Maa rahvastiku jätkusuutlikkus (0)

Maa rahvastiku jätkusuutlikkus
Kui jätkusuutlikkus ise on suhteliselt kindel mõiste (heaolu konstantsus aja jooksul), siis heaolu on äärmiselt häguse tähendusega. Jätkusuutlikkust võib defineerida ka rangemalt (süsteemi totaalne konstantsus ajas) või lõdvemalt (kui võimet elus püsida, edasi eksisteerida). On kindel, et täpselt samasugune ei saa Maa rahvastik kogu aeg olla, samas elus püsida suudab ta ilmselt veel üsna kaua. Pikemalt võiks aga süveneda sellesse, kas inimkonna heaolu on ka tulevikus tagatud.
Rahvaarv kasvab geomeetrilises progressioonis (iga inimene toodab enda asemele kaks uut inimest), kuid toiduvarud kasvavad aritmeetilises progressioonis. Piiramatult kasvav rahvastik ületab paratamatult kasutada olevad ressursid . Siiski ei kasva rahvaarv piiramatult. Kuigi arstiabi on peaaegu elimineerinud loodusliku valiku inimühiskonnas, hoolitsevad rahvaarvu vähendamise eest sõjad , näljahädad , haigused ja sündimuse reguleerimine (rasestumisest hoidumine).
Rooma Klubi koostatud mudeli alusel (1970) võib järeldada, et praegune aeg võib olla lääneriikide jaoks kuldaeg, sest kunagi varem pole elu nii hea olnud ja enam kunagi ei saa see nii hea olema. Arengumaad ei jõua iial arenenud riikide tasemeni, sest kui kõik Maa elanikud elaksid nagu keskmine lääne inimene, ei kannataks Maa seda välja. Rooma Klubi järeldas ka seda, et inimesed EI ela praegu jätkusuutlikult ( üllatus -üllatus). Järgnevad põlvkonnad ei saa samamoodi elada, praegu elatakse tulevaste põlvede arvelt.
Ressursid kahanevad järjest kiiremini. Lisaks fossiilsetele kütustele (mis on tegelikult veel üsna väike mure) kahaneb kiirelt ka joogivesi, mille kättesaadavus on juba praegu paljudes kohtades allpool minimaalset piiri. Joogivett on küll võimalik saada ka mereveest selle töötlemise teel, kuid vähemalt praeguse tehnoloogia abil on see väga kulukas. Samamoodi kulukas on ka võimalus polaaraladelt jääkamakaid kõrbetesse transportida. Lihavõttesaare näide tõestab, et inimkond ON võimeline oma ressursid TÄIELIKULT ära kulutama. Jääb üle vaid loota, et kasvav keskkonnateadlikkus suudab päästa, mis veel päästa annab. Kuid - korvamatu kahju elukeskkonnale on juba praegu tekitatud. Esialgu õnnestub ehk edasise kahju vähendamine ja kunagi ka ehk kahjustamise lõppemine, kuid täiesti utoopilisena näib juba tekitatud kahju heastamine.
Rahvaarv kasvab kõige kiiremini arengumaades, ehk siis just seal, kus see kõige vähem soovitud on. Arenenud maades on pigem juba probleemiks sündimuse langus. Siin kerkib üles rahvastiku ümberpaigutumise võimalus. On ilmselt selge, et arenenud maad suhtuvad sellesse negatiivselt. Praeguste tingimuste jätkumine või halvenemine toob endaga kaasa rahvaste rände ja tõenäoliselt ka sõjad . Tuleviku sõjad ei ole ehk võimuiha tekitatud, vaid ressursipuudusest tingitud. Need sõjad võivad leevendada rahvastiku kasvu probleemi, kuid ressursside vähenemine jääb endiselt probleemiks.
Enamikule inimestest meeldib end eraldada ülejäänud loomadest oma "kõrgema intelligentsi" tõttu. Samas on inimkond siiani üldiselt üsna loomalikult, metsikult, mõtlematult ja hoolimatult käitunud. Kuidas muidu selgitada omaenese kasu nimel kogu liigi säilimise ohtu seadmist ja elukeskkonna halastamatut hävitamist. Siin on mõiste loomalik ehk vale, sest enamik loomi nii ei käitu (mõned siiski). Inimene on end looduslikust regulatsioonist välja võidelnud ja eeldab, et Maa saab kõigega hakkama ja suudab kõike taluda.
Rahvastiku jätkusuutlikkus on keeruline probleem, sest sõltub mingis mõttes igast üksikindiviidist ja samas nagu ei sõltuks kellestki. Liikide teke ja häving ei ole mingi uudis. Inimkonna aeg võib kord ümber saada. Võib tulla nii loomulik väljasuremine kui ka globaalkatastroof.
Siiski tuleks säästvalt käituda juba EILE, sest väga lühinägelik oleks kaosetõenäosuse suurendamine . Jah, asjalood on halvasti, kuid see ei saa olla põhjus nende veel halvemaks muutmiseks.