Stepihunt Hermann Hesse Igal inimesel on kaks poolt ning sisimas mitu hinge. Inimese sisse ei näe ning ei või kunagi öelda mis seal sees toimub. Elusolendis võib elada erinevad hinged nii inimlik,kui ka loomalik olend. Inimlik poole on sellised tavalised iseloomujooned,kuid loomalik on just see erilisem pool. Tihti käib loomaliku ning inimliku poole vahel sisimas võitlus,et kumb peale jääb. Inimest võib iseloomustada,et ta on vaine nagu hiireke,mõtleb aeglaselt nagu tigu või on tugev nagu lõvi. Inimese iseloomu saab kirjeldada vaid selle järgi,mis välja paistab ning tegudes peegeldub,kuid sisimas võib hoopis toimuda midagi muud. Võib öelda kindlasti,et raamatu peategelasel oli olemas loomalik pool. Peategelane Harry oli väga hundi sarnane. Harryle meeldis eralduda maailmast,kuna talle ei meeldinud teised
peategelase Harry Halleri initsiaalid on samad nagu autoril. Harry Halleri näol on tegemist keskealise mehega, kes tunneb, et temas on kaks isiksust. Üks pool on nagu tavaline inimene, ta on haritud inimene, kes tahab nautida elu hüvesid. Samas kerkib aga Harrys esile loomalik pool, mis on kodanluse kui sellise vastu. See loomalik pool tahab hävitada kõik inimsuhted ja elada üksinduses, ta ei suuda elust rõõmu tunda. Loomaliku poole nimetab Harry stepihundiks. Ta on kui üksik kiskja keset steppi, tema ümber on küll teised inimesed, aga oma hingest on ta kõik nad välja tõrjunud. Kui Harry üle pika aja vanale sõbrale külla läheb, selgub, et ta ei suuda enam hunti endas talitseda ning see paiskub välja, hävitades viimase inimliku kontakti. See viib Harry enesetapu äärele. Vahetult enne plaanitud enesetappu kohtub aga Harry Herminega, salapärase tütarlapsega,
arengu jumal Dionysosega. Nende vahelist seost peeti probleemiks juba antiikajal. Arvatakse, et tollal üldlevinud ütlus "mitte midagi Dionysosest" kritiseeris algselt tragöödia liigset kaugenemist jumala tõelisest austamisest suurtel dionüüsiatel, mis olid tragöödiate ettekandmise peamiseks kohaks. See, et Dionysose kultus lähtus pigem rahvalikust traditsioonist, soodustas ilmselt tragöödia arengut. Aristotelese järgi on tragöödia arengus oma osa ka saatürite, kes olid loomaliku olemuse, nilbete zestidega ja piiritu seksuaalsusega veinijumala saatjad, tantsudel. Dionüüsiate draamakonkurssidel osalevatele autoritele oli kohustuslik esitada lisaks kolmele tragöödiale ka üks kergema iseloomuga draama saatüritest. Dionysose seosel hullumeelsuse, naiste, tantsu ja muusikaga ning piiride kadumisega looma, inimese ja jumala vahel on tragöödiale oma tähtsus. Veel ilmekamalt näitab veinijumala seotust tragöödiaga maski kasutamine. Nimelt austati
sellega inimestes säilinud loomalike ürginstinktide ja selle “ebatavalise ja ähvardava” looduse omavahelist suhestumist. Ehk on autori kavatsus näidata roppusi sellena, mis nad on – roppused, sest selline järsk suguühete kujutamine tundub raamatus sageli lausa pealesunnitud, Lugeja ei saa seda mitte mingil juhul tajuda ilusa või romantilisena, nagu võivad mõjuda osad olukorra- või looduskirjeldused. Kire ja iha kui millegi loomaliku käsitlus ja selle seostamine tänapäeva ühiskonna erootiliste tabudega on järjekordne ilmne seos “ebatavalise ja ähvardava” inimloomuse pahupoole ja “looduse” kui ühe suure urbaniseerunud keskkonna metafoori vahel. Kõik käsitletud novellid tutvustavad uskumatute sündmuste osaks saanud peategelasi, kes esmapilgul tunduvad kõik tavalised inimesed, elamas oma igapäevaelu, kuid kes juhuse tahtel
ähvardas teda ennast päevast päeva samasuguse saatusega, hoidis aga ometi teda ihukaitseväes edasi; see oli arulage otsus, samm vastu hukule, mis teda tabaski. 25. Aga tuleme Commoduse juurde kellel oli väga lihtne võimu hoida, sest Marcuse pojana omas ta seda iure hereditario; temale piisanuks üksnes isa jälgedes käimisest ning sõdurid ja kodanikud oleksid olnud rahul; julma ja loomaliku meelelaadiga inimesena ent pöördus tema lahutama sõdurite meelt - saamaks võimalust oma röövellikkuse rakendamiseks kodanike peal - ning andis armeele vabad käed kõlvatusteks ja häbematusteks; teisest küljest alandus ta oma väärikust ei millekski pidades sageli võitlema teatrites gladiaatoritega ja saatis korda muid äärmiselt põlastusväärseid, keiserliku ülevusega vähe kokkusobivaid asju, mis muutsid ta sõdurite silmis põlatuks
Petersoniga mitte ainult satikamotiivide moodsust. Motiivide ja sõnaleidude aksessuaarid viitavad üheskoos naturalistlikule põhivaatele. ,,Kahe paari ja üheainsa" pahased tegelased võrdlevad üksteist ,,putukatega", kooselu ,,hundipesaga", vihastavad ,,tolavasika" ja ,,vaskussi" nimeandmistega. Pisut, paremas tujus võrdleb Kaasi naisepeletis Tiina vana Taidi-Laidit sigadega seletades: ,,Ootab ja ootab ning kögiseb, ei lähe magama enne kui suutäie saab." Selle loomulik-loomaliku elust arusaamisega on ka Laia eit heatahtlikult nõus: ,,Jah, mis see inimenegi targem on, ühte moodi tahab igaüks süüa saada. Näe, va koerakutsikaski ehk kanapojad - ei lähe ukse alt ära, kui sa neile midagi ei anna" (kogus ,,Vanad ja noored", 1913, lhk. 135). Taidi-Laidi alanduse määrab leivapaluke peaaegu samuti nagu Tug-lase Popi suhte ta hea ja halva isandaga. Esineb Tammsaare enese ,,Uurimisel" (1907) haritlane-arst kõhuõpetusega (,,iga looma hing on ta kõht").
see omamoodi tragöödia, sellisel juhul oli karu või härg traagiline kangelane. Hispaanias oli ka meelelahutus teatri ümber. Corrida nimelt oli Hispaanias selline komme, et kindlal ajahetkel lasti linnatänavaile lahti metskute härgade kari, hulljulge rahvahulk jooksis selle härjakarja nina all karjudes, komistades jne, see komme säilinud siiamaani. Erilist vürtsi andis asjale see, et see on ülimalt ohtlik ja tihti on palju surnuid selle lõpuks, inimene seisis vastamisi jõhkra loomaliku jõuga. Kui hiljem toreadoor härja orgi otsa torkas, siis see tähendas võitu loomaliku stiihia üle. Hispaanlased eelistasid õnneliku lõpuga komöödiaid, mitte nagu inglased, kellel võidutsesid maha raiutud jäsemed ja laibad. Verine finaal ei olnud hispaanlastel teretulnud. Neil ei olnud tragöödia mõistet, draama oli aga mitte tragöödia. Hispaanlased tänu kõrgendatud emotsionaalsusele tabasid palju rohkem pooltoone ja nüansse ja olid kirgede suhtes ettevaatlikumad
Selle juurde kuulub paratamatult subjekt, kes kohustab, ja teine, kes on kohustatud. Kuna inimene on aga ühest küljest meeleline olend ( puhas loodusolend, inimene kui ilming), teisest küljest on aga eetilise vabadusega varustatud mõistusolend (inimene iseendas), siis tähendab kohustus iseenda suhtes, et inimene eetiliselt vaba olendina annaks seaduse iseendale kui meelelisele olendile. Inimesel on esmalt sellised kohustused enda kui puht animaalse (loomaliku) olendi suhtes. See kohustus on enesealalhoid. Enesetapp on kuritegu, samuti enesehävitamine (vabatahtlik omaenda füüsiliste ja psüühiliste võimete hävitamine). Siia juurde kuulub ka enese uimastamine mõõdutundetu alkoholi ja toidutarbimise läbi. Inimesel on kohustused iseenda suhtes ka kui moraalsel olendil. See tähendab tõepärasust ja enesest lugupidamist. Selle vastandiks on valetamine, ihnus (mitte ainult
produkte ja valitakse välja mis on parem ja väärtuslikum. vaatame, mida mingid dokumendid oma ajastu kohta ütlevad, ja valime midagi välja kolmas variant : kultuur on määratletud sotsiaalselt, kultuur on teatav elamisviis, see tähendab igapäevaelu : et aru saada mida kultuur endast kujutab, peame uurima kuidas inimesed elavad. kõik need kolm mõõdet on kultuuri uurimisel olulised me ei saa käsitleda kultuuri ajatu, kõikhõlmava ideaalina, mis unustab ära sotsiaalse ja inimese loomaliku päritolu. me ei saa uurida ka ainult dokumente, ainult salvestusi. me ei saa ühelgi juhul öelda, et kultuur on üksnes see ja mitte teine. williamsi järgi kunstiteos on ühiskondlike suhete osa, seega ei ole mõtet küsida, mis on selle kunstiteose suhe tema loomise aja ühiskondlike oludega. kunst on miski, millega inimene igapäevaselt tegeleb, on üks osa tema igapäevasest maailmast. sellega on seotud ka williamsi väide : culture is ordinary (kultuur on tavaline)
Kuid võtame ühe näite elust enesest. Popstaari elu on peaaegu alati rikkam ja kirevam, kui näiteks koristaja ametit pidaval inimesel. Looduses määrab isendi toimetuleku ära tema genofond, kuid inimühiskonnas aga ei tohiks enam niimoodi olla, kui me soovime ennast pidada sotsiaalseteks ja humanitaarseteks inimesteks. Inimeste ,,reaalne elu" on aga paraku kohati üsna nukker ja loomalikku kalduv. On isegi öeldud seda, et inimkond on nagu loomariigi vari. Inimühiskonnas üheks loomaliku tendentsi avaldumiseks on loodusliku valiku nö. teisenemine. Isegi tänapäeva bioloogia ja psühholoogia teadus tunnistab, et inimene on ( tegelikult poolenisti ) loomaliku päritoluga. Inimese ahvist põlvne- mise lugu teab ilmselt meist igaüks. Kuid selline päritolu tähendab ka seda, et loomadel esinevad mõned bioloogilised ja psühholoogilised iseloomujooned on kandunud üle ka inimkultuuri nähta-
Kuid võtame ühe näite elust enesest. Popstaari elu on peaaegu alati rikkam ja kirevam, kui näiteks koristaja ametit pidaval inimesel. Looduses määrab isendi toimetuleku ära tema genofond, kuid inimühiskonnas aga ei tohiks enam niimoodi olla, kui me soovime ennast pidada sotsiaalseteks ja humanitaarseteks inimesteks. Inimeste ,,reaalne elu" on aga paraku kohati üsna nukker ja loomalikku kalduv. On isegi öeldud seda, et inimkond on nagu loomariigi vari. Inimühiskonnas üheks loomaliku tendentsi avaldumiseks on loodusliku valiku nö. teisenemine. Isegi tänapäeva bioloogia ja psühholoogia teadus tunnistab, et inimene on ( tegelikult poolenisti ) loomaliku päritoluga. Inimese ahvist põlvne- mise lugu teab ilmselt meist igaüks. Kuid selline päritolu tähendab ka seda, et loomadel esinevad mõned bioloogilised ja psühholoogilised iseloomujooned on kandunud üle ka inimkultuuri nähta-
Kuid võtame ühe näite elust enesest. Popstaari elu on peaaegu alati rikkam ja kirevam, kui näiteks koristaja ametit pidaval inimesel. Looduses määrab isendi toimetuleku ära tema genofond, kuid inimühiskonnas aga ei tohiks enam niimoodi olla, kui me soovime ennast pidada sotsiaalseteks ja humanitaarseteks inimesteks. Inimeste „reaalne elu“ on aga paraku kohati üsna nukker ja loomalikku kalduv. On isegi öeldud seda, et inimkond on nagu loomariigi vari. Inimühiskonnas üheks loomaliku tendentsi avaldumiseks on loodusliku valiku nö. teisenemine. Isegi tänapäeva bioloogia ja psühholoogia teadus tunnistab, et inimene on ( tegelikult poolenisti ) loomaliku päritoluga. Inimese ahvist põlvne- mise lugu teab ilmselt meist igaüks. Kuid selline päritolu tähendab ka seda, et loomadel esinevad mõned bioloogilised ja psühholoogilised iseloomujooned on kandunud üle ka inimkultuuri nähta-
Tema häbitule hingelisele terroriseerimisele sotsiaaldemokraa-tia poolt reageerib mass sama vähe nagu ka tema inimõiguste ja vabaduste masendavale kuritarvitamisele. Ta ei oma väiksematki ettekujutust kogu õpetuse sisemisest mõttetusest, ta näeb ainult halastamatut jõudu ja selle jõu loomalikku toorust, mille ees ta lõppude lõpuks alistub. Kui sotsiaaldemokraatiale seatakse vastu enamõiglane õpetus, kuid mida viiakse läbi samasuguse jõuga ja loomaliku toorusega, siis see õpetus võidab, ehkki peale rasket võitlust. Ei möödunud kahte kuudki, kui mulle sai täiesti selgeks sotsiaaldemokraatlik õpetus ise, samuti tehnilised vahendid, mille abil ta seda läbi viib. Ma mõistsin hästi seda häbitut ideelist terrorit, mida see partei kasutab kodanluse vastu, kes pole võimeline talle ei füüsiliselt ega moraalselt vastu seisma. Antud märguandel algab tõeline vale ja
Ka täna ei saanud ta muidu, kui pidi loobuma iseendast, oma hiljutisist sõnust ja arvamustest, et aga kuidagi leida lohutust sellele, kes seda vajab. Ja härdal meelel langes ta kummuli nuuksuvale lapsele ning rääkis väriseva sosinaga: ,,Emal on õigus, Tiina, emal on tõepoolest õigus. Jumal elab, Jeesus Kristus elab, jumala inglid elavad, kõik nad elavad." ,,Nüüd sa valetad!" karjus laps talle peaaegu loomaliku häälega vastu, millest kostis meeleheite pöörasus. ,,Jumal on surnud, Jeesus on surnud, inglid on surnud, kõik on surnud ja mina ei saa kunagi terveks! Ma jäängi vigaseks!" ,,Ei jää, sa ei jää," vaidles Indrek vastu. ,,Sa saad tingimata terveks, sest jumal elab ja saadab oma inglid. Ta saadab neid terve leegioni, nii et kui üks ei oska parandada, siis oskab teine. Mõni oskab ikka, niipalju saadab ta neid. Esiti valetasin ma jumala peale, sest ta on mulle väga
annaabi.ee 
