhtimist. Diktaatorite parteid said võimule 1920ndate keskel, kui majandustase hakkas tõusma. Rahvas uskus tõsiselt, et heaolu tõus on tingitud uuest ja karmikäelisest poliitikast . Kahjuks aga saadi üsna pea aru, et majanduskriis üksnes süveneb. Olukord muutus üsna väljapääsmatuks rahva jaoks, sest diktatuurriikides keelustati demokraatlikud valimised, nii et rahval ei olnud erilist võimalust poliitikas kaasarääkimiseks. Kasutati ka sabotaaže: korraldati igasuguseid rünnakuid, plahvatusi, tapmisi jms nii, et süüdi jääks rivaalparteid. Pikapeale enam ei julgetud avalikult astuda diktatuuripooldajate vastu, kuna enamasti lõppesid vastu astumised salapärast kadumiste, mõrvade ja muu sellisega.
Isegi Ameerika ei olnud üdini demokraatlik. Et majanduskriisist väljuda, tuli paratamatult kasutada karmikäelisemat poliitikat, mida Roosevelt kahtlemata ka tegi. Ta ei toetanud väga rikkaid, mille peale nad muidugi vägagi solvunud olid. Pigem toetas ta vaesemat ühiskonna kihti. Ta kasutas ka oma mõjuvõimu enda kasuks, kuid sellele vaadati suhteliselt läbi sõrmede, kuna üldiselt tõi just tema poliitika Ameerika majanduse kriisist välja.
Minu arvates ei tekkinud Inglismaal ja Prantsusmaal diktatuure eelkõige seepärast, et nendes riikides olid demokraatlikud juured tugevamini kinnistunud. Nendes riikides ei olnud ka sellist majanduskrahhi, mis oleks pannud rahva meeleheites karmikäelist poliitikat nõudma. Neis riikides oli reaalne võimalus majandus jälle jalgadele saada, ilma et peaks kasutama äärmuslike võtteid.
Kokkuvõttes võib pidada diktatuuride tekkimise peamisteks põhjusteks pettumust Esimese Maailmasõja tulemustes, inimeste elujärje halvenemist, demokraatia traditsioonide nõrkust, sotsiaalprobleemide tugevnemist, kodanluse kartust tööliste võimule tuleku ees ja karmikäelise valitsemise pooldamist kõigist neist raskustest ülesaamiseks. Inimesed olid meeleheitel.