M. Foucault "Seksuaalsuse ajalugu I " kokkuvõte sotsioloogias (0)

Michel Foucault „ Seksuaalsuse ajalugu I“
1. Ülevaade loetud tööst
Michel Foucaulti uurimuse eesmärgiks on näidata, et kuni Freudini võiks kõike öeldut, hoolikat ettevaatlikkust ja detailseid analüüse käsitleda kui protseduure, mille eesmärgiks on kõrvale hiilida seksi väljakannatamatu, liiga ohtliku tõe eest. Tõsiasi, et seksist püüti rääkida teaduse puhastatud, neutraalsest vaatenurgast, on juba iseenesest tähenduslik. 19. Sajandi teadus seisneski vältimises- kuna seksist endast ei suudetud või ei soovitud rääkida, siis tegeldi eelkõige seksi moonutatud ja väärastunud vormide, selle erandlike veidruste, patoloogilise puudulikkuse ja haiglaste liialdustega. Väites, et räägib tõtt, külvas teadus kõigis hirmu. See väitis, et häbelike salaharjumused ja üksildaste väikesed maaniad on ohtlikud tervele ühiskonnale.
Foucault näitab ajaloolasena, kuidas seksuaalsus muutus kõigepealt mitmesuguste teaduslike, meditsiiniliste, religioossete ja eetiliste diskursuste üheks kõige olulisemaks teemaks. Foucault’ väitel elame me “seksuaalses ühiskonnas”, kus seksuaalsus mitte ei vastandu võimule, mis tahaks seksuaalsust ohjata , vaid vastupidi: keha ja seks on muutunud võimu instrumentideks, mille abil ta domineerib ja valitseb.
Erinevalt laialt levinud arvamusest pole seksi viimastel sajanditel mitte varjatud ega välditud, vaid me näeme terve rea teaduslike, majanduslike, meditsiiniliste, pedagoogiliste ja õiguslike mehhanismide teket, mille eesmärk oli inimesi oma seksuaalsusest rääkima panna. Foucault toob nende hulgas esile religioossed südametunnistuse vaatluse protseduurid ja mitmesugused teaduslikud tehnoloogiad . Ta näitab, et patukahetsuse sakrament huvitus alates 16. sajandi keskpaigast üha enam indiviidi seksuaalsusest, mis tuli puhastumise eesmärgil viimase detailini üles tunnistada. Kui algul olid patukahetsuse huvipunktis lubatud ja keelatud armuvahekorrad, siis hiljem asendus see “liha” problemaatikaga – keha, aistingute, naudingu olemuse, himuruse varjatuimate võbeluste, lõbu peenimategi nüansside ja nõusoleku problemaatikaga. 
2. Minupoolne arvustus tekstile
Tekst on esmapilgul raskesti mõistetav ning tervikuna seda kui seksuaalsuse ajaloona käsitleda ei saa. Autori ideed ja mõtted arenevad justkui omapäi kaldudes kursist tihti kõrvale. Siiski, kui vaadelda Foucaulti käsitlust 19. sajandi sekitabudest, siis pean temaga nõustuma kuigi arvestades teksti pealkirja, ootaks sisuliselt rohkem elulisi näiteid ja kindlaid fakte sellele ajajärgule iseloomulikust seksuaalkäitumisest. Samuti võiks teose autor olla rohkem avatum üldistele tõekspidamistele ja mitte nii palju lähtuda enda seisukohtadest.
Foucault kajastab seksuaalsuse ajalugu kahe põhilise seksitõe produtseerimise viisina- Lääne ja Ida ühiskonnana. Lääne ühiskond kajastab tema sõnul seksi kui teadust ning Ida ühiskond armukunstina. M. Foucaulti väitega: „ Meie tsivilisatsioonis ( nii tundub vähemalt esmapilgul) ars eroticat pole. Seevastu on see küllap ainus, kus tegeletakse scientia sexualisega“ ma päris nõus ei ole. Mõlemas ühiskonnas olid/ on esindatud mõlemad seksuaalsust käsitlevad viisid. See millist osakaalu kumbki käsitlusviis nendes ühiskondades omas/ omab on vastavuses sellele ühiskonnale omastele tõekspidamistele ja arusaamadele. Kindlalt väita, et Lääne ühiskond oli puhtalt teaduskeskne ning Ida oma seksuaalkäsitluses ainult praktiline, oleks vale.
Ülestunnistust, kui kõige tähtsamat rituaali, millelt oodatakse tõe produtseerimist, on Foucaulti arvates Lääne ühiskonnale iseloomulik juba keskajast saadik. Minu arvates on pihtimine iseloomulik kõikidele ühiskondadele kus on omane religioon ja usk ning seda juba sajandeid varem. Iseasi on see kas pihtimine on alati seostunud seksuaalsusega, millena teose autor seda üldjoontes iseloomustab.
3. Paralleelid võrreldes kaasaegse Eesti ühiskonnaga? Peamised erinevused?
Kuigi me elame seksrevolutsiooni järgsel ajastul, kus me usume ennast olevat võitu saanud seksiga seotud tabudest, peetakse inimeste seksuaalelu ka tänapäeva ühiskonnas väga isiklikuks valdkonnaks. Vaatamata sellele mõjutab teiste inimeste ja ühiskonna suhtumine tervikuna vägagi suurel määral seksi. Religiooni, teaduse ja laiemalt kogu kultuuri poolt kehtestatud normid juhivad meie kõigi seksuaalkäitumist.
Peamiseks erinevuseks 19. sajandi ja 21. sajandi vahel on see, et tänapäeval räägitakse seksist koolis, tutvustades lastele turvalise seksi tehnikaid, seksist räägitakse arstidega, saades meditsiinilist abi seksi praktiseerimiseks, seksi paremaks tundmaõppimiseks saab nõu ajakirjandusest, ning meil on iseenda ees oma seksuaalsete fantaasiate pärast aina vähem häbi. Me teame, et seksuaalsuse varjamine on rumal ja selle allasurumine on ebatervislik . Me mõistame hukka viktoriaanliku korra, kus seksuaalsusest rääkimine oli sündsusetu ja seks sai toimuda ainult abielupaari voodis. Teisisõnu, me usume, et ühiskondlik võim on seksi represseerinud, kuid edumeelsed jõud on suutnud seksi viimase saja aasta jooksul rehabiliteerida.