Kirikliku mõjutusvahendina kasutati kirikust väljaheitmist e kirikuvande alla panekut. See jättis isiku ilma kiriku vahendatud Jumala armust. Varakeskajal hakkasid tekkima erinevused lääne ja ida ning pinged Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vahel. Patriarh allus Bütsantsi keisrile, paavst mitte. Läänes oli oma keiser, kiriklikud sidemed nõrgenesid. 1054. a saatis paavst oma saadiku Konstantinoopolisse, aga tüli lahendamise abil läks saadik patriarhiga tülli. See oli nn suur kirikulõhe. Lääne kirikud olid katoliku ja ida õigeusu. Paavstide autoriteedi tõusu põhjustasid muutused paavstide ametisse määramise korras. 1059. a reformiga hakkasid paavstid endi seast ametisse nimetama Rooma piiskopkonna tähtsaimad vaimulikud kardinalid. Paavstid hakkasid taotlema kiriku sõltumatust ilmalikust võimust. Seisid vaimulike ametite müümise ja selle, et vaimulikke ei tohi ametisse nimetada ilmalikud vastu. Nõuded sõnastas Gregorius VII
Patused piinlevad pimedas, kus deemonid nendega kõike teevad. · Viimne kohtupäev siis tõusevad kõik surnud haudadest üles, et Kristuse kohtu ees elu ajal korda saadetud tegudest aru anda. Alles jäävad vaid taevariik õigetele ja põrgu hukatusse määratud patustele. · Puhastustuli sinna minnakse peale surma, kus neid piinatakse kuni viimse kohtupäevani · Kirikuvande alla panemine kirikust väljaheitmine · Suur kirikulõhe pinged Rooma paavsti ja Konstantinoopolo patriarhi vahel. 1054. Aastal saatis paavst oma mõjuvõimsa saadiku Konstantinoopolisse vaidlusküsimusi lahendama. Saadik läks tülli patrhiarhiga ja nad panid üksteist kirikuvande alla. See pani aluse vaenulikule lääne ja idi kirikutele. Esimene on paavsti võimu all ning tundtf kui katoliku kirik ja teine õigeusu e. Kreekakatoliku kirik allus patriarhile · Kardinalid tähtsamad vaimulikud
Ristiusk ja kirik §12 Varakeskaja kiriku-ja vaimuelu Katoliku kiriku pea on Rooma paavst Pärimuse järgi oli Rooma esimene piiskop ja seega paavstlusele alusepanija apostel Peetrus Kuna ta asus riigi pealinnas, tegi see temast metropoliidi, kuid ei tõstnud teda teistest kõrgemale. Rooma piiskoppi hakati kutsuma isaks. Gregorius Suur. Paavstide autoriteeti tõstis ka nende tihe liit Frangi valitsejatega. Pippin Lühikese annetusega 756. aastal sai paavstist ilmalik valitseja Itaalia kirikuriigis. Karl Suur seadustas muistne komme. (Kirikukümnis) Kiriku korraldus Kristlik maailm jagatud piiskopkondadeks. Piiskopkonna keskust tähistas piiskopikirik ehk katedraal-toomkirik. Ilmalik maaisand määras preestri ametisse, kuid piiskop pidi selle valiku kindlalt kinnitama.
