Lõuna Ameerika mandri ristlõige (0)

“Kõige imelikum on see, et ma ei taha midagi. Ma ei vaja midagi ega kedagi, jah, mitte 
kedagi, ma ei tunne kellestki puudust. Isegi sinust mitte,  Angelo . Sinust muidugi mitte, 
sest sinuga ma räägin kogu aeg, kas ma saaksin seda teha kui sa siin oleksid?”
Romaan “ Piiririik ” on kirjutatud kirja vormis, kellelegi, kes kõigub reaalsuse ja 
ebareaalsuse piirimail.  Lugedes  tekkis tunne, et seda erilist isikut, kellele kirja kirjutati, on 
võib-olla kuskil kohatud, ei tea siis, kas unenäos, unistustes või mõnes  kohvikus , kus 
temast on looma hakatud kedagi erilist ja vajalikku, kedagi kellega rääkida ning keda 
mõnes mõttes oma kaitseingliks pidada. Ilmselt sellest ka kirjasaaja salapärane nimi 
Angelo. Angelo, ainuke kellele kirja kirjutaja oli usaldanud oma loo, ainuke, kes seda 
vääris või mõista tahtis. Kuid ka tema oli kirja kirjutaja võimuses, ka teda ei pidanud kirja 
kirjutaja igatsema või ootama, sest Angelo asemel oleks võinud see olla ükskõik kes, 
ükskõik kus ja ükskõik millise nimega. Kas pole mitte nii, et inimestel ongi vaja alati 
kellelegi oma lugu jutustada? Olgu ta siis mõni hea sõber, vihikust välja rebitud 
paberitükk, millele oma mõtteid ja tegusid kirja hakatakse  panema , lemmikloom või keegi, 
keda päriselt ei eksisteerigi. 
Näib, et see raamat peegeldab võitlusi iseenda ning  maailmaga  ja pidevaid küsimusi, kas 
see, mida me igapäevaselt näeme, kuuleme ja tajume on ikka päriselt olemas? Kas see, et 
me  hommikul  üles ärkame, hambaid peseme ja enne kodust väljumist kingapaelu seome 
ning päeva jooksul inimestega  kohtume  on ikka tõesti  reaalsus ? Mis takistab seda 
olemast unenägu? Või kust üldse läheb unenäo ja reaalsuse piir? Tundub, et reaalsus 
ongi mõnes mõttes kokkuleppeline. Inimesed on veendunud, et igapäevased  toimingud  
on reaalsus ning see, mida me eile või täna öösel  unes  nägime, ebareaalsus. Ilmselt on 
see mugavus, et mitte hulluks minna. Ja paika pandud tõdesid ju ometigi  painutama  ei 
hakataks ning see, kes seda teha julgeb, on kas veidrik või olend  teiselt  planeedilt. 
Ennist mainisin veel, et raamat peegeldab mõneti võitlusi iseenda ning maailmaga. 
Sellega ei pidanud ma silmas mitte seda, et kirja kirjutaja on suitsiidne- maniakaalne  
revolutsionäär, kes  naabrite  ja pagan teab kellega veel kohut käib, kõigis oma muredes 
valitsust süüdistab ning pärastlõunases bussis suurte koolikottidega lapsi sõimab. 
Pidasin silmas pigem hirmu tekitavat tõdemust, et maailm, kus kirja kirjutaja elab, on 
tema jaoks mõneti puudulik ja põgenemisteed ka ei ole. Tsiteerin ühe lõigu raamatust, 
mis kannab just seesugust mitte-siia-maailma-kuulumise sõnumit: “Ah! Angelo, miks ma 
ometi toppisin oma nina inimeste maailma, oleksin pidanud jääma sinna, kus oli minu 
koht, taimeriiki, tõenäosusesse, Ida-Euroopasse, lapsepõlve ühes umbses korteris, mille 
aknal vohasid vanaema rohtliiliad.” Tõepoolest, tundub, et midagi on siiski puudu. On küll 
kaunis linn, armastav  kaaslane  ning kõige tipuks veel ilus ilm ja söök laual, kuid on tunne, 
et miski kuskilt kutsub.  Kuhugi , kuhu kõik ei kuulu ega saakski kuuluda. Võib-olla on 
sinna pääsemine liiga suur soov. Soov leida midagi võimatut, soov kohata midagi, mis 
inimestele mõeldud ei ole. Ilmselt seesugused soovid tekitasidki kirja kirjutajas n-ö 
piirsituatsioone – vajadust põgeneda tavamõistes suurepärastest olukordadest ja 
harmooniast, mida elu ikka ja jälle  serveerida  püüdis, ent tulutult. Teatud  hetked  lihtsalt 
anusid purustamist. 
Raamatut lugedes jäi veel mulje, et kirja kirjutajat on väga tugevalt mõjutanud ka 
lapsepõlv. Ikka ja jälle lipsavad raamatust läbi meenutused lapsepõlvekodust, vanaemast, 
kooliajast ning imepisikestest detailidest, mis hiljem teda läbi elu saatnud on ning oma 
jälje on jätnud. Olgu need siis kas lõhnavad õunad, vanaema Siberi-jutud, puupinkidega 
logisev rong või midagi muud, mida miski kuskil meenutama sunnib. Tundub, et raamat 
on kui paralleeluniversum, kus kõik mälestused, teod ja unistused põimuvad ning 
moodustavad kokku ühtlase massi ning  tegude  ja tagajärgede loogilised seosed. Miski, 
mis kunagi millegagi  seostus , seostub ka nüüd ja ilmselt ka edaspidi ning tekitab 
vastavaid emotsioone, olgu need siis kas üdini head või vastumeelsed. Tsiteerin: “Neid 
õunu ma seal sõin, ega mul raha polnudki, et poest osta, ja  lugesin  Dostojevskit, kooli 
enam ei läinud. Lõpuks hakkasin inglit unes nägema. Igal öösel: kõhn must  ingel , kes 
seisis  mu voodi jalutsis, muud ei teinud. See oli nii õudne ja magus, et ma enam muud ei 
tahtnudki. Sestsaadik õunte lõhn erutabki mind.”
Ilmselt ongi see raamat eneseotsing, eelkõige kirja kirjutajale ning ka nendele, kellel on 
au seda kirja lugeda. Mina, kirja ehk teose lugejana muutusin raamatuga väga lähedaseks 
ning tundsin paljuski ära  iseennast , eelkõige  sellena , kes päris täpselt seda õiget kohta 
kuidagimoodi ei leia ning kes piirsituatsioonides ning otsingutes pidevalt  vangis  on, sest: 
“Ma  vaatan  veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma 
ootan  kerkivat sinu kätt, kasvõi  ringe   veepinnal , märguannet, et mul on luba tulla. Aga 
midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema.”
„Piiririiki” on temaatiliste tunnuste ja algse pöörase edu tõttu rahvusvahelisel turul nimetatud 
ka eesti esimeseks euroromaaniks. Kuid see, mis raamatus müüb, pole ilmselt mitte eeskätt 
postmodernistlik kirjutusviis või homoerootiline  paatos . Mis müüb, see on Õnnepalu 
esituses ahistavalt väike, isegi skeptilise eestlase jaoks nii hirmuäratavalt troostitu Eesti – 
mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19. 
sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev 
ja melodramaatiline vaestelinn Eesti.
Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nägi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli 
üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile „Piiririigist” vastu vaatab, ei tea 
veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20. 
sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on 
ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse, 
sund  peita  end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest organisatsioonist, 
riik kaasa arvatud; tahtmine olla riikide vahel,  piiril , „piiririigis” – iseenesest ju poliitiline 
nonsenss. Ta on valmis lööma, pagema ja endale nööri kaela panema, kuid mitte 
kombekohaselt väitlema ja võitlema.
Ihaldatud mõis Euroopas
Uudsena liitub sellega homoseksuaalsuse teema. Heteroseksuaalne perekond on moodsa 
riigi alustala. Homoks käimine sai 1990. aastaile  omaseks  teisitimõtlemise viisiks, protestiks 
riikluse ja poliitiliselt korrektse mõtlemise vastu. Vähemalt niikaua, kuni seda ennast ei 
lülitatud poliitilise korrektsuse süsteemi. „Piiririigis” pole veel seda rabedat tahapanemisiha, 
mis lööb välja pettumustest tulvil „Raadios”. „Piiririigi” embused ja ampsud oleks ehk heaks 
kiitnud isegi tagasihoidlik Karl Ristikivi.
„Piiririigi” Eesti on  ehtne  mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte 
lipp  või  laulupidu , vaid sulnis  lagendik  männimetsas –  kanarbik  ja luht on ta õige isamaa. 
Kriitika tervitas „Piiririiki” kui tulevikuromaani. Tähelepanust jäi kõrvale pinev seos 
ärkamiseelse kultuuritundega. See on ju tegelikult üks luuleandeline mõisaaednik, kes 
„Piiririigis” oma lugu jutustab.
Minu jaoks on „Piiririik” Juhan Liivi „Varju” (1894) omapärane ümberkirjutus sada aastat 
hiljem. Need kaks lühiromaani märgistavad eesti haritlase enesealanduse sajandipikkust 
teed. Kas mäletatakse Liivi  Villut , kes loeb raamatuid ja põgeneb oma sünnipaigast 
Kukulinnast: „Linn, kust ma põgenesin, see on hall majadekobar, maha jäetud  lageda  
maastiku servale...”? Ei, ei, see pole enam Liiv, see on juba Õnnepalu, aga temagi nimetu 
kangelane on üks Villudest, kelle kasvatab üles ängistava vaestemoraaliga vanaema. 
Mõlemal  Villul  on oma valge ihaldatud mõis, mida kutsutakse hiljem Euroopaks, mõlemad 
saavad oma luuleande eest mõisapajuki, mida kutsutakse hiljem eurostipiks. Ja ikkagi 
saavad õilsad metslased („kui seda metsa ees ei oleks!”) oma mõisas ehk Euroopas 
viimaks ka peksa ning lõpetavad seal, kus nad kord alustasid, suure vee piiril, Peipsi või 
Seine ’i ääres, ükspuha, sest nagu ütleb Liiv, „ei ole silda, mis kuristikust üle teisele kaldale 
viiks”.
Ma usun, et Liivi lüüriline proosa  kandis  omal ajal umbes sama sõnumit mis Õnnepalu sada 
aastat hiljem. Just Õnnepalu on avaldanud ka arvamust, et eesti ja baltisaksa kultuuri vahel 
puudub ajalooline  sild . Kui Jaan Kross jõudis maailmaturule Eesti suuruse avastajana, siis 
on Õnnepalu ja Andrus Kivirähk laiale ilmale silma jäänud kui ühe armetu rahvakillu 
alanduse estetiseerijad.
„Piiririigist” ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu Õnnepalu looming on teekond 
olematu armastuse poole.  Tammsaare  on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta 
millestki  juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis tähendab 
valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui surmatungi, kuid erinevalt 
Tammsaarest ei leia ta seda. Naine kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge 
kedagi vallutada.  Armastada  suudaks vaid tõeliselt  mehelik  (sic!)  hermafrodiit . „Piiririigis” on 
selleks jutustuse  tinglik  adressaat Angelo. Aga teda pole  vist  olemas. 
Armastuse otsing kui kirjutamise ülim siht seab Õnnepalu loomingu kõrgemale paljude 
teiste kirjanike omast. See, et ta armastust juba ette teadaolevalt ei leia, jätab ta tekstid 
emotsionaalselt otsekui õhku rippuma. Ma ei usu, et see on alati taotlus. Meeletu iha 
armastuse järele ja täielik võimetus seda kujutada on Õnnepalu teoste metafüüsiline teema. 
Ent võib-olla on see ka tema kui kirjaniku traagika.
„Piiririik“ jääb autori kreedoks
Olin kunagi komisjonis, kes „Piiririigi” Balti Assamblee auhinnale esitas. Mäletan Ain  Kaalepi  
sõnu: olgu peale, see on ju ikkagi kirjandus Feinschmecker’ite jaoks. Tõepoolest, „Piiririigis” 
on palju seda, mida on taotlenud kõigi aegade stilistid, olgu see siis bon mot, aperçu või 
midagi muud: jumalik vaimuvälgatus särava lause rüüs. „Piiririigist” võib näha, kui kaunilt 
kulgeb tekst, mida noor andekas autor komponeerib kui oma ainsat meistriteost. Esimese 
proovimise võlu jääb sõnadele alatiseks külge.  Lauseid  lõigates immitseb mahla nagu 
värskest salatist.
Õnnepalu on hilisemaga tõestanud, et suudab kütkestavat teksti kirjutada igal juhul ja 
eimillestki. „Piiririik” jääb tema saledasse vormi suletud kreedoks, mida – loodame, et – ikka 
ja jälle mõni tüdruk mõnes ikka ja jälle Euroopa poole kihutavas rongis ikka ja jälle loeb: „Ma 
reedan oma õnnetu rassi ja müün tema sooja vere rohu magusalt purjutegeva mahla eest!”