Lõputu Kohvijoomine retsensioon. (0)

Lõputu kohvijoomine retsensioon .
Etendus "Lõputu kohvijoomine" oli minu jaoks järjekordne positiivne emotsioon teatrivallast. Enne selle nägemist arvasin, et tegemist tuleb rahuliku istumise ja kohvijoomisega ning sellega kaasneva jutuga , kuid reaalsus üllatas mind pisut. Ütleks lausa, et see oli parim tükk, midama olen teatrilaval näinud. Pisut võiks vinguda selle üle, et jäeti välja paar osa algusest ja lõpust, kus pidid välja ilmuma tulnukad. Neid oleks tahtnud väga näha. Eriti, kuidas neid oleks mängitud. Samuti oli kahju, et ei näidatud algusest seda osa, kus üks tüüp pidi kõhna meest välja hakkama viskama. Mida rohkem tegevust, seda lahedam on. Aga ma mõistan, et see oli vajalik tegu, sest muidu oleks läinud etendus liialt pikaks. See 3 tundi oli vägagi väsitav istuda. Mõne inimese jaoks isegi liiga palju, sest kuulduste järgi olevat üks naisterahvas keset etendust ära minestanud. Järjekordne näide sellest, et ka teatris olemine võib tervist kahjustada.
Ma ootasin poeedi tegelaskuju natukene vähem elavana, kuid laval oldu oli ikkagi üpris meeldiv. Tema aeg- ajalised lavale kargamised ja luule valjud ja elavad ettekanded muutsid muidu üpris kohakeskse etenduse paremini jälgitavaks. Ilma temata oleks nii mõnigi teatrikülastaja magama jäänud. Ei saanud küll poeedi teostest väga aru aga selle eest äratas see mu tähelepanu ja valvsust. Tema tegelaskuju küll häiris mind pisut. Oli ju ta algul suur isamaalane, siis oli ta ka punaste poolel ja peale seda varjas isegi maha seda. Ta oli küllaltki valelik ja äraandlik mõnel puhulgi.
Üks suurimaid küsimusi, mille üle ma olen mõelnud etenduse kohta on, et miks kõhn mees kandis läbi aegade, reziimide ja mundrite kogu aeg ühesid ja samasid helepruunikaid-ruudulisi pükse. Võibolla näitas see eestlase, kui inimese meelsust. Mindakse vooludega kaasa ja kohanetakse, kuid vähemnähtavalt ollakse ikka isamaaliselt meelestatud. Kuid mitte väga varjatult. Need püksid olid ikkagi päris kirjud . Aga ega eestlased pole siis papist tehtud, et peaks varjama pidevalt. Julgeid väljaastumisi on minevikust küllalt võtta. Tõnu Oja täitis oma rolli vägagi viisakalt ja normaalselt. Ta oleks justkui loodud sellist tegelast mängima. Kuidagi oli ta teadlik, et tema on Stammgaustiga kuidagi võrdväärne. Mis alal täpselt, selle üle võib spekuleerida.
Stammgausti kohta ei välja tuua midagi erilist peale selle, et ta oli kõigist seal olijatest targeim ja rahulikeim. Ta suhtus külma närviga kõigesse, mille peale tavalised kohvikukülastajad ja ettekandjad närveerima hakkasid. Aga miks ta peakski erutuma asjade peale? Ta on ju igavik, aeg, vanim kõigist. Mitte miski ei suudaks teda rööpast välja viia, sest arvatavsti ta juba teab, mis juhtub ja saab. Isegi, kui ta ei teaks tulevikku, aimaks ta, mis teda ees ootab. Ajalugu kordab ennast pidevalt, ainult võttes teist vormi ja kuju ning uuenedes väliselt aja möödumisega. Tegeleaskuju oli selgelt erapooletu ja konservatiivne , ta ei võtnud endale pooli, ning rääkis kõigiga, kes iganes tema lauda istusid või ei istunud. Peaasi et kohv oleks serveeritud ja jutukaaslased olemas. Sest kohvijoomine ei kao kuhugi . Ja kui ka kaob, on alati olemas varuvariandid, mia juua.
Lõputu kohvijoomine on väärt teos. See avab vaatajate silmi, kui selle üle sügavlt järele mõelda. Enne etendust soovitan kindlasti läbi lugeda raamat. See on küll pisut segasem ja aega pole näidatud, kuid õpetab siiski, kes on kes ja mida tehti. Aga ajaloost teadlikumad inimesed saavad ka ilma aastateta aru, mis ajal sündmus käib. Tegemist on ikkagi Eesti lähiajalooga.