Orava käpajäljed näevad välja sellised: ORAV Oravat hüütakse ka käbikuningaks. Orav on imetaja. Ta on 20-25 cm pikk ja kaalub 170-400 grammi. Orava saba on kohev ja kaetud pikkade karvadega. Orav on suvel punakaspruun ja talvel hallikaspruun. Talvel on oraval ka ,,kõrvapintslid". Orava kõht on valge. Orava vaenlased on metsnugis, kanakull, kassikakk ja varesed. Oravad elavad kuni 10- aastaseks. Oravad on väga head ronijad. Ühelt puult teisele minemiseks teevad nad pikki hüppeid, mitte ei tule puu otsast alla ja ei roni järgmist puud pidi uuesti üles tagasi. Oravad on segatoidulised. Nad söövad seemneid ja pähkleid, marju ja seeni. Aga neile maitsevad ka teod, linnumunad ja isegi linnupojad. Orava pesa asub puuõõnes. Oraval sünnib keskmiselt 4 poega ja nad on sündides pimedad ja ilma karvadeta. Oravat võib kohata metsas, linnaparkides ja aedades.
Ta on pidevalt valvel, ronides väledalt mööda puutüvesid või hüpates oksalt oksale. Orava nägemine ja kuulmine on väga hea ja ta põgeneb väiksemagi müra puhul. Orav kuulub oravlaste sugukonda, näriliste seltsi ja imetajate klassi. Orava tutvustus Rahvapäraselt hüütakse oravat käbikuningaks. Harilik orav on üks tuntumaid ning armastatumaid närilisi. Alguses elas ta okaspuumetsades. Tänapäeval võib teda kohata ka linnaparkides ja aedades. Oraval on pikad tugevad tagajalad ja teravad küünised, mis aitavad kinnituda puukoorele. Tavaliselt ronib orav puu otsast alla, pea ees. Seisund: Väheohustatud, orav ei ole Eestis looduskaitse all. Väljanägemine: Pikkus: keha 20-25 cm, saba 20-30 cm Saba on väga vajalik, see varjab teda vihma ja päikese eest ning aitab puudel ronides või oksalt oksale hüpates tasakaalu hoida. Saba toimib nagu langevari, kui orav peab elu päästmiseks puu otsast alla hüppama
2) Klorella ------eoste abil 3) Pleurokokk ----------- pooldumise teel, ei taha vett 4) Kerasviburlane ------- pooldub Pleurokokke päris vees ei kohtagi, nad on kohastunud eluks õhu käes. Kui pleurokokk vette panna, siis ta koguni hukkub. Nii leidub neid kivimüüridel, niisketel vundamentidel ja mujal, kus on piisavalt õhku, niiskust ja valgust. Kõige tavalisemaks kasvukohaks pleurokokkidele on aga vanad puud nii metsas kui ka linnaparkides. Hulkraksed: 1) Keermikvetikas - vabalt hõljuv vetikas...nendega saab ilma ennustada. 2) Vesijuus - kinnitub veekogu põhja 3) Põisadru - õhupõied, kinnitatud veekogu põhja 4) Punavetikas a) Agarik kasvab kõige sügavamal vees b) Karevetikas kõige rohkem saastatud veekogus Mõiste: veeõitseng (otsisin netist seletuse) Veeõitseng - mikroorganismide (tavaliselt vetikate) ajutine vohamine veekogus.Veeõitsengud
Viited: http://et.wikipedia.org/wiki/Lendorav http://loodus.keskkonnainfo.ee/w5/index.php?option=loadarticle&task=view&contid=-551892899 http://www.ut.ee/biodida/KOOLID/Parts/lendorav.html http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/2pindex.htm Harilik vaher Harilik vaher ja tema elupaik Harilik vaher (Acer platanoides) on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Ent õige vähesed on näinud teda tõelise tugeva metsahiiglasena: vahtramets on Eestis haruldane, sest ka ta ise on meil looduses harv. Eestis ainsana looduslikult kasvav harilik vaher on tuntud eelkõige kui laialdaselt kultiveeritav ilupuu. Ta on tavaline nii koduõues, linnaparkides ja haljasaladel, puiesteedel, kalmistutel kui ka vanade mõisate ümbruses. Looduses leidub vahtrat
liitunud. Kui tavaliselt peetakse vetikaid veetaimedeks (sellest ka nende nimi), siis pleurokokk on hea näide sellest, et vetikad ei pea tingimata vees elama. Pleurokokke päris vees ei kohtagi, nad on kohastunud eluks õhu käes. Kui pleurokokk vette panna, siis ta koguni hukkub. Nii leidub neid kivimüüridel, niisketel vundamentidel ja mujal, kus on piisavalt õhku, niiskust ja valgust. Kõige tavalisemaks kasvukohaks pleurokokkidele on aga vanad puud nii metsas kui ka linnaparkides. Kes on loodusvaatleja pilguga metsas ringi jalutanud, see on kindlasti märganud, et paljudel puude tüvede alusel on säravroheline kirme. Kuna see on roheline, siis ei saa tegu olla samblikega. Selle rohelise kirme moodustavadki pleurokokid. Roheline kirme niisketel pindadel paistab ühe tervikuna, nagu oleks tegu valesti värvunud kooriksamblikuga.
linnu rahulikus olekus on langetatud ja seetõttu raskesti märgatavad. Linnu silmade ümbruses on ainult hallikaspruunid suled, silmad ise on oranzpunased. Kõrvukrätsu nokk on must nagu küünedki. Kõrvukrätsu keskmine kaal on 290 g ja tiibade siruulatus 84-95 sentimeetrit. Elupaik ja pesitsemine Kõrvukräts on kultuurmaastiku lind, kes pesitseb põldudevahelistes metsatukkades, taluparkides ja kõrgetes kuusehekkides, sageli ka aedlinnades ja linnaparkides. Kõrvukräts on avaspesitseja tehes oma pesa kaelustuvi, vareslaste või orava mahajäetud pesadesse. Pesas on 3-7 valget muna. Eestimaal on täiskurni leitud alates märtsi lõpust. Haudumine kestab 27-32 päeva. Kolme kuni kolme ja poole nädalased pojad ronivad pesast ja varjavad ennast meisterlikult puuvõrades. Nelja ja poole nädalased pojad lendavad juba päris hästi, kuid püsivad pesitsuspiirkonnas veel mitu kuud. Poegadele on algul ohtlik eelkõige
alusmetsaga hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaservadel ja puisniitudel Laanepuuk: elutseb Läänemaal, Pärnumaal, Valgamaal, Võrumaal, Põlvamaal, Viljandimaal, Tartumaal, Jõgevamaal ja Ida-Virumaal Laanepuuk on sagedane põlistes okas- ja segametsades. Puuke võib leida ka karja- ja heinamaadel ning põlluservades. Aktiivne puuk varitseb tihti rohukõrrel ja ootab sobiva ohvri möödumist. Viimaste aastate jooksul on puuke leitud ka linnaparkides ja väiksematel haljasaladel. Puugi toitumine Siiani pole päris selge, kuidas puuk, kellel pole silmi, oma saagi avastab. (süsinikdioksiid, lähtuv soojuskiirgus,liikumine taimestikus) Laseb idadega varustatud iminoka kaudu haavasse natuke sülge, mis toimib osaliselt tuimestusvahendina, samas sisaldab see ka vere hüübimist takistavat ainet. Puugi hammustus Risk ühestainsast puugihammustusest haigestuda on väike.
roosakaspunased laigud. Päris vanalt muutub viljakeha üleni määrdunud pruunikaspunaseks, sellest tuleneb ka liigi nimetus. Punakas narmasnutt on surmavalt mürgine seen, mis kasvab tavaliselt jaanipäevast juuli keskpaigani enamasti parkides pärnade all ning on levinud üle kogu Eesti.Eriti sage on ta Taru ja selle lähiümbruse parkides. Punakas narmasnutt kasvab parkides siis, kui sinna hakkavad ilmuma ka esimesed kahvatupunased pilvikud. Linnaparkides tuleks aga seenekorjamist üldse vältida.Samuti võib teda segi ajada söödava kevad-võluheinikuga ja linnašampinjoniga (Agaricus bitorquis) . Alati tuleb enne seene söögiks korjamist vaadata kübara alumist poolt ja jalga. Kevad-võluheinik on üleni jäävalt kreemikasvalge, ka eoslehekesed on valged, tihedalt asetunud ja kitsad, jalg rõngata, tugeva jahulõhna ja -maitsega, mingisugust värvimuutust viljakehadel ei ole.
......................................... lk. 4 3. Toitumine............................................................................................ lk. 5 4. Paljunemine......................................................................................... lk.6 Orava tutvustus Rahvapäraselt hüütakse oravat käbikuningaks. Harilik orav on üks tuntumaid ning armastatumaid närilisi. Alguses elas ta okaspuumetsades. Tänapäeval võib teda kohata ka linnaparkides ja aedades.Kunagi oli harilik orav püügiloom - tema talvekasukas oli kõrges hinnas. Kui harilik orav puult puule hüppab, aitab kahar saba tasakaalu hoida. Orav saab saba kasutada ka signaalide edastamiseks teistele oravatele, lehvitades sabaga, et neid ohu eest hoiatada. Oraval on pikad tugevad tagajalad ja teravad küünised, mis aitavad kinnituda puukoorele. Tavaliselt ronib orav puu otsast alla, pea ees. Eluviis
sisemus nagu puitmassist välja treitud: kaussümmargune, tihe ja sile, tehtud kõdupuust. Pesa läbimõõt 8...30 cm. Ehitamine algab 10...15 päeva pärast saabumist, kestab paar päeva. Mune esimeses kurnas 5...6, teises 4...5, inkubatsiooniaeg 11...14 päeva. Harilikult kaks kurna. 16Vainurästas Turdus iliacus Vainurästas on Eesti rästastest kõige väiksem, aga see-eest ilmselt kõige sagedam ja arvukam. Ta elab kõikvõimalikes metsades, aga sama hästi ka linnaparkides, kalmistutel ja aedades. Tema poolt on eelistatud küll lehtpuud, aga tegelikult kohtame teda sageli ka okaspuudel tegutsemas. Nii nagu rästastele ikka, meeldib ka vainurästale laulda mõnel kõrgemal oksal, et tema muusika kõigile hästi kuulda oleks. Vainurästas mängib algul maha pika meloodia ja lõppu laseb tasakesi kõikidele rästastele iseloomulikku kädinat. Tema laulu on iseloomustatud ka kui treppi ja jalamatti: järjest trepist üles tulles toonid
Acer platanoides Rahvapäraselt kutsutakse vaherit veel: läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras. Kuulub sugukonda vahtralised, perekonda vaher. Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik vaher üleni ehitud kirjude punakates, kollakates ja oranžides toonides lehtedega, millel mõni laik
kinnituskohas. Talluse harudel leidub arvukalt silindrilisi väljakasve (isiide) ja vahel on märgatavad ka terakesi sisaldavad soraalid. Kõikide viimati nimetatud tunnuste nägemiseks tuleb kasutada luupi. Kasvab puukoorel (peamiselt okaspuudel ja kasel) ning puidul, puidul kasvavad eksemplarid on tavaliselt tunduvalt väiksemad ja kaharamad kui puukoorel kasvavad isendid. Pole kuigi tundlik õhu happelise saastuse suhtes ning võib seetõttu kasvada mitte ainult metsas, vaid ka linnaparkides, taluõuedes, maanteede ääres. Jahu-löövesamblik Lepraria incana Tallus: koorikjas, hallikaroheline. Vegetatiivse paljunemise vahendid: soreedid. Viljakehi ei esine kunagi. Substraat: puukoor, puit, kivi, maapind. Väga sage kogu Eestis. Jahu-löövesambliku peamine välistunnus ongi tema rohekas, täielikult väikestest terakestest koosnev koorikjas, õhuke kuni võrdlemisi paks tallus. Löövesamblikke on Eestis teada üle 10 liigi, kuid ainult valise vaatluse abil pole
kinnituskohas. Talluse harudel leidub arvukalt silindrilisi väljakasve (isiide) ja vahel on märgatavad ka terakesi sisaldavad soraalid. Kõikide viimati nimetatud tunnuste nägemiseks tuleb kasutada luupi. Kasvab puukoorel (peamiselt okaspuudel ja kasel) ning puidul, puidul kasvavad eksemplarid on tavaliselt tunduvalt väiksemad ja kaharamad kui puukoorel kasvavad isendid. Pole kuigi tundlik õhu happelise saastuse suhtes ning võib seetõttu kasvada mitte ainult metsas, vaid ka linnaparkides, taluõuedes, maanteede ääres. 13 Harilik hallsamblik Hypogymnia physodes Tallus: lehtjas, läbimõõt 1-10cm; ülapool hall, alapool must, alapoole servaosa pruun; hõlmad lapikud. Vegetatiivse paljunemise vahendid: huuljad soraalid üleskäänduvate hõlmatippudega. Viljakehad: esinevad vähestel isenditel. Substraat: okas- ja lehtpuude koor, puit, harvem kivid jaliivane maapind.
