Kuigi Eesti valitsus nõustus hiljem läbirääkimiste pidamisega Pihkvas, ei andnud need tulemusi. Uus rahuläbirääkimiste ajajärk algas uue, Jaan Tõnissoni poolt juhitava valitsuse moodustamise järel. 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Et aga enamlastel õnnestus lüüa hävitavalt Loodearmeed, siis suure ohu möödudes ununes ka Tartus antud aumehelik kokkulepe. A. Joffe kirjutas 31. detsembril 1919 alla vaherahu kokkuleppele, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. a. Seejärel asuti arutama rahulepingu tingimusi ja 2. veebruaril 1920 kirjutasid Eesti ja Nõukogude Liidu esindajad rahulepingule alla. Tagajärg: Sõlmitud rahulepinguga Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik tunnustas "ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning
akslaste Maanõukogu, mis kuulutas välja Balti hertsogiriigi. Konflikti algus 6. juunil vallutasid Landeswehri väed üsna vähese vaevaga Csise, mida kaitses lahingukogemuseta 2. Läti Võnnu polk ja kaks Eesti soomusrongi. 8. juunil üritasid Eesti väed linna tagasi vallutada, kuid ebaõnnestunult. 8. ja 9. juunil vahistasid eestlased Narva lähedal maandunud 3 saksa lennuki piloodid, kes olid teel Vene Loodearmee poole, eesmärgiga proovida Loodearmeed kaasata Eesti vastasesse võitlusse, kuid maandusid ekslikult Eesti vägede piirkonnas. 10. juunil tehti Antanti Click to edit Master text styles vahendusel vaherahu Second level ning alustati Third level Fourth level läbirääkimistega. Eestit Fifth level esindas kindralstaabi
Kuigi Eesti valitsus nõustus hiljem läbirääkimiste pidamisega Pihkvas, ei andnud need tulemusi. Uus rahuläbirääkimiste ajajärk algas uue, Jaan Tõnissoni poolt juhitava valitsuse moodustamise järel. 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Et aga enamlastel õnnestus lüüa hävitavalt Loodearmeed, siis suure ohu möödudes ununes ka Tartus antud aumehelik kokkulepe. Mõlemapoolsed rahusaatkonnad saabusid Tartusse 4. detsembril 1919. Eesti delegatsiooni liikmed olid Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püüman, Julius Seljamaa ja Jaan Soots ning Vene delegatsiooni kuulusid Adolf Soffe ja Isidor Gukovski. Läbirääkimised algasid raskelt, sest mõlemad pooled olid umbusklikud ja liiga nõudlikud. Eriti kaua vaieldi piiriküsimustes. Tartu rahu kirjutati alla 2. veebruaril 1920. aastal kell 00
ja nimetas Eesti sõjaväe (1. diviisi) ülemjuhatajaks. Kui pärast kindral Johan Laidoneri Tallinna jõudmist detsembris 1918 vägede ülemjuhatus tema kätte usaldati, juhtis kindralmajor A. Tõnisson Vabadussõjas 1. diviisi ülemana sõjategevust Viru rindel, kus oma kõige suuremad võidud võitis – Rakvere ja iseäranis Narva said tagasivõetud kuulmata lühikese aja jooksul. 1919. aasta detsembris määrati Viru rinde ülemaks. Desarmeeris ja interneeris edukalt taudidest nakatatud Loodearmeed. Pärast Vabadussõda oli A. Tõnisson vaheldumisi 3. ja 1. ddiviisi ülem, ühtlasi ka Sõjanõukogu liige. 1920 juulist oktoobrini sõjaminister. 1932. aasta novembrist 1933. aasta maini kaitseminister, määrati 1933 kaitseministri nõukogu alaliseks liikmeks. 21. novembril 1933 avaldati talle Vabariigi Valitsuse otsusega tänu 15-aastase teenistusjuubeli puhul. A. Tõnisson läks erru 1934. aasta Isiklikku informatsiooni
oma kõige suuremad võidud võitis - Rakvere ja Narva said kiiresti tagasi võetud. Aleksander Tõnisson 1919. aasta detsembris määrati Viru lick to edit Master text styles rinde ülemaks. Desarmeeris ning Second level interneeris edukalt taudidest Third level nakatatud Loodearmeed. Fourth level 1940 arreteeriti Nõukogude Fifth level okupatsioonivõimude poolt. Lasti Patarei vanglas maha. Juhan Tõrvand Sünni- ja surmakuupäev: 24. november 1883- Click to edit Master text styles 12. mai 1942 Lõpetas Vilno junkrukooli 1906. aastal, mille
teostus 1919. · enamlaste poliitika pööras rahva nende vastu. · välisabi saabumine - Briti laevastikueskaader Tallinnas, Soome vabatahtlikud · paranes vägede varustamine - annetused, rekvireerimised, abi Soomest ja Inglismaalt). Suurriikide, Inglismaa ja Prantsusmaa, toetuse saamiseks Eesti riiklikule iseseisvusele pidid eestlased sõjaliselt toetama vene valgete Loodearmeed, mis asus Ingerimaal ja üritas tungida Petrogradi peale. Eestlase abil vallutati ka Pihkva. Lõuna suunal tungisid Eesti väed Läti aladele ja vabastasid Põhja-Läti mitmed piirkonnad enamlastest. f) Landeswehri sõda - Lätis oli tekkinud väga keeruline poliitiline ja sõjaline olukord. Kuna I maailmasõja algul moodustatud Läti rahvusväeosad olid läinud punaste poolele, siis rahvuslikel jõududel tuli Punaarmee vastu võideldes kasutada sakslasi
4) eestlastel tekkis motivatsioon sõdida oma maa eest > valitsuse lubadus teostada maareform (maa jagamine maata talupoegadele teostus 1919); enamlaste poliitika pööras rahva nende vastu 5) välisabi saabumine > Briti laevastikueskaader Tallinnas, Soome vabatahtlikud 6) paranes vägede varustamine (annetused, rekvireerimised, abi Soomest ja Inglismaalt) Suurriikide - Inglismaa ja Prantsusmaa - toetuse saamiseks Eesti riiklikule iseseisvusele pidid eestlased sõjaliselt toetama vene valgete Loodearmeed, mis asus Ingerimaal ja üritas tungida Petrogradi peale. Eestlase abil vallutati ka Pihkva. Lõuna suunal tungisid Eesti väed Läti aladele ja vabastasid Põhja-Läti mitmed piirkonnad enamlastest. IV Landeswehri sõda Lätis oli tekkinud väga keeruline poliitiline ja sõjaline olukord. Kuna I maailmasõja algul moodustatud Läti rahvusväeosad olid läinud bolshevike (punaste) poolele, siis rahvuslikel jõududel tuli Punaarmee vastu võideldes kasutada sakslasi. Landeswehri e armee
oleks ära võetud, kui lääneliitlased poleks rahu sobitanud(3.juuli). Lätis tuli tagasi Ulmanise valitsus, sakslased tegid okt. uue katse tungiti vene sõdurite ja ohvitseridega (eesotsas P.Bermondt-Avalov) Riiga (eesti soomusrongid saabusid appi ja päästsid Riia). Rahukõnelused : Vene valgete Loodearmee tõmbus PA-ga tagasi Eesti poole Vene aladel kehtestati hirmuvalitsus (Eestit peeti ajutiseks ,,kartulivabariigiks", eesti sõdurid ei tahtnud nende poolel võidelda). Loodearmeed toetasid lääneliitlased. Augusti lõpus tegi Venemaa rahuettepaneku : sooviti murda ava piiramisrõngasse ja jätta Loodearmee ilma tagalast. Sept. Pihkvas toimunud kõnelustel ei saavutatud edu. Eesti toetas hoopis okt. alanud Judenitsi vägede pealetungi Petrogradile ja Loodearmee sai PA-lt lüüa. Valgekaartlaste salgad valgusid üle Narva jõe Eestisse, loodearmeelastelt võeti relvad ja nad koondati laagritesse Virumaale (suurem osa suri) Narva kaitselahingud : Nov
(maa jagamine maata talupoegadele teostus 1919); enamlaste poliitika pööras rahva nende vastu 5) välisabi saabumine > Briti laevastikueskaader Tallinnas, Soome vabatahtlikud 6) paranes vägede varustamine (annetused, rekvireerimised, abi Soomest ja Inglismaalt) Suurriikide - Inglismaa ja Prantsusmaa - toetuse saamiseks Eesti riiklikule iseseisvusele pidid eestlased sõjaliselt toetama vene valgete Loodearmeed, mis asus Ingerimaal ja üritas tungida Petrogradi peale. Eestlase abil vallutati ka Pihkva. Lõuna suunal tungisid Eesti väed Läti aladele ja vabastasid Põhja-Läti mitmed piirkonnad enamlastest. IV Landeswehri sõda Lätis oli tekkinud väga keeruline poliitiline ja sõjaline olukord. Kuna I maailmasõja algul moodustatud Läti rahvusväeosad olid läinud bolshevike (punaste) poolele, siis rahvuslikel jõududel tuli Punaarmee vastu võideldes kasutada sakslasi
pool suhtus kui sõjalisse propagandasse. Kuigi Eesti valitsus nõustus hiljem läbirääkimiste pidamisega Pihkvas, ei andnud need tulemusi.Uus rahuläbi- rääkimiste ajajärk algas uue, Jaan Tõnissoni poolt juhitava valitsuse moodustamise järel. 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Et aga enamlastel õnnestus lüüa hävitavalt Loodearmeed, siis suure ohu möödudes ununes ka Tartus antud aumehelik kokkulepe.Mõlemapoolsed rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919. Valitsuse otsuse järgi oli rahusaatkonna esimeheks määratud J. Poska. Kuna poolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid enamlaste väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida meid nende nõudmisi täitma, kuid kõik nende rünnakud varisesid kokku
Rinde laienemine, vaenlase üha aktiiivsemaks muutuv vastupanu ja väeosades puhkenud haigused olid põhjuseks, miks Eesti väed andsid Pihkva kaitsmise Vene valgetele üle.Kuid suutmata Eesti poolse abita linna kaitsta, lahkusid Loodearmee osad samal, 26. augusti ööl kui meie järelväed, Pihkvast Oudova (Gdov) suunal. Pihkva langes uuesti vaenlase kätte. UUS SÕJAKÄIK PETROGRADI ALLA. Liitlaste nõudmisel oli Eesti sunnitud toetama Loodearmeed 28.septembril alanud pealetungi Petrogradi suunal, mille eesmärgiks oli seekord Petrogradi vallutamine. Esialgselt kujunes pealetung edukaks, kuna punaste sõjalised jõud Petrogradi all olid teiste rinnete arvel nõrgenenud. Loodearmee jõudis Petrogradi alla küllaltki kiirelt, kuid kohates siis Punaarmee ägedat vastupanu, oli sunnitud korratuses taganema. Taandumise põhjuseks oli ilmne vastase alahindamine pealetungi ettevalmistamisel.
Kodusõda 1918-1920 (olulisemad aastad). Algas enne ja lõppes pärast. Osapoolteks olid punased ja valged. Valged oli nõukogude võimuvastased. See neid ühendas, kuna neil endal olid erinevad vaated ja ooted Venemaa tuleviku suhtes. Punastel oli Punaarmee (Punakaart), mille loojaks oli Trotski (hiljem Stalini vastane). Oli Valgekaart (erinevate väejuhtide all olevad armeed.) Siberis juhtis nt Kornilov, lõunapiirkondades juhtis Denikin. Krimmis Wrangel, loodearmeed Judenits. Valgete omavaheline rivaalitsemine tuli neile kahjuks. Lisaks toimus Antanti interventsioon. Ehk ühe või mitme riigi vägivaldne sekkumine teise riigi siseasjadesse revolutsiooni mahasurumise eesmärgil. Väed väikesed, reaalselt neid ei kasutatud. NVm tung Läände hõlmas Soomet, Lätit, Leedut, Eestit, Poolat. Need riigid pidasid vabadussõda Venemaa vastu. Kõigi riikidega oli venemaa sunnitud sõlmima rahu. Antanti vastu aga edukas ja valgetest said punased jagu.
jagamine maata talupoegadele teostus 1919); enamlaste poliitika pööras rahva nende vastu 5) välisabi saabumine > Briti laevastikueskaader Tallinnas, Soome vabatahtlikud 6) paranes vägede varustamine (annetused, rekvireerimised, abi Soomest ja Inglismaalt) Suurriikide - Inglismaa ja Prantsusmaa - toetuse saamiseks Eesti riiklikule iseseisvusele pidid eestlased sõjaliselt toetama vene valgete Loodearmeed, mis asus Ingerimaal ja üritas tungida Petrogradi peale. Eestlase abil vallutati ka Pihkva. Lõuna suunal tungisid Eesti väed Läti aladele ja vabastasid Põhja-Läti mitmed piirkonnad enamlastest. IV Landeswehri sõda Lätis oli tekkinud väga keeruline poliitiline ja sõjaline olukord. Kuna I maailmasõja algul moodustatud Läti rahvusväeosad olid läinud bolshevike (punaste) poolele, siis rahvuslikel jõududel tuli Punaarmee vastu võideldes kasutada sakslasi.
Samas oli tunnetatav Rahvaväe meeleolus arvamust, et Landeswehr on puruks löödud, siis miks siis sellises olukorras peab Eesti sõdur surema võõra maa pärast. Sõda hakkas muutuma ebapopulaarseks. Sõdurite hulgas levivaid meeleolusid võimendasid vasakpoolsed erakonnad. Sõja lõpetamise kasuks rääkis ka Eesti üha halvenev majandustegevus. Ka välispoliitiline aspekt - Antandi riigid, mis Vabadussõja algusjärgul toetasid eestlasid, hakkas üha enam toetama loodearmeed, eestlastele ei tuldud enam suhteliselt milleski vastu ja poliitiline vastutulematus - eestlased olid tegutsenud Pariisi rahukonverentsil selle lootused, et lääneriigid annavad de jure tunnustuse, aga nüüd sai selges, et seda ei tule. Selline poliitiline vastutulematus lääneriikide poolt ajendas veelgi seda mõtet, et sõda tuleks ära lõpetada. Ei saa mainimata jätta ka Eesti ja Vene suhteid
annaabi.ee 
