Luciano Berio ja postmodernism (0)

Luciano Berio (1925 Genua lähistel – 2003 Rooma )
Teda peetakse 20. saj üheks mõjurikkamaks heliloojaks; tema ulatuslik ja mitmekülgne postmodernistlik looming sünteesib eri ajastute muusikatraditsioone uute väljendusvahenditega; Berio ise oli ülimalt intellektuaalne ja väga erinevate huvidega loojaisiksus – sama kirev , mitmekihiline ja erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuv on ka tema looming.
Pärit pikkade traditsioonidega muusikute suguvõsast. Oli andekas pianist , kuid vigastas sõjaväes teenides kätt ja pidi pianistikarjäärist loobuma . Komp. õppis Milano kons.-is, täiendas end ka Ameerikas, kus tegeles mõnda aega serialismiga ja puutus kokku elektronmuusikaga. Osales 1950ndail Darmstadti suvekursustel, kus tutvus Boulezi, Stockhauseni jt. Sealt läbimurre avangardistlike heliloojate ringi.
1955 asutas Milanosse elektronmuusikastuudio (IRCAMi kõrval üks tähtsamaid Euroopas), andis välja nüüdismuusika ajakirja, korraldas kontserte, tegutses komp.õppejõu ja lektorina mitmel pool Euroopas ja Ameerikas. Oli seotud ka IRCAMiga Pariisis ja tegutses dirigendina .
Tema loomingut on mõnikord võrreldud labürindiga, milles on lugematuid hargnemisi; olulisemad harud on teatraalsus (lavalisust esineb ka neis teostes, mis polegi lavateosed), semiootika (käsitleb muusikat kui märgisüsteemi ja seob seda teiste märgisüsteemidega, näiteks keelega), filosoofia ja kirjandus (oli kirglik kirjandushuviline, tema komp.stiili on seostatud James Joyce ’i nn teadvuse vooluga), inimhääle võimaluste uurimine (palju vokaalteoseid, mis on tehniliselt virtuoossuselt inimhääle võimete piiril ), elektronmuusika.
Tema muusikal on tihe side muusikaajalooga, traditsioonidega, kasutab teostes rohkelt tsitaate, stiliseerivat materjali, ka tekstikollaaže jms – selles mõttes on ta postmodernistlik. Kuid väljendusvahendites on Berio ülimalt leidlik ja uudne – selles mõttes modernistlik. Kõik see kokku moodustabki tema mitmekülgse ja isikupärase helikeele. Sama vastuoluline on ka tema komponeerimisstiil ja materjalikasutus, kus segunevad strukturaalne (korrastatud ja süsteemidele allutatud) mõtlemine ning intuitiivne (vahetu ja tunnetuslik) lähenemine.
Olulisemad teosed. Kammerteoste sari “Sequenza I–XIV” (1958–2002), milles iga teos on mõeldud erinevale solistile (flööt, harf , naishääl, klaver , tromboon, vioola , oboe/sopransaksofon, viiul, klarnet /altsaksofon/bassklarnet, trompet, kitarr , fagott, akordion , tšello) ning kõik teosed on ülivirtuoossed. “Sinfonia” 8 lauljale ja orkestrile (1969), mis on üks varase postmodernismi tähtteoseid. Tal on ka 5 ooperilaadset lavateost, nt “ Opera ” (1970).
Modernism Postmodernism

Suletud vorm 1) Avatud vorm või antivorm

Eesmärgipärane, kontseptsioon 2) Mängulisus, juhuslikkus

Hierarhilisus 3) Anarhia

Distantseerub publikust 4) Publiku kaasamine (häppening jm)

Koosneb lõpetatud objektidest 5) Protsess, kestvus

Tõsine 6) Humoorikas , irooniline