12. varakeskaja kiriku- ja vaimuelu Paavstivõimu tõus Katoliku kiriku pea on rooma paavst Rooma esimene paavst – apostel Peetrus, pani aluse paavstlusele, algselt piiskop Keisri võimu nõrgenemine suurendas Rooma piiskopi tähtsust, põliselanikud nägid kiriku jõudu kui kaitset germaanlaste vastu Paavstide autoriteeti tugevdas Gregorius Suur, ta korraldas roomlaste suhteid langobardidega ja tegeles Rooma linna kindlustamisega, rajas kloostreid, tagas kirikule hea sissetuleku, levitas usku, kirjutas ja korraldas liturgiat, pani aluse ühehäälsele koorilaulule, tema autoriteet ulatus Inglismaale Paavstide autoriteeti tõstis Pippin Lühike, tema annetusega sai paavstist ilmalik valitseja Itaalia kirikuriigis. Tänu Karl Suurele läks kümnendik kõigist sissetulekutest kirikule. Kiriku korraldus
Abielud sõlmiti rohkem enda, kui vanemate järgimise tõttu, sest peresuhted olid linnas nõrgemad. Jõukad pered siiski jätkasid traditsioonilist paari panekut. Mehed leidsin enne positsiooni ja töö, kui abiellusid, mistõttu prostitutsioonis nähti abi, et mehed hoiduks seiklustest abielunaistega jne. Linlaste ellusuhtumine. Rikkust ja raha hinnati linnas rohkem kui maal. Sotsiaalsed pinged tekkisid patriitside ja tsunftide vahel linna valitsemise õiguse üle. Kirik ei pooldanud raha tähtsust ega liigkasuvõtmist ehk kõrge protsendiga laenamist. Luksusmäärused. Luksusmäärused tehti selleks, et inimesed ei käituks oma seisusele kohatult, kulutades liiga palju raha. Tallinnas on varaseim määrus pulmade kohta, arvestades seal pruudi kaasavara suurust. Linnakultuur ja linnakirjandus. Silmapaistvam üritus oli vastlakarneval, mil valmistuti 40-päevaseks paastuks - söödi ohtralt. Tehti näitemänge nii turuplatsidel kui kirikutes
teenistusele. · Enamik rüütlitest olid läänimehed, kelle valdused piirdusid sageli väikese külaga. · Ilma läänita rüütlid elasid senjööri lossis tema kaaskonnas. c. Rüütel kui sõjameheseisus: · Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. · Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. · Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. · Kujunes aadel pärilik rüütliseisus. 3. Rüütliks saamine. a. Päritolu madalamat päritolu meeste rüütliks saamine raskenes. b. Vastav kasvatus: · 7 aastaselt teenistus paazina mõnes aadliperes õpetati noorele käitumist ja häid kombeid. · 15 aastaselt kannupoisina rüütli relvakandja ja saatjana, kes õppis ka võitlusvõtteid. · 20a
Linnad olid piiratud müüridega, kaitseks välisvaenlaste või ka oma senjööri võimalike kallaletungide vastu. Tihtipeale ei mahtunud linnarahvas müüride vahele ära. Vaesemad linlased pidid asuma väljapoole müüre jäävates eeslinnades, mis vaenlase rünnaku puhul kaitseta jäid. Linnaelu muutis suhtumist abiellu. Abielud sõlmiti vastastikkuse sümpaatia, mitte vanemate ettekirjutuste järgi. Samal ajal levis linnades laialt prostitutsioon, millesse ka kirik ja linnavõimud hakkasid järk-järgult leplikumalt suhtuma. Prostitutsioonis nähti vallaliste meeste jaoks tavalist nähtust, mis aitab hoiduda seiklustest korralike tüdrukute ja abielunaistega ning kaitseb seega ühiskonna moraali. Linnaelu juurde kuulusid ka sotsiaalsed pinged ja vastuolud, mis kasvasid vahel üle tänavalahinguteks ja lihtrahva väljaastumisteks. Linnas arveldati tunduvalt rohkem rahaga kui maal
Kordamisküsimused (töö 09.03) 1. talupojad ja mõisamajandus (148-151 lk) Agraarühiskond: põllud (millised?), koormised, turusuhted 2. Linnad (lk 156, 158, 161) Linnaelu areng, linna sisekord ja valitsemine, linn ja senjöör, rahavahetajad ja pangad, 3. §23 eluolu ja kultuur linnas, linnaelu (lk 161, 164) Prostitutsioon 4. Ristiusk ja kirik (lk 168-171) Kirikulõhe, paavstivõim, 962., Gregorius VII, Innocentius III. 1. Keskaegne ühiskond oli agraarühiskond: elati peamiselt maal ja elatuti põllumajandusest. Enamik inimesi olid talupojad ja nemad tootsid valdava osa ühiskonna rikkustest. Lääne- Euroopa talupojad sõltusid kõrgkeskajal oma isandatest - feodaalidest. Maa, mida talupojad harisid, kuulus tavaliselt isandale, enamik talupoegi olid sunnismaised ja kohustatud isanda heaks tööd tegema. Põllud paiknesid külast eemal
Kõik kommentaarid