Lühijutt (0)

Lugu
On varajane hommikupoolik. Vähemalt nii ma arvan, täiesti kindel olla ei saa aga kellaaeg on praegu viimane asi mille pärast muretseda. See mida ma näen on imeline .
Minu ees seisavad kõrged mäed, minagi olen ühe otsas kuid need mis kaugustesse jäävad tunduvad palju suuremad. Need mäed varjavad hommikupäikest, vaid üksikud kiired paistavad kauguses udu vahelt välja. Need hellad päikesekiired paitavad puulatvu, mis oma pea just paksust udust välja on pistnud.
Udu on ahne , ta neelab endasse mäed, puud ja ka päiksekiired kaovad temaga kokku puutudes. Ta on ka endasse neelanud kõik selle ilu allpool puid. Kujutan juba ette millised väikesed teerajad seal all on, kujutan ette neid väikeseid ojasid mis ajapikku oma tee suure jõeni leiavad. Võib-olla näeksin seal ka mõnd üksikut hunti endale süüa otsimas ning hirmunud jänest, kes end elueest peita püüab. Aga udu seda mulle ei näita, udu jätab mulle vaid mõned puuladvad ning mäed mis on tema jaoks liiga kõrged.
Ma tunnen tuult mu ümber, külma oma kontides ning härmas maad oma jalge all. Mind ümbritseb täielik vaikus . Üks samm üle ääre. Näen kõike mida endale ette kujutasin. Udu neelab mindki.