samuti ülikooli varade haldamine, koosolekute juhendamine, akadeemilite liikmete üle kohtumõistmine ning ülikooli ja linna vahel olevate probleemide lahendamine. Rektori töö ei olnud tasustatud, tegemist oli auametiga. Rektorit abistasid tema töös ka abilised nagu prorektor, sekretär ja notaarius, sündikus. (Woods 2005) Algselt ei olnud ülikoolidel ametlikke hooneid. Üliõpilased ja õpetajad kohtusid kodudes, kirikus ja vahel ka tänaval ja linnaparkides. Hiljem hakati ruume rentima ja otstarbepäraseid hooneid ehitama. Loengud algasid tavapäraselt vara hommikul, kui oli valge, kuna puudus tehislik valgustus. Samuti püüti keskenduda päeva esimesel poolel tähtsamatele teemadele, võttes arvesse, et tudengite tähelepanu on alguses parem. Keskaegne ülikooliharidus oli alati tasuline, kas finantseeritud kuninga või paavsti poolt või makstud kuulajaskonna poolsest honorarist. Aastate vältel kujunes sellest samast
puisniidud ja lehtmetsad. Samuti võib teda kohata linnaparkides ja *Laulurästas kalmistuil. *Leevike Värvulised Laul algab aeglaste ja siis Laiaõlgne, lühikese sabaga, Pesitseb enamasti kiirenevate silpide reaga ja läheb üle erekollase kulmuriba, väävelkollase kõrgete põlispuudega langeva lõpuga sirinaks
2.4.4.2. Metsvint (Fringilla coelebs) Enda läbiviidud vaatlustel tuginedes võib järeldada, et metsvindi sugupooled eristuvad värvuse poolest. Rohkem olen kohanud isaslindu. Isasel on külgpea ja rind punakat värvi, kukal sinikashall ja selg pruunikas. Emaslinnul on ülemine kehapool hallikasroheline ja alumine kehapool hallikasvalge. Mõlemal on tiiva-kaksikvööt ja valge sabaserv. Nokk on lühike ja paks. Jalad on pruunikat värvi. (Vaata pilt 16,17,18) Metsvinti leidub nii linnaparkides kui ka metsaäärsetes kohtades. Enamasti lendab puude või põõsaste vahel samal ajal lauldes. Näeb rohkem päevasel ajal selge ilmaga. Saabub märtsis või aprilli algul. Sügisränne algab augusti lõpus ja kestab oktoobri lõpuni. Pesitsusajal toitub putukatest, muul ajal on peamiselt taimetoiduline. Sööb seemneid, kõrsi, pungi, marju. Asustab kõige erinevamaid puistuid, pesitsedes nii rabamännikutes ja jõgede
Kukerpuu on aga rohkemat kui lihtsalt söögitaim, ta on abimees ka ravimisel. Kõik taime osad juurtest viljadeni sisaldavad raviomadustega aineid, kuid rohkem kasutatakse lehti ja juuri. Lehti kogutakse pärast õitsemist, juuri septembris-oktoobris. Kukerpuust valmistatud ravivahendeid on edukalt kasutatud mitmete seedehäirete, maksahaiguste ja sapiteede hädade korral. Neil on ka valuvaigistav ja verejookse peatav ning vereringe tööd parandav toime. Sageli võib kukerpuud näha linnaparkides. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Tihti võib kohata ka tema kaunist tumepunaste lehtedega vormi. Hea on seegi, et ta laseb enda kallal kääridega tööd teha. Nii võime sageli kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Viljapõldude lähedalt tavatsetakse aga kõik kukerpuud ära hävitada, sest tema kevadiste lehtede all võime
urukoeraga 1. oktoobrist 31. jaanuarini. Tarastatud aiandis võib neid maakonna keskkonnaameti loaga küttida aasta ringi. Ei ole looduskaitse all. 43 5. Orav ehk harilik orav ehk punaorav (Sciurus vulgaris) Rahvapäraselt hüütakse oravat käbikuningaks. Harilik orav on üks tuntumaid ning armastatumaid närilisi. Algselt oli ta okaspuumetsade asukas. Tänapäeval võib teda kohata ka linnaparkides ja aedades. Harilikult elavad oravad rikkaliku alusmetsaga tamme- ja pöögimetsades, ent on kohastunud ka lehismetsadega. Linnaparke asustavad oravad lasevad end väga tihti peost sööta, ent nende metsades elutsevad liigikaaslased väldivad inimesi. Väljaspool innaaega elab orav eraklikult. Külmade talvede ajal juhtub siiski, et ühes pesas elab mitu loomakest - kahtlemata seetõttu, et teineteist vastastikku soojendada.
erinevusi. Künnapuu leht on palju pehmem, sest ta on kaetud pehmete karvadega, jalaka leht on pealt lehe tipu poolt alusele tõmmates tugevalt kare. Ka lehekuju on veidi erinev: künnapuul on ta hästi ebasümmeetriline, jalakal vaid veidi. See tähendab, et künnapuu lehe üks külg on teisest kuni paar sentimeetri lühem. Viimane tunnus ei esine aga kõigil lehtedel. 89. Harilik vaher ja harilik pihlakas Harilik vaher (Acer platanoides) Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Suvel annab ta kuumast nõrkenule head varju oma suurte, kuni paarikümne sentimeetri pikkuste lehtedega, aga sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks
annaabi.ee 
