Pealmine veerikas mullakiht öösel külmudes paisub ja kerkib üles ning tõstab taimed koos juurtega üles. Päeval sulades langeb muld tagasi jättes taimed paljastatud juurtega kõrgemale. Kui see kõik kordub, võivad taimed kerkida päris mullapinnale, juured paljastuvad ja taimed kuivavad. Eriti tugevalt kannatavad taimed selle all märgadel ja savistel muldadel. Liivmullad on veevaesed ja seal seda ohtu praktiliselt pole. Õhukestel loomuldadel esineb kohrutust peaaegu kõigil puuliikidel. Kahjustuvad tõusmed ja 1...2 a seemikud. Kõige enam kannatab selle läbi nõrga juurestikuga kuusk. 2) Talvekülmakahjustused Talvekülmakahjustused võivad ilmneda ärakülmumises ja külmalõhede tekkimises. Ära võivad külmuda võõrpuuliigid, kui talveks ettevalmistumine on olnud ebasobiv. Külma läbi võivad kahjustuda ka kodumaised puud ja põõsad, millel on pindmine juurestik.
Pealmine veerikas mullakiht öösel külmudes paisub ja kerkib üles ning tõstab taimed koos juurtega üles. Päeval sulades langeb muld tagasi jättes taimed paljastatud juurtega kõrgemale. Kui see kõik kordub, võivad taimed kerkida päris mullapinnale, juured paljastuvad ja taimed kuivavad. Eriti tugevalt kannatavad taimed selle all märgadel ja savistel muldadel. Liivmullad on veevaesed ja seal seda ohtu praktiliselt pole. Õhukestel loomuldadel esineb kohrutust peaaegu kõigil puuliikidel. Kahjustuvad tõusmed ja 1...2 a seemikud. Kõige enam kannatab selle läbi nõrga juurestikuga kuusk. 2) Talvekülmakahjustused Talvekülmakahjustused võivad ilmneda ärakülmumises ja külmalõhede tekkimises. Ära võivad külmuda võõrpuuliigid, kui talveks ettevalmistumine on olnud ebasobiv. Külma läbi võivad kahjustuda ka kodumaised puud ja põõsad, millel on pindmine juurestik.
hiljem (valminult) sinakasmust ning kaetud vahakirmega (Harilik kadakas täiendav info, 2011). Kadakas on kahekojaline taim (Harilik kadakas, 2011), kuid võib esineda ka ühekojalisi ekspemplare (Laas, 1967). 4.2. Levik Hariliku kadaka areaal on kadakaliikidest kõige ulatuslikum (Laas, 1967). Kasvab peaaegu terves Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis kohtab enamasti Loode-Eestis ja saartel (Harilik kadakas täiendav info, 2011). Liiv- ja loomuldadel kasvavates männikutes on tüüpiline alusmetsataim (Laas, 1967). 11 4.3. Kasvutingimused Harilik kadakas kasvab alumises puurindes või põõsarindes. Kadakat leidub paljudes kooslustes. Harva esineb salumetsas, laanemetsas, lammimetsas ning madalsoos ja siirdesoos. Kasvab nii kuivadel liivastel pinnastel kui ka soostunud turbarabades, varjulistes männi- ja kuusemetsades ning lagedatel loopealsetel
Okasd rõhtsad või püstised. Koor hallikaspruun ja kestendav. Okkad teravatipulised, 1-2 cm pikad, kolme kaupa männaseis. Okkad püsivad umbes 4 a. Õied moodustuvad sügisel, õitseb mais. Pärast viljumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub marjataoline käbi, algul on see roheline, hiljem sinakasmust, sisaldab 1- 3 seemet. On külmakindel, juured om maapinnalähedased, talub hästi kuivust ja kõrget temp. Kasvab liiv- ja loomuldadel. Kasutatakse haljastuses. Puit on tihe, sitke, aromaatne kasutatakse treimis- ja nikerdustöödel. Kadakamarju kasut alkoholitööstuses. Harilik jugapuu kuni 15 m kõrge, laikoonusja võraga puu või põõsas. Okkad pealt tumerohelised, 1.8-3.5 cm pikad, püsivad puul 4-8 a. Koor on pruunikashall ja sile, vaemas eas kestendav. Õitseb mais, seeme valmib sügisel. Vili on punane ja munajas. Seemned, võrsed, okkad ja koor on mürgised
Väga külmakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik. Juurtel esineb mükoriisa. Paljuneb põhiliselt seemnest. Harilik kadakas on ka väga pikaealine ja kasvab aeglaselt. Esineb mitmeid vorme. Eestis on harilik kadakas tavaline kõikjal, kasvades peamiselt alusmetsapõõsana männikutes. Varjutaluvana täidab ta kaunilt puudevahelisi tühikuid, olles ühtlasi kaitseks noortele taimedele ja metsa- alusele pinnasele. Tänu vähenõudlikkusele mullastiku suhtes, kasvab teda rohkelt ka liiv- ja loomuldadel nii meie läänesaartel kui mandri paepealsetel, kus ta on üheks peamiseks maastike ilmestajaks. Väikesaarte rannalähedastel kiviklibudel võib kohata ka kadakapõõsaid, mis omapärase muruna (max kõrgus 10 cm) maad katavad (tänu maapinna lähedusele on soolase õhu mõju väiksem ning võrsed on elujõulisemad). Kasvukoha suhtes pole harilik kadakas nõudlik, liivmullaga lagedatel aladel kasvab ta laiuva ja hargneva põõsana. Kuigi
1. Valgustatusest - valguse intensiivsuse kulutab mets 2...3 ja transpiratsiooniks 1,4...1,5 Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi võib suurenemisega suureneb ka fotosünteesi korda rohkem soojuskiirgust, kui kulutavad ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil temperatuur intensiivsus puittaimede, kuid seda teatud rohttaimedega kaetud alad. maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel vähenemist. Vastupidavus liigniiskusele oleneb põhjavesi asub kõrgel ja on väheliikuv, alandab võib tõusta üle 50º puuliigist, vastupidavamad on mänd ja sookask ja mets tunduvalt põhjaveetaset, kusjuures määrav on C. Nii kõrge temperatuur põhjustab tõusmete sanglepp, kuid viimane üksnes kohtades, kus vesi metsa transpiratsioonivõime (ühe tonni kuivaine
Kui see kordub, võivad juured katkeda ja taimed kerkida mullapinnale. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel (näit. loopealsed) võib esineda külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel. Mõjutab pm ainult noori taimi! Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi võib ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil temperatuur maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel võib tõusta üle 50º C. Nii kõrge temperatuur põhjustab tõusmete kuumapõletikku, kambiumi rakud surevad ja tõusmed, mõnikord ka seemikud hukkuvad. Peale otsese kahjustuse võib kõrge temperatuur põhjustada põua ajal intensiivset auramist mullast, mille tulemusena taimed närbuvad. Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore kuumapõletik, eriti kui raietega
Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1-2 aasta vanuseid seemikuid. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel (näit. loopealsed) võib esineda külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel. Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi võib ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil temperatuur maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel võib tõusta üle 50 kraadi. Nii kõrge temperatuur põhjustab tõusmete kuumapõletikku, kambiumi rakud surevad ja tõusmed, mõnikord ka seemikud hukkuvad. Peale otsese kahjustuse võib kõrge temperatuur põhjustada põua ajal intensiivset auramist mullast, mille tulemusena taimed närbuvad. Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore kuumapõletik, eriti kui raietega
Lehti langetavate taimede noori võrseid tuleb tagasi lõigata umbes kolmandiku võrra aastasest juurdekasvust. (Seemnemaailm 2002-2012). Hooldus isekülvil või levimisel. Kuigi ginnala vahtra seemned on suure idavusega ei hakka see väga tihti ise kasvama, sest ei satu mulla pinda. (Sarapuu 2010). Pinus mugo Mägimänd Sobiv kasvukoht Mägimännid on väga vähenõudlikud ja põuakindlad. Nad on pinnase suhtes äärmiselt tole-rantsed ja võivad kasvada isegi õhukestel loomuldadel ja mereäärsetel liivadel, aga ka savi-muldadel (Sarapuu, 2000). Sellegi poolest oleks parem istutada see liivasele pinnasele, kuna viljakamatel muldadel tõrjuvad kiiremini kasvavad liigid mägimänni välja. Samal põhjusel ei tasu kuivadel hästi vett läbi laskvatel muldadel kasvatada lehtpuid (Sarapuu, 1983). Siiski on mägimänd väga nõudlik valguse suhtes ja saab hästi areneda vaid täis ja pool-varjulises kasvukohas. (Sarapuu, 2000)
vanad; samuti võivad mõned turkestani kadakad (artsad) J. turkestanica Kesk-Aasias Tjan-Sani ja Pamiiri mäestike artsametsades olla vanusega kuni 3000 aastat). Esineb mitmeid vorme. Eestis on harilik kadakas tavaline kõikjal, kasvades peamiselt alusmetsapõõsana männikutes. Varjutaluvana täidab ta kaunilt puudevahelisi tühikuid, olles ühtlasi kaitseks noortele taimedele ja metsa-alusele pinnasele. Tänu vähenõudlikkusele mullastiku suhtes, kasvab teda rohkelt ka liiv- ja loomuldadel nii meie läänesaartel kui mandri paepealsetel, kus ta on üheks peamiseks maastike ilmestajaks. Loopealsetel pakub talle seltsi tavaliselt türnpuu, paakspuu, lodjapuu, pihlakas, kukerpuu ja magesõstar. Väikesaarte rannalähedastel kiviklibudel võib kohata ka kadakapõõsaid, mis omapärase muruna (max kõrgus 10 cm) maad katavad (tänu maapinna lähedusele on soolase õhu mõju väiksem ning võrsed on elujõulisemad).
liigniisketel muldadel. Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1...2 aasta vanuseid seemikuid. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel esineb külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel. Kahjustus on väiksem, kui maapind on kaetud rohttaimedega. Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi võib ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil temperatuur maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel võib tõusta üle 50º C. Nii kõrge temperatuur põhjustab tõusmete kuumapõletikku, kambiumi rakud surevad ja tõusmed, mõnikord ka seemikud hukkuvad. Peale otsese kahjustuse võib kõrge temperatuur põhjustada põua ajal intensiivset auramist mullast ja transpiratsiooni, mille tulemusena taimed närbuvad. Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore kuumapõletik, eriti kui raietega avatakse metsaserv päikesekiirgusele, mille mõjul
mullapinnale ja juured võivad katkeda. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel. Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1-2 aasta vanuseid seemikuid. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel esineb külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel. Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi võib ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil temperatuur maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel võib tõusta üle 50º C. Nii kõrge temperatuur põhjustab tõusmete kuumapõletikku, kambiumi rakud surevad ja tõusmed, mõnikord ka seemikud hukkuvad. Peale otsese kahjustuse 13 võib kõrge temperatuur põhjustada põua ajal intensiivset auramist mullast ja transpiratsiooni, mille tulemusena taimed närbuvad. Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore
annaabi.ee 
