50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-06-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
55 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
andro12
Õppematerjali autor
Rahvarõivad. Taive Särg Kaarma, Melanie. Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981 Värv, Ellen 1998. Riietumine ja rahvarõivad. Eesti rahvakultuur. Tallinn, lk. 367396. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/Li/Rahvaroivad http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Rahvariided/ Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad. Eestis tähistasid rahvarõivad ühtaegu seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust talupojaseisust ja maarahvast, sest valitsevad klassid kuulusid saksa rahvusse. Nimetus rahvarõivad (rahvariided) tuli tarvitusele ärkamisajal, mil C. R. Jakobson jt. rahvuslikud tegelased hakkasid taotlema tollal kadumas olevate traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel rahvusliku uhkuse rõhutamiseks. Tänapäeval kantakse rahvuslikel üritustel eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast. Muinasaeg. Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel alates 11.13. sajandi
Rahvarõivad ja Muhu tikand Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltim
Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega
Värvidest domineerivad madarapunane (varasem) ja erksad punased toonid (hilisem), millele annavad kirevust violetsed, rohelised, kollased, roosad, sinised ja mustad triibud. Seelikud on villased ja enamasti kootud koeripstehnikas. seelik Seeliku laius sõltus kandja puusaümbermõõdust, kuid jäi enamasti 200 300 cm vahele. Seeliku pikkus sõltus olemasolevate kangastelgede laiusest. Tavaliselt oli see 7080 cm. Kui oli vaja pikemat seelikut, siis õmmeldi alla äärde värvilisi riide või kardpaelu. Lisaks on kaunistusena kasutatud veel valgeid kokkumurtud kangast sakke. Sakkide ülemine serv on kaetud sinise paelaga. Sarnane seelik on kasutusel olnud ka Audrus ja Tõstamaal (Manninen 1927: 266). Seeliku allääre pahupoolele õmmeldi kuni 10 cm laiune linane toot. Alumine serv koos toodiga kanditi 0,7 cm laiuselt musta villase riidega. Eest jäeti seelik 20 cm laiuselt siledaks (Kaarma , Voolmaa 1981).
Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite. Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad, mida kanti nii argipäevadel kui pidulikel puhkudel. Eestimaal tähistasid rahvarõivad nii seisuslikku kui rahvalikku kuuluvust maarahvast ja talupoja seisust. Valitsevad klassid kuulusid sootuks teise, saksa rahvusse. Vanimad andmed eestlaste rõivastuste kohta pärinevad 11.-13. sajandist ning põhinevad arheoloogilistel leidudel. Enne seda valitsenud surnupõletamise kombe tõttu andmed puuduvad. Rohkem on teada naiste pidulike rõivaste kohta, vähem argipäeva- ja meeste rõivastest. Enim andmeid on ehetest (alats 8. sajandist e.Kr.), kuna metall säilib maapõues riidest kordi paremini. Olemasolevate leidude põhjal arvatakse, et muinasaja naiste põhiliseks rõivaks oli linane särk selle peal kantava villase varrukateta umbkuuega või ümber puusade mähitud villane või linane vaipseelik, mis kinnitati vööga. Arvatakse, et ülerõivaks oli tol ajal var
Eesti rahvariided Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahv
kumerdada. Kõige paksem vatikiht panna keskele üles, kõrvade poole ja ette vähendada vatikihti. Vati peale panna pealisriie. Jälgida, et ühendusõmblus jääks ette keskele. Papi alla asetada vooder ning õmmelda mõlemad riided eesservas ja külgedel omavahel kokku. Ülaserv jätta esialgu lahti, seal keerata vooder ümber papi vati peale ja kinnitada marli külge. Nüüd painutada ääretükk kumeramaks ja õmmelda kuklaosa õmblusvaru esiosa vateeringu peale (pealmise riide alla). Pahupoolel õmmelda esi- ja kuklaosa voodrid kokku. Seejärel kinnitada esiosa pealisriide sisse pööratud serv salapistes kuklatüki külge. Mütsi serv kantida 0,8 cm laiuse puuvillase riide või paelaga. Selle külge sissepoole kinnitada eesserva ääristuseks kitsas pitsrüüs. Taha kinnitada pottmütsi katteriidega sobivas toonis laiad ja pikad siidlindid. 14 Tanu Pottmüts 15 11170 13116 16 Ehted
Rahvarõivad (rahvariided) on nii argi- kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid