Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase · Ta on umbes leopardi suurune. · tüvepikkus 120150 cm, sabapikkkus u 90 cm, mass 2341 kg · Kere on pikk, jalad üsna lühikesed,saba pikk ja karvane · Neid leidub peamiselt KaguAasias ja Himaalajas. · suvel elab enamasti lumepiiri lähedal,talvel laskub sõraliste järele 1800 meetrini. · Aasias võib elada 6001200 m kõrgusel, puude vöötmes. · Lumeleopardid toituvad mitmesugustest sõralistest,jänestest,ümisejatest ja teistest pisiimetajatest. · poegivad suvalistel aastaaegadel · tiinus kestab u 90 päeva · pesakonnas on 35 järglast. · http://et.wikipedia.org/wiki/Lumeleopard
• Glatsioloogia on jääliustikke uuriv teadusharu – Glatsiaalgeomorfoloogia uurib pinnavorme, mida jää on tekitanud Liustike tekkepõhjused Liustike teke • Kui lumi kuhjub, alumised kihid tihenevad ja kristalliseeruvad algul sõmerlumeks ehk firniks ning seejärel liustikujääks • Jäätumisalad on kaetud igilumega ja neil esineb liustikke – Liustik on suur liikuv jääkeha • Lumepiirist kõrgemal asub liustiku toitumisala, allpool lumepiiri liustikud sulavad • Lumepiiri kõrgus sõltub kliimavöötmest Mandri- ja mäeliustikud Mandriliustik Aletch’i liustik Alpides Antarktises Mandriliustikud võib jagada Mäeliustikud libisevad jääkilpideks ja jäämütsideks. mägedest mööda orgusid alla
mõjudest võivad olla ka positiivsed. 11. Muutunud turismi-potentsiaal. Põhjaosas elavad inimesed ei pea enam lõunamaale lendama, kuna siis on neil endal soe. 12. Rida mõjusid inimtervisele. Põhjaosas hakkavad levima haigused, mis olid varem ainult soojades maades. 13. Rannikualadel üleujutuste, erosiooni, märgalade hävimise riskide suurenemine. Poolustel sulab jää ära ja tekitab üleujutusi. 14. Liikide ja elupaikade liikumine põhjasuunas, mägedes lumepiiri tõusmine kõrgemale. Ekvaatori piirkonnas läheb liiga palavaks, tekivad kõrbed, inimesed liiguvad põhja poole. Lumi sulab mägedel.
tõttu keskmisest kõrgemal või madalamal. Liustikud Liustike teke • Kui lumi kuhjub, alumised kihid tihenevad ja kristalliseeruvad algul sõmerlumeks ehk firniks ning seejärel liustikujääks • Jäätumisalad on kaetud igilumega ja neil esineb liustikke – Liustik on suur liikuv jääkeha • Lumepiirist kõrgemal asub liustiku toitumisala, allpool lumepiiri liustikud sulavad • Lumepiiri kõrgus sõltub kliimavöötmest Liustike tüübid- Mandriliustikud ja mäeliustikud Mandriliustikud võib jagada jääkilpideks ja jäämütsideks. Jääkilbid on Antarktises ja Gröönimaal. Jäämütsid on väiksema ulatusega. Mäeliustikud libisevad mägedest mööda orgusid alla – seepärast nimetatakse neid ka oruliustikeks Mandrijää kuhjub keskosas, ülemiste jääkihtide survel hakkavad alumised kihid keskosast väljapoole liikuma. Jäämägi on liustiku küljest murdunud tükk
• Glatsioloogia on jääliustikke uuriv teadusharu – Glatsiaalgeomorfoloogia uurib pinnavorme, mida jää on tekitanud Liustike tekkepõhjused Liustike teke • Kui lumi kuhjub, alumised kihid tihenevad ja kristalliseeruvad algul sõmerlumeks ehk firniks ning seejärel liustikujääks • Jäätumisalad on kaetud igilumega ja neil esineb liustikke – Liustik on suur liikuv jääkeha • Lumepiirist kõrgemal asub liustiku toitumisala, allpool lumepiiri liustikud sulavad • Lumepiiri kõrgus sõltub kliimavöötmest Mandri- ja mäeliustikud Mandriliustik Aletch’i liustik Alpides Antarktises Mandriliustikud võib jagada Mäeliustikud libisevad jääkilpideks ja jäämütsideks. mägedest mööda orgusid alla
*16.Milleks vajab tööstus vett ? masinate jahutamiseks, jääkaineta ja masinate pesemiseks. *17.Mida tehakse kasutatud veega ( reoveega ) ? Reovesi suunatakse veepuhastusjaama ,edasi lastakse see merre. *18.Kuidas kujundab liustik pinnamoodi ? Ei tea. *14.Kuhu tekib soo ja miks ? hästi madalatesse kohtadesse kuhu saab vesi jääda ehk koguneda. Kuna vesi jääb sinna pidama. *13.Milline on põhjavee temperatuur? Selgita Põhjavee temperatuur on *16.Võrdle lumepiiri kõrgust polaaraladel ja troopikas. Põhjenda. - jää tekib seal kus õhutemp. on enamiku aastast 0C ja sadanud lumi ei jõua soojal aastaajal ära sulada. Polaaraladel katavad igilumi ja jää ka kõige madalamaid maismaa alasid ning veekogusid, mida lähemale troopilistele laiustele seda kõrgemale lumepiir tõuseb *19.Miks uurivad teadlased polaaralade jääkilpe ?_ Jääkilbid ja liustikud on teadlastele nagu looduslik laboratoorim
inimene irbist ründab, siis too ei kaitsegi ennast. Irbised on videvikuloomad. Vähem tegutsevad nad öösel. Pilves ilmaga võivad nad päevalgi aktiivsed olla. ELUKOHT JA TOITUMUS Lumeleopard on isepäine jahimees, kes elab maailma kõrgemais mägedeis. Neis piirkondades elutsevad vähesed loomad. Irbis elab kõrgetes mägedes. Himaalajas, Tiibetis, Kesk-Aasia ja Lõuna-Siberi mägedes , Altai, Tõvani ning Mongoolia mägedes. Suvel elab irbis enamasti lumepiiri lähedal (36603970 km), kuid talvel laskub sõraliste järel 1800 meetrini. Irbise elupaik on tavaliselt koobas või kaljulõhe raskesti ligipääsetavas sälkorus, aga Kõrgõzstanist on teada juhtumeid, kus irbis on puhkama heitnud madala puu otsa raisakotka vanasse pessa. Irbise peamised saakloomad on sõralised. Lisaks maitseb irbisele ka jäneseid, ümisejaid ja muud pisiimetajaid. Irbised on videvikuloomad. Vähem tegutsevad nad öösel. Pilves ilmaga võivad nad päevalgi
Märku annab endast ka pinnase vulkaaniline iseloom kuulsad on Kaljumäestiku allikad ning Yellowstone´i geisrid. TAIMESTIK Olenevalt geograafilisest laiusest ja kõrgusest moodustuvad Kaljumäestikus erinevad taimevööndid. Vööndid muutuvad aeglaselt põhjast lõunasse ning kiiresti kõrgusesse. Liikide üldarv on väga suur. Metsapiir asub Yukoni piirkondades 762 m kõrgusel merepinna kohal; soojemas, parasvöötmekliimaga New Mexicos algab see aga 3660 m kõrgusel. Vahetult allpool lumepiiri paiknevates metsades kasvavad kuused, männid ja nulud, allpool segunevad need kaskede ja mägivahtratega. Suurem osa Kaljumäestiku arktilisest piirkonnast on kaetud kidurate kaskedega. Viljatul taigapinnasel kasvavad lehtpuud kased, paplid ja haavad. Kaljumäestiku arktiline osa ning Euroopa Alpid on taimestikult sarnased. Ülalpool metsapiiril kasvavad ka siin samblikud, kurekell ning pajud. IMETAJAD
U S www.earthscienceworld.org Liustikud M Klimaatiline lumepiir tähistab ala kus aasta jooksul maapinnale langev lume kogus on võrdne sulamisvete ja auramisega ära kantava A sademete kogusega. Poolustel on lumepiir meretaseme lähedal, A ekvaatoril (Andides) ligi 6400 m kõrgusel. Lumepiiri täpne kõrgus sõltub nõlva ekspositsioonist ja reljeefi iseärasustest. T E A D U S Liustikud M Aastate jooksul lumepiirist kõrgemal kogunenud lumi tiheneb päikesekiirguse (lumme imenduv sulavesi ja vihm jne.) ning A
TÕUS JA MÕÕN ehk LOODED- on maa, kuu ja päikese gravitatsioonijõu mõjul toimuvad maailmamere pinna deformatsioonid. HOOVUS- on ookeanide ja merede pindmise veekihi horisontaalne liikumine. LIUSTIK- on lume tihenemisel ja ümber kristalliseerumisel tekkinud jää mass, mis liigub oma raskuse ja gravitatsioonijõu mõjul eemale tekke kohast. MANDRILIUSTIK- on ulatuslik ja paks liustik, mis tekib polaaraladel ja paikneb mere tasamel. MÄGILIUSTIKUD- tekivad kõrgel mägedes, ülal pool lumepiiri. 2.Veeringe osad on: 1)aurumine 2)sademed 3)äravool Veeringe liigid on: 1) suur veeringe 2)väike veeringe 3.Maailmamere vett iseloomustab: 1)temperatuur, 92% veele langenud päikesekiirgusest neeldub, 8% peegeldub. 2)soolsus, mis näitab 1liitris vees lahustunud soolade massi grammides. 3)tihedus, suurim tihedus on pooluste lähistel. 4)toodetud orgaaniline aine, fütoplanktoni hulk. 4.Maailmamere keskmine vee temperatuur on umbes 3,8 kraadi, pindmise
Maa soojus ja niiskusreziim Maa soojus ja niiskusreziimi iseloomustavad õhutemperatuur ja sademete hulk. Maksimum ja miinimumtemperatuuri vahet nimetatakse temperatuuri amplituudiks. Öökülmaks nimetatakse kevadel ja sügisel öösel temperatuuri langust alla 0* Õhutemperatuuri geograafiline jaotus Isotermideks nimetatakse sama temperatuuriga punktide ühendamist joontega. Maastike kujunemisel on olulised 0*C ja 10*c isotermil. Kõige soojema kuu 0*c isoterm märgib lumepiiri ja 10*C isoterm metsapiiri. Õhutemperatuuri ajaline käik Õhutemperatuuri ööpäevane käik sõltub koha geograafilisest laiusest, kaugusest veekogudest ja aluspinna iseärasustest. Ööpäeva maksimumtemperatuur on päeval kella 14-15 vahel ja miinimum pärast hommikust päikesetõusu. Õhutemperatuuri aastane käik sõltub geograafilisest laiusest. Eristatakse 4 kliimavöödet · Ekvatoriaalne vööde- 2 maksimumi ja kaks miinimumi. Maksimumid on
Kogu keha on kaetud sama värvi tähnidega, välja arvatud kõhualune. Irbised ei suuda möirata. Tema häälitsuste hulka kuuluvad kähisemine, nurrumine, näugumine, urisemine ja ulgumine. Lumeleopardil on lühike koon, kumer nägu ja ebatavaliselt suured ninaõõnsused. See kohastumine aitab loomal hingata mägede hõredat külma õhku. Lumeleopardid elavad Himaalajas, Tiibetis, Kesk-Aasia ja Lõuna-Siberi mägedes kuni Altai ja Tõvani ning Mongoolia mägedes. Suvel elab irbis enamasti lumepiiri lähedal (36603970 km), kuid talvel laskub sõraliste järel 1800 meetrini. Irbise elupaik on tavaliselt koobas või kaljulõhe raskesti ligipääsetavas sälkorus, aga on teada juhtumeid, kus irbis on puhkama heitnud puu otsa raisakotka vanasse pessa. Irbise kütib sõralisi, jäneseid, ümisejaid ja teisi pisiimetajaid. Enne söömahakkamist võivad nad saagi vedada ohutusse kohta.Pole teada, et irbis oleks kunagi inimest rünnanud. Mägitaapir Lõuna-Ameerikas, Andides,
üleskuumumine ilma kivimikihtide pidevuse katkemiseta(nn. plastiline deformatsioon) pika aja vältel maakoore suures sügavuses - eksogeensed - maa välisenergia mõjul tekkinud - glatsiaalsed - mandrijää või liustik kulutav kuhjav tegevus - liustikud klimaatiline lumepiir tähistab ala kus aasta jooksu maapinnale langev lume kogus on võrdne sulamisvete ja auramisega ära kantava sademete kogusega. Poolustel on lumepiir meretaseme lähedal, ekvaatoril(andides) ligi 6400m kõrgusel. Lumepiiri täpne kõrgus sõltub nõlva ekspositsioonist ja reljeefi iseärasustest. Aastate jooksul on lumepiirist kõrgemal kogunenud lumi tihendab päikesekiirguse ning ülemiste lumekihtide raskuse tõttu ja moodustub muutunud jäkritalli struktuuriga sõmerlume e firni. Firni edasisel tihenemisel kaovad lumest poorid ja tekib liustikujää. Mida suurema rõhu all(paksem kiht) ja kõrgema temperatuuriga jää on seda plastilisem ta on. Aluspinna kallakuse(mägiliustikud) või jää suure paksuse
· Põhjaosas positiivne mõju põllumajandusele, lõunaosas negatiivne · Kalanduse potentsiaali langus · Suurenenud kahjustused kinnisvarale · Suhteliselt väikesed mõjud transpordile, energiasektorile, tööstussektorile; osa mõjudest võivad olla ka positiivsed · Muutunud turismi-potentsiaal · Rida mõjusid inimtervisele · Rannikualadel üleujutuste, erosiooni, märgalade hävimise riskide suurenemine · Liikide ja elupaikade liikumine põhja suunas, mägedes lumepiiri tõusmine kõrgemale. 25. Osooniauk, osooni teke ja osoonikihi hävinemine Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud. Antarktika ja Arktika kohal on teatud aastaaegadel jälgitav osoonikihi paksuse vähenemine. Kuidas osoon tekib stratosfääris? Lihtsas mõttes: ultraviolettkiirgus lõhestab O2 molekule, tekkinud atomaarne hapnik ühineb molekulidega. Mis kemikaalid on süüdi?
Kõrgusvööndilisuse korrapärasust komplitseerivad nõlva ekspositsioon, kallakus ja lähtekivim. Kesk-Euroopas eristatakse järgmisi kõrgusvööndeid(näide Alpide kohta) : kolliinne(eelmäestike lehtmetsad) ,submontaanne (pöögi-mägimetsad), montaanne (pöögi-, nulu- ja kuuse-mägimetsad), subalpiinne (ülalpool metsapiiri, kõverdikud, alpikrjamaad), alpiinne (ülalpool puupiiri, puhmastikud ja alpiniidud), subnivaalne (hajus padjandtaimestu) ja nivaalne (ülalpool lumepiiri). Laiusvööndist, kliima merelisusest ja nõlva ekspositsioonist olenevalt erineb kõrgusvööndite taimkate mäestikuti. 1 61. Monitooring. Monitooring seire, plaanipärane ja programmeeritud pidev keskkonnaseisundi uurimine selleks loodud jaamades. Monitooringujaamad rajatakse inimtegevusest mõjutamata v. võimalikult vähe mõjutatud aladele (foonaladele), inimtegevusest tugevasti mõjutatud aladele ja nende siirdealadele. Võib olla kohalik, piirkondlik ja ülemaailmne
Kõrgusvööndilisuse korrapärasust komplitseerivad nõlva ekspositsioon, kallakus ja lähtekivim. Kesk-Euroopas eristatakse järgmisi kõrgusvööndeid (näide Alpide kohta): kolliinne (eelmäestike lehtmetsad), submontaanne (pöögi-mägimetsad), montaanne (pöögi-, nulu- ja kuuse-mägimetsad), subalpiinne (ülalpool metsapiiri, kõverdikud, alpikarjamaad), alpiinne (ülalpool puupiiri, puhmastikud ja alpiniidud), subnivaalne (hajus padjandtaimestu) ja nivaalne (ülalpool lumepiiri). Laiusvööndist, kliima merelisusest ja nõlva ekspositsioonist olenevalt erineb kõrgusvööndite taimkate mäestikuti. Laiusvööndilisus e. horisontaalne tsonaalsus on maastikusfääri põhilisi seaduspärasusi, mis avaldub Maa mullastiku-, taimkatte- jm. vööndite korrapärase meridionaalse järgnevusena. Laiusvööndilisus tuleneb põhiliselt päikesekiirguse erisugusest jaotumisest, mis johtub Maa kerakujulisusest, telje kallakusest ekliptika tasandi suhtes ja
murrang – rike, mille puhul mööda lõhepinda kivimiplokid on üksteise suhtes nihkunud paralleelselt kas vertikaalselt või horsiontaalselt (ülang, alang, astmeline murrang) Liustikud: klimaatiline lumepiir – ala, kus aasta jooksul maapinnale langev lume kogus on võrdne sulamisvete ja auramisega ära kantava sademete kogusega. Poolustel on lumepiir meretaseme lähedal, ekvaatoril (Andides) ligi 6400 m kõrgusel. Lumepiiri täpne kõrgus sõltub nõlva ekspositsioonist ja reljeefi iseärasustest aastate jooksul lumepiirist kõrgemal kogunenud lumi tiheneb päikesekiirguse (lumme imenduv sulavesi, vihm jne) ning ülemiste lumekihtide raskuse tõttu ja moodustab muutunud jääkristalli struktuuriga sõmerlume e. firni (jäätaoline mass) firni edasisel tihenemisel kaovad lumest poorid ja tekib liustikujää. Mida suurema
Kõrgusvööndilisuse korrapärasust komplitseerivad nõlva ekspositsioon, kallakus ja lähtekivim. Kesk-Euroopas eristatakse järgmisi kõrgusvööndeid (näide Alpide kohta): kolliinne (eelmäestike lehtmetsad), submontaanne (pöögi- mägimetsad), montaanne (pöögi-, nulu- ja kuuse-mägimetsad), subalpiinne (ülalpool metsapiiri, kõverdikud, alpikarjamaad), alpiinne (ülalpool puupiiri, puhmastikud ja alpiniidud), subnivaalne (hajus padjandtaimestu) ja nivaalne (ülalpool lumepiiri). Laiusvööndist, kliima merelisusest ja nõlva ekspositsioonist olenevalt erineb kõrgusvööndite taimkate mäestikuti. Laiusvööndilisus e. horisontaalne tsonaalsus on maastikusfääri põhilisi seaduspärasusi, mis avaldub Maa mullastiku-, taimkatte- jm. vööndite korrapärase meridionaalse järgnevusena. Laiusvööndilisus tuleneb põhiliselt päikesekiirguse erisugusest jaotumisest, mis johtub Maa kerakujulisusest, telje kallakusest ekliptika
Kõrgusvööndilisuse korrapärasust komplitseerivad nõlva ekspositsioon, kallakus ja lähtekivim. Kesk-Euroopas eristatakse järgmisi kõrgusvööndeid (näide Alpide kohta): kolliinne (eelmäestike lehtmetsad), submontaanne (pöögi- mägimetsad), montaanne (pöögi-, nulu- ja kuuse-mägimetsad), subalpiinne (ülalpool metsapiiri, kõverdikud, alpikarjamaad), alpiinne (ülalpool puupiiri, puhmastikud ja alpiniidud), subnivaalne (hajus padjandtaimestu) ja nivaalne (ülalpool lumepiiri). Laiusvööndist, kliima merelisusest ja nõlva ekspositsioonist olenevalt erineb kõrgusvööndite taimkate mäestikuti. Vöönd maismaavöötme alljaotis. Vöötme piires eristatakse muldkatte- ja taimkattevööndeid. Ökoloogiline tasakaal Sageli räägitakse ökosüsteemide või looduse tasakaalust, mis muutub inimtegevuse tagajärjel. Ent tasakaalu mõiste ise ei ole ökoloogias selge. 1960. aastate lõpus ja 1970
annaabi.ee 
