Lõpueksami sooritajale (5)

5.1 Autotööstus
Henry Ford muutis auto paljudele inimestele kättesaadavaks tarbekaubaks. Ford T mudeli tootmisel rakendas ta ühena esimestest konveiermeetodit. Piltlikult öeldes sõitsid Fordi tehase ühest otsast sisse vagunid maagi ja söega ning teisest otsast väljus üleni mustaks värvitud valmistoodang omadel ratastel. Samalaadse suurkombinaatidel põhineva masstootmise võtsid üle ka teised autotootjad ning seda rakendati paljudes teisteski tootmisharudes. Masstootmise tulemusena jäi autotehaste asemel turul ruumi vaid vähestele väga suurtele ettevõtetele. Fordismist sai suurkombinaatide masstootmise süsteemi üldnimetus.
1970. aastate energiakriisi aastail osutusid edukateks väikesed säästlikud ja odavad Jaapani autod. Jaapani autotootjate edu põhjus Euroopas ja Ameerikas ei olnud ainult väikesed palgakulud ja odav hind, vaid ka uus tootmiskorraldus . Jaapanlased rakendasid tugitootmise mudelit. See võimaldas toota autosid suurtes kogustes , ühendas mass- ja väiketootmise eelised ning pakkus toodete suurt varieeruvust ja paindlikkust. Erinevalt masstootmisest vajab tugitootmine hea ettevalmistuse ja kõrge motivatsiooniga töölisi. Fordimist erinev on ka tugitootmise juhtimisstruktuur – eri hierarhilatasemeid ja ülemusi on vähem ning kogu tehas töötab ühtse meeskonnana. Teatud piirkonda koondunud tugitootmissüsteemi nimetatakse toyotismiks. Toyotism on paindlik masstootmine, mis tugineb rohketele allhangetele ja tagab toote kvaliteedi.
Autotööstuses eristatakse tänapäeval viit etappi : tootearendus, osade valmistamine, kokkupanek, turundus ning hooldustööd ja teenindus. Põhiettevõtte pärusmaa on valdavalt kaubamärgi turundus ja tootearendus. Enamik detaile ostetakse allhanke korras sisse. Ka teised etapid on jaotatud teistele ettevõtetele. Autotööstuses keskendutakse turundusele ja tootearendusele.
Ligi 70% autodest toodetakse ja tarbitakse USA's, Jaapanis ja Lääne-Euroopas.
5.2 Kõrgetehnoloogiline tootmine
Kõrgtehnoloogiline tootmine kui infoühiskonna alustehnoloogia tekkis pärast Teist maailmasõda. Esialgu arenes see sellistes harudes nagu tuuma- ja kosmosetehnika, uued materjalid, ravimi- ja biomeditsiin ning mikroelektroonika. Kõrgtehnoloogilist tootmist koos sellega põimunud ettevõtluse tugiteenusega nimetatakse uueks majanduseks, mille toodete turg areneb, kasvab ja muutub kiiresti.
Paljud KTT harud on tihedalt seotud sõjanduse ja riikide kaitsevõimega. See tähendab omakorda hiigeltellimusi riikide kaitse-eelarvest, kuid teisalt ka mõnede tehnoloogiate ranget salastatust, et tõkestada näiteks ohtliku tuumatehnoloogia levikut. Kõrgtehnoloogiline toode on väga riskantne: keegi ei saa tagada, et see efektiivselt tööle hakkab või et seda piisavates kogustes ostetakse. Kõrgtehnoloogia sektoris suudavad iseseisvalt toimida vaid väga suured rahvusvahelised ettevõtted. Edu saavutamiseks teevad nad väga tihedat koostööd.
Kõrgtehnoloogilises tootmises on kõige olulisem uurimis - ja arendustöö, mille osakaal moodustab üle 10% tootmisprotsessi üldkuludest. See tähendab suurt sõltuvust inimressurssidest.Targad ja võimekad inimesed väärtustavad elu- ja töökeskkonda, sellepärast asuvad uurimisüksused mitte suurlinnades, vaid hea transpordigeograafilise asendiga ja kauni loodusega kohtades suurlinnade läheduses (nt Cambridge, Lund, Uppsala). KTT jaoks on vaja teadlaste -tehnikute ja ettevõtete suurt hulka väikesel territooriumil, et spetsialistid saaksid igapäevaselt kohtuda . KTT masstootmine hõlmab väga palju käsitööd, mida tehakse odava tööga maades. KTT ettevõtted moodustavad sageli regionaalse ettevõtlusklastri. KTT jääb püsima vaid regiooni, mis pidevalt õpib, edasi areneb ja üha uusi tehnoloogilisi uuendusi tootmisse suudab viia.
5.3 Elektroonikatööstus
