ETOLOOGIA: Raivo Mänd - "Kutse tantsule" Conrad Lorenz - "Kuningas Solomoni sõrmus" Etoloogia - loomade liigispetsiifilise käitumise teooria. Pärishülglased ei saa ilma veeta toetuda mitte millegi peale, peale kõhu. Tunnevad ennast haavatavalt. Bakteritest lahtisaamisel on kõige tõhusam kuivatmine. Raisakotkas kasutab liha roiskumisbakterite lagundamisvõimet. Niss on looma eriala. Parasiidil on tähtis,et peremees elaks suhteliselt hästi. Niipalju hästi, et tal ei oleks energiat parasiidile vastu hakata. Parasiitsuhted on üsna tolerantsed.
murravad valgust. Harva esineb tiibadel soomusteta alasid, kuid ka selliseid liblikaid tuntakse - näiteks lottsurud ja klaastiiblased. Tiibade muster Tiivad Tagakeha Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega.
Käpad lühikesed; 1-3 lüli; küüniseid 2. Hüppelihased paiknevad tagarindmikus. Tagakeha koosneb 11 lülist; rindmikust selgesti eristatav. Nähtavad vaid 10 tagakehasegmenti. Emaste suguava 8. ja 9. sterniidi vahel; esineb muneti. Isaste suguelundid 9. tagakehalülis ja on liigispetsiifilise ehitusega. Eestis leitud pisut üle 500 liigi. Selts: Lutikalised (Heteroