Tuues nende ellu midagi uut ja põnevat, mis võis olla veidi äärmuslik ja kohati ohtlik, andis ta neile kõigile võimaluse jälle elada, mitte kopitada hallide haiglaseinte vahel. Vaimuhaiglas viibimine võib aidata küll inimese seisundit kontrolli all hoida, kuid sellistes tingimustes ta paraneda ei suuda. Filmis tekkis hoopis vastupidine efekt alguses lihtsalt mässumeelsusega silma paistnud R.P. McMuprhy'le tehti lõpus lobotoomia, milleks minu silmis kindlasti vajadust ei olnud. Haigete ravimine tundus filmis väga tagurlik ja suhteliselt kurb on tõdeda, et selliseid võtteid päriselt ka kasutati 30-40 aastat tagasi. Nii ebainimlik lähenemine nende probleemidele ja kogu see süsteem pani mõtlema, kui palju on arenenud meditsiin selles valdkonnas ja kui palju ohutum on patsientide ravimine täna. Tänapäeval on lähenemine haigetele kindlasti palju isiklikum ja kui McMurphy n-ö
näidendiga. Jäi hoopis mulje, et tegemist on tõsieluga, mis hargneb vaataja silme ees. Olen alati olnud huvitatud hullumajade toimimisest. Vaadates filme nagu ,,Stonehearsti vaimuhaigla" ja ,,Suletud saar", olen palju õppinud protseduuridest, mida kasutatakse raskesti käsitlevate patsientide puhul. Seetõttu tundsin kohe ära, millega on tegu, kui arst mainis, et peategelasele tuleb operatsioon teha. Seega teadsin ka, et pealik osutas McMurphyle teene teda padjaga lämmatades, sest lobotoomia tagajärjel muutub indiviid ,,juurviljaks". Lavastus meeldis mulle äärmiselt. See oli täis mõtlemapanevaid stseene, nagu näiteks see, kuidas inimsuhted ja lihtsad vestlused võivad kujundada meie saatust. Näitlejad panid mind uskuma, et nende emotsioonid on tõelised ja öeldud laused loomulikud. Lõpus ei saanud ma päris täpselt aru, mida unenäopüüdja, kuhu sisse arst ronis, sümboliseeris. Ning ei mõista ka seda, kuidas McMurphy lämmatamine muutis pealiku niiöelda ,,suureks"
valitsevat rahulikku keskkonda. Ma arvan, et sellega tegi McMurphy pigem head, kui halba, sest tõi sellega eluvaimu haigetesse tagasi ning tegi nende rutiinse elu huvitavamaks. Tal õnnestus võita ka teiste haigete usaldus ning hoolimine, tegeledes nendega rohkem kui sealsed õed kokku. McMurphy püüab neid kõiki aidata ning samas ka aru saada, miks osad vabatahtlikult seal olijad minema ei taha minna ning kannatavad seda olukorda. Üheks kõige mõtlemapanevaks kohaks pean ma lobotoomia tegemist McMurphyle. Uskumatuna näib, et kunagi sellist võtet inimeste peal tõepoolsest kasutati, muutes nad põhimõtteliselt lihtsalt elavateks tühjadeks kestadeks, kel puudub igasugune mõtlemisvõime ning arusaamine ümbritsevast. Väga sügav mulje jäi Pealikust, kellega McMurphyl tekkis vastastikune usaldus ning mõistmine oli ju McMurphy ainus, kellega ta rääkimist alustas, olles seniajani teisi petnud. Nähes oma sõpra voodis lihtsalt tuimalt lamamas, ei suuda Pealik
Turkle'i, kes naised aknast sisse laseb. Pidu väljub peagi kontrolli alt ja hommikul ärkavad haiglas viibinud ülesse sanitaride ja Ratchet'i saabumise peale. Billy't, kes on öö veetnud ühega naistest, ähvardab vanemõde emale teatamisega, mille tulemusena Billy ennast klaasikilluga tapab. McMurphy,kes näeb Billy surnukeha ja kellel oleks võimalus põgenemiseks, ründab lahkumise asemel õde Ratchetit. Karistuseks on lobotoomia, mis muudab ta elusaks ,,juurviljaks". ,,Pealik", kellega Randal lubas koos põgeneda, ei suuda oma sõpra sellises olekus näha ja lämmatab ta padjaga. Filmi alguses leiab aset tseen, kus McMurphy vannitoas marmorist segistitealust püüab maast lahti rebida, et see läbi akna visata ja minna pesapalli ülekannet vaatama. Tema katse ebaõnnestub, aga ,,Pealik", kes seda mäletab saab sellega hakkama ja lahkub haiglast tõusva päikese poole.
35. Süstemaatiline desensibiliseerimine- organismi ülitundlikkuse vähendamine. 36. Ajusild-paiknevad une ja ärkvelolekut korraldavad tuumad 37. Väikeaju-hoiab keha tasakaalus ja koordineerib liigutusi. 38. Keskaju-kogub teavet nägemise ja kuulmismeelte kaudu, automaatsete liigutuste keskus. 39. Vaheaju-ülesanne anda ajukoorde edasi meelsest saadud info. 40. Eesaju poolkerad-koosnevad suuremalt jaolt ajukoorest(80%).Suuraju koores toimub kõrgem närvitalitlus. 41. Lobotoomia-patsiendi aju eesmiste sagarate läbilõikammine. 42. Insult- verevarustushäire 43. infarkt-vere juurdevoolu lakkamisest tekkiv südame,aju,kopsu või selles osas kärbus 44. James-Lange teooria emotsionaalne elamus on reaktsiooniks instinktiivsetele kehalistele muutustele,mis toimusid reaktsioonina mingile olukorrale või sündmusele 45. Idiosünkraasia- organismi kõrgenenud tundlikkus mõne ärrituse suhtes.Iseloomulik
aastal 2. ja 2004. aastal 4. kohale. Buffett on Berkshire Hathaway tegevjuht. Buffett on läbi aegade paljudele poliitikutele ja kampaaniatele raha annetanud. Näiteks toetas ta Arnold Schwarzeneggerit 2003. aasta valimiskampaanias. 2008. aasta presidendivalimiste ajal toetas Buffett Barack Obamat ning väitis, et tema ja Obama vastaskandidaadi John McCaini vaated sotsiaalsele õiglusele on nii erinevad, et McCain peab läbi tegema lobotoomia, enne kui Buffett teda toetama asub. Presidendikampaanias nimetasid nii Obama kui McCain 10. oktoobrilteleesinemises Buffettit kandidaadina riigisekretäri kohale. Novembris mainis Obama Buffettit võimaliku majandusnõunikuna. 3 Varajane elu Juba varajases nooruses näitas Buffett, et finants- ja äriasjades on tal arusaam. Sõbrad ja tuttavad peavad Buffettit
ja satub hullumajja. Oma metsiku loomuse tõttu satub ta kohe vastuollu haigla sisekorra ja domineeriva vanemõe Ratchediga, keda mängib Louise Fletcher. Õde Ratched üritab McMurphyt kontrolli all hoida, kuid too inspireerib teisi patsiente samuti Ratchedile vastu astuma. Seda tehakse mitmel viisil, kuid kui Ratchedi surve all üks patsientidest end tapab, ründab McMurphy Ratchedit. McMurphyle tehakse seejärel lobotoomia. Teised patsiednid arvavad, et McMurphy põgenes, kuid Pealik Bromden nägi, kui ta tagasi toodi. Nähes, et McMurphy ei saa haiglast põgenemise plaanist enam midagi aru ja pole ilmselgelt enam sama inimene, otsustab Pealik Bromden ta tappa. Formanile meeldivad lood, kus protagonist peab endast võimsama süsteemi vastu võitlema. Sealjuures on suurem osa ühiskonnast enamasti protagonisti vastu ja teatud äärmuslikud segmendid koos protagonistiga võitlemas
ongi eelkõige, et sel ajal, kui isik on kinnipidamiskohas, on ta kahjutu. Vangistuse kestus peaks olema seotud ohuga ning vabanemine peaks toimuma, kui oht on langenud. Pakutud on ka teisi vahendeid. 7. Eesmärgiks on psüühiliselt ja füüsiliselt terve või kahjutu isik Veel ausam oleks öelda, et vähendatud ohtlikusega isik. Millised on kahjutuks tegemise vahendid? Üks on kinnipidamine, aga on kasutatud ka muid ja üpris radikaalseid vahendeid. Üks on näiteks lobotoomia (ajus otsmikusagaras mõningate juhtimisteede kirurgiline katkestamine). Seda hakati tegema, sest osadel inimestel on käitumishäired, mis teisi isikuid häirivad. Lobotoomia tema tuli üles puhtjuhuslikult ühe psüühilise häirega isiku juures, kellel oli juhitamatu aktiivsushäire. Kui tal juhtus ajutrauma, siis muutus ta rahulikumaks. Seejärel hakati otsima teisi taolisi inimesi ning hakati katsetama. Hakati tegema lobotoomiad algselt väga vähe, aga tulemused olid korralikult
riske. Emotsionaalsete näoväljenduste äratundmine on häiritud + kavatsuste mõistmine + hirmu vokaalsed väljendused. Klüver-Bucy sündroom : reesusmakaakidel oimusagarate eemaldamise tulemusena tekkinud hüperoraalsus, hüperseksuaalsus, hirmu puudumine, ülesöömine, visuaalne agnoosia. Mandelkeha kahepoolne eemaldamine põhjustas samu, aga muutis püsivalt ka sots käitumist, viies langusele rühma hierarhias. Inimestel on temporaalne lobotoomia (50ndad) – hüperoraalsus, ülesöömine, emotsionaalne tuimus. Sama tulems mandelkeha keemilise kahjustuse korral, kuid vähem väljendunult. Basolateraalne osa (tugevaim seos ajukoorega) – saab sisendi sensoorsete aistingutega tegelevatest ajuosadest, käitumuslikud valikud. ’ Kortikaal-mediaalne osa(juttkeha pikendus) : saab sisendi haistesibulast, mõju emotsioonidele, tähelepanu , reflektoorsed käitumised. Hirm – eesmine vöökäär, ärevus – tagumine vöökäär.
(mikromaailm- sots. mängud, tööravi) Teaduslik töö 19. sajandil kujutas endast eeskätt vaimuhaiguste klassifitseerimise katseid. 19. sajandil võitlesid psühholoogias omavahel materialistlikud ja metafüüsilised ideed. Liigne kaldumine somatoteraapiasse (narkootikumid, aadrilaskmised, karusselid), 19. Saj. Lõpul liigne usk kirurgiasse(stereliseerimine, lobotoomia) Väärteooriad (degeneratsiooniteooria, kriminaalantropoloogia, frenoloogia) Närvi- ja vaimuhaigused (somaatikud versus psüühikud) Psüühikute juures valitses arusaam, et närviprotsessid ja vaimuhaigused sealt lähtuvalt, on teaduslike meetoditega hõlmamatud, kuni selleni välja, et peeti võimalikuks ka teatavaid metafüüsilisi jõude mängus olevat. Piltlikult öeldes räägiti siis vaimu haigusest. (tuntud psüühik - Johann Heinroth (1773-1843))
- Enam muutub: emotsioonide, impulsside, vajaduste avaldumine - Kognitiivne muutus - Vähenenud eemsärgipärase tegevuse võime - Häiritud emotsionaalsus - Vajaduste ja impulsside väljendamisel ei arvestata tagajärgi ega sotsiaalseid aasid - Tunnetushäired – paranoilisus - Ülemärane hõivatus üksikust teemast - Kõne kiiruse ja kulu muutused - Seksuaalkäitumise muutused - Frontaalsagara sündroom - Limbilise epilepsiaga isiksus - Lobotoomia sündroom - Leukotoomiajärgne seisund Harjumus ja impulsihäired - Korduvad teod - Ilma ratsionaalse motiivita - Kahjustavad inimese enda ja teiste huve - Käitumise põhjuseks on kontrollimatud impulsid - Patoloogiline hasartmängimine - Püromaani - Kleptomaania - trihhotillomaania – juuste kiskumine sooidentsushäired - transseksualism - kaksikrolli transvetism – vastassoo riietusesemete kandmine, ei tekita erutust - lapseea sooidentsushäire
kroonilise stressisündroomi. - NE neuronite kehad locus coeruleuses, CRF omad hüpotaalamuses, DA neuronite kehad ventraalses tegmentumis, serotoniini omad raphe tuumades Peamised üldised ajuanomaaliad depressiooniga patsientidel. - Frontaalalade pindala, visuaalse töötlusega, somatosensoorsed ja motoorikaalad väiksemad - Vähem hallainet orbitofrontaalkorteksis OFC, tsingulaarkäärus, insulas, temporaalsagarates Miks lobotoomiat enam eriti ei kasutata? - Lobotoomia – peamiselt skisofreenia raviks, prefrontaalkoores närviteede läbilõikamine. Negatiivsed mõjud: - Apaatne, depressiivne, passiivne - Prefrontaalaalade aktiivsus all ja norm funktsioneerimine ei taastunud st ravimid on mõistlikumad Too näide aju süvastimuleerimise kasulikkusest mingi häire puhul. - Elektroodid taalamusse, peamiselt subtalaamilised tuumad - Parkinsoni puhul liigutuste korrigeerimiseks
individuaalne raviviis). Üldine klassifikatsiooni puhul: eristamine sarnaneb vana positivistliku Franz von Liszt'i poolt loodud jaotusega (jagas kurjategijad paranemisvõimelisteks ja paranemistahtelisteks. Parandamist mittevajavaid juhukurjategijaid tuleb hirmutada, paranemisvõimetuid kurjategijaid tuleb isoleerida/kahjutuks teha). Meditsiinilise mudeliga tulid kasutusele küllaltki drastilised meditsiinilised meetodid, nt a)lobotoomia. Avastati seaduspärasus, et teatavaid ajuosasid kahjustades on võimalik muuta inimeste käitumist; b)kastreerimist ja steriliseerimist, Eugeenika definitsioon: pärilikkuse hügieen, õpetus inimeste sünnipäraste omaduste parandamisest. Eugeenilisi ideid püüti aktiivselt kohaldada ka kurjategijatele. Doktriini laiem eesmärk oli inimeste inimlike omaduste parandamine, siia alla mahub ka kurjategijatele kohaldatav parandamine. Eugeenikat jagatakse ka positiivseks ja
aastal nt nn malaariaravi (kõrge palaviku kunstlik esilekutsumine patsiendi malaariasse nakatamise teel) süüfilise poolt põhjustatud paralüütilise dementsuse ravis. 1920. aastal algas barbituraatide kasutamine "kestva narkoosi" esilekutsumiseks. 1933 (1927) võttis Manfred Sakel (1900-1957) kasutusele insuliinravi eeskätt skisofreenia ravis. Järgmisel aastal introdutseeriti Cardiozol'i sokiteraapia. 1938. aastal võeti kasutusse elekterkrampravi. 1930. aastatel kasutusele tulnud lobotoomia (psühhokirurgia, otsmikusagarasse minevate närvide kahjustamine) ,,isa" oli portugaallane Egaz Moniz (1874-1955). Viimane sai selle eest 1949. aastal ka Nobeli preemia, mida talt tänapäeval mõned kodanikerühmitused tahavad postuumselt ära võtta, sest ilmneb, et ravi polnud efektiivne ning oli pealegi inimvaenulik. Heroiliste meetodite üle vaieldakse siiamaani (vt ka ptk 20, ,,antipsühhiaatriline liikumine"). 20. sajandil arenes psühhoteraapia
ohtudest informeerib. Prefrontaalkoor näib analüüsivat mandeltuumast ja teistest ajustruktuuridest saabuvat infot otsustamaks, kas oht on reaalne ja vahetu ning kaaludes võimalikke käitumisalternatiive ohu puhuks. Teisiti öeldes pakub prefrontaalkoor alternatiive võitle-või-põgene reaktsioonile. Ilma prefrontaalkoore kontrollita on indiviidid hirmust, lootusetusest ja abituse tunnetest mandeltuuma mõjude domineerimise tõttu üle ujutatud (Dozier, 1998). Prefrontaalkoore purustamine lobotoomia tagajärjel alandas küll opereeritutel ärevust, ent suurendas sotsiaalselt ebaadekvaatset käitumist. Nende andmete alusel oletatakse, et tendents ärevusele (mida mitmete psühholoogide arvates tuleb lugeda temperamendi omaduseks) lokaliseerub prefrontaalkoores. Siit järeldub, et ärevuse kontrollimiseks tuleks muuta prefrontaalkoore aktiivsust. Robbins (2000) arvab, et depressiivsetel patsientidel on võimalik parema prefrontaalkoore domineerimist alandada. Samas on selge, et Gray
annaabi.ee 