Elektroonikatööstuse kõige tähtsam osa on komponentide – pooljuhtide, mälukiipide ja mikroprotsessorite tootmine.
Koduelektroonikatööstus (KET) on elektroonikatööstuse allharu, kus tehnoloogia viimane sõna ei ole nii oluline, kuid koostetööd sõltuvad suuresti käsitsitööst ja kaubamärk on müügitööl kõige tähtsam. KET on fordistlik tööstusharu, mis on veel rohkem üleilmastunud ja monopoliseerunud kui autotööstus. KET ettevõtted paiknevad üsna hajusalt, sõltudes peamiselt turust ja odavast tööjõust. Koduelektroonika tootmist iseloomustab veel ülim kontsentreeritus – koondumine väheste väga suurte kontsernide kätte.
5.4 Metallurgia
Enamik maake rikastatakse, st vabanetakse lisaainetest enne edasist kasutamist. Järgmisena metall sulatatakse ja valmistatakse mitmesuguseid sulameid , milleks on vaja palju energiat. Seetõttu paigutatakse metallisulatusettevõtted tavaliselt piirkonda, kus on võimalik kasutada odavat elektrienergiat. Metalltoodete lõplik valmistamine paikneb enamasti tarbijate läheduses. Metallide kaevandamise, maagi rikastamise ja sulatamisega tegeleb metallurgia, mis on üsna vana majandusharu .
Rauamaaki leidub paljudes maailma piirkondades (suurim kaevandaja on Hiina, samuti Brasiilia, Austraalia ). Rauamaak on malmi ja terase tootmisel peamine tooraine . Nüüdisajal saab terase sulatamisel kasutada ka elektrit ja maagaasi ning seetõttu on sulatusettevõtted ümber paigutunud odava elektri piirkondadesse ja sadamalinnadesse, kuhu maak sisse veetakse.
Alumiinium on raua järel teine enam kasutatav metall, mille sulameid kasutatakse nende kerguse ja vastupidavuse tõttu laialdaselt lennuki- ja laevaehituses, ka elektrijuhtmete ja pakkevahendite valmistamisel. Looduses leidub alumiiniumiühendeid paljude kivimite ja setete koostises. Tööstuslikult toodetakse metalli boksiidist, mille metallisisaldus on 30-60%. Suurimad boksiidivarud on Guineal, Austraalial, Brasiilial ja Jamaical. Alumiiniumi tootmine on suure energiakulu tõttu üsna kallis, seetõttu paigutatakse sulatustehased odava elektri piirkondadesse.
5.5 Kergetööstus. Tekstiili- ja rõivatööstus
Kergetööstus on koondnimetus mitmele tööstusharule, millest olulisemad on tekstiili- ja rõivatööstus ning naha- ja jalatsitööstus. Kergetööstus on tüüpiline lihtsa tehnoloogiaga “vana tööstus”, mille uuenemise võimalused on piiratud ja ammendunud. Kaubamärke hoidvad moefirmad annavad arenenud maades jätkuvalt tooni, kuid tegelevad valdavalt disaini, turunduse ja müügiga. Tekstiili- ja eriti rõivatööstus on tööjõumahukad tööstusharud, nende paiknemist mõjutab oluliselt tööjõu maksumus.
Rõivatööstuse arengut mõjutab väga oluliselt nõudlus. Nõudlus riietusele sõltub inimeste sissetulekutest; samuti kliimast , maitsest jms. Moe muutus on peamine tegur, mis mõjutab tekstiili- ja rõivatööstuse toodangu ostmist ja õhutab inimesi aina enam tarbima. Just riietusesemete tootmises tuleb värvikalt esile meedia, popkultuuri ja spordi kui kauba müügi mõjutaja tähtsus.
Tekstiilitööstuse ettevõtted on peaaegu kõikides maailma riikides. Selle majandusharu kasv on praegu kõige suurem arengumaades. Rõivatööstus on veelgi enam hajutatud – õmblustöökoda on mis tahes tootmisega võrreldes lihtne ja odav rajada. Tootmise lihtsuse ja väikese kapitalimahutuse tõttu kasutatakse arenenud maade rõivatööstuses märkimisväärselt enam ebaseaduslikku tööjõudu. Tehnoloogilised uuendused tekstiili- ja rõivatööstuses on suunatud tootmisprotsessi lühendamisele ja käsitsitöö asendamisele automaatliinidega.
Tekstiilifirmad järgivad ühte kolmest põhistrateegiast:

• toota standartseid kaupu suurtele turgudele, viies hinna võimalikult alla;
  
• hankida suuri turge, kasutades madalapalgalist tööjõudu eksporttootmise tsoonides;
  
• toota väikestes kogustes kvaliteetseid tooteid spetsiaalsetele turuniššidele. Toodang müüakse kõrge hinnaga.