Rüütlikultuur (1)

Rüütlikultuur
Alates umbes XI sajandi lõpust ja XII sajandi keskpaigast sai Lääne-Euroopas erakordselt mõjukas juhtiva ühiskonnaklassi, rüütelkonna kultuur. Selleks ajaks olid kujunenud võimsad feodaalvaldused ja ehitatud läänisandate uhked lossid, kus rahuaegadel muutus aina tähtsamaks õukonna-elu oma kombestiku ja normidega. Rüütli-kultuur levis kõige enam Prantsusmaal, Hispaanias ja ka Saksamaal. Selle perioodi rüütel polnud enam ainuüksi sõjamees, kes ta oli varem olnud, vaid nüüd oli rüütel eelkõige õukondlane ja seejärel alles sõjamees. Enam ei pidanud ta välja paistma üksnes sõjaväljal oma käsivarre rammu, lahingulise vapruse ja vasallitruuduse poolest vaid üha enam eeldati temalt kui õukonnainimeselt laitmatut käitumist, tähelepanu ja viisakust, kõrgeid kõlbelisi põhimõtteid ka seltskonna ja intiimelus. Rüütel pidi oskama ümber käia daamidega, olema peenetundeline ja hell armastaja . Seetõttu nimetatakse tollast rüütlikirjandust kurtuaasseks ehk ka õukonna kirjanduseks.
Senisest enam hakati väärtustama kultuuri ja vaimsust. Rüütlite oluliseks omadusteks on kangelaslikkus ja vaprus , naisideaali rõhutamine ja esiletoomine. Igal rüütlil oli oma südamedaam aga ta ei olnud rüütli naine. Abielu oli eelkõige kasust lähtuv. Rüütel pidi alati täitma oma südamedaami käsku, isegi siis, kui see käsk võis talle kahjulikuks, ebameeldivaks või isegi alandavaks osutuda. Rüütel pidi alati olema helde ja suuremeelne, kaitsma alati nõrku ja naisi. Rüütel pidi lisaks sõjariistade kasutamisele oskama ka mängida pilli, tantsida, olema viisakas ja hästikasvatatud. Sel ajal arenesid ka lauakombed ning rüütel pidi sammuti ka neid hästi teadma.
Mil ilmalik laul oli kaua suuline ja esines peamiselt rahvalauluna on need tihedalt seotud ränd- ja rüütellaulikutega, kes olid keskaja külades ja lossides rõõmutoojaks. Ränd- ja rüütellaulikute elulähedases kunstis põimus muusika sõnakunsti, näitlemise, tantsu, nalja kui ka aeroobika ja tsirkusetrikkidega.
Õukonnakirjanduse juures on oluline, et väärtustama hakati inimese tundeid, õilsaid tegusid , armastust. Vaimulikust ellusuhtumisest hakati üle minema inimlikule ellusuhtumisele. Rüütlikultuuris oli oluline ladina keel, sest haritud inimene kirjutas tavaliselt ladina keeles.
Erinevalt rändlaulikuist, olid rüütlilaulikud erinevast seisusest ja vastavalt sellele nimetati neid eri piirkondades erinevalt:

• Lõuna - Prantsusmaal trubaduurideks.
  
• Põhja - Prantsusmaal truväärid
  
• Saksamaal minnesingeriteks ja spielmannideks.
  
• Hispaanias huglaarideks.
  

Ränd- ja rüütlilaulikute ühiseks jooneks oli nende koondumine vennaskondadeks.
Kirikutegelased kiusasid rändlaulikuid taga, sest nende elurõõmus kunst ei sobinud kokku kristlike ideedega.
12. sajandil lõi õitsele rüütlilaulikute kunst , mis esindas ilusa, peene elu kultust. Rüütlilaul tähendabki keskaegset õukondlikku luulet. Teadaolevalt sai rüütlilaul alguse Lõuna-Prantsusmaal 11. saj. lõpul
Rüütlilaulus on muusika ja luule lahutamatud, mida näitas ka see, et kõik luuletajad olid ühtaegu ka laulikud
Rändlaulikute temaatika oli väga lai. Lauldi peaaegu kõigest.
Rüütlilaulude peamiseks teemaks oli aga:

• Armastus
  
• Kangelased
  
• Neitsi Maarja teema
  

Tuntumad rüütlilaulikud on:

• 12. saj. trubaduur - Bernart de Ventadorn
  
• 13. saj. truväär - Adam de la Halle
  
• Minnesinger - Walther von der Vogelweide
  

Kangelaslaulud olid pikad, eepilised poeemid. Tuntuim kangelaslaul on Rolandi laul 11. saj. lõpust. Kangelaslaulude peateemaks oli eepiline jutustus müütiliste kangelaste vägitegudest, mis oli kohati seotud armastusega.
Mina pean rüütellikkuseks seda, kui mees julgeb vastutada oma tegude eest ja julgeb tunnistada kes ta on. Kindlasti kuulub rüüteliku käitumise alla ka tänapäevalgi viisakus ja tähelepanelikkus ning oskus daamidega ümber käia.
Tänapäeva rüütel peaks olema selline, kes abistab vanu inimesi ning on nende vastu viisakas ja lahke ükskõik millises olukorras. Rüütel ei tohiks karta üheski situatsioonis olgugi, et olukord võib teda naeruvääristada. Rüütel peab oskama enda eest seista
Tänapäeval kohtab rüütellikku käitumisoskust väga harva. Nüüdisajal on rüütliteks kujunemas naised, sest mehed on õrnad ja hellad ning neid tuleb kohelda hellalt, solvuvad tihtipeale kergesti jne. Ka loomade maailmas ajavad isased emaseid olendeid taga, sedasi peaks olema ka inimsool kombeks kuid viimastisel ajal on kujunemas vastupidine käitumine.
Minu arust peakski olema rüütel siis selline mees, kes ei karda end häbistada ja on tugeva iseloomuga ning teab kes ta on.
Kasutatud kirjandus:

• Raamat „Maailma kirjandus“ peatükk Rüütlikirjandus.
  
• Google pildiotsing
  
• Eesti keele vihik
  
• http://ak.rapina.ee/eda/keskaja_muusika/rndlaulikud_ja_rtlilaul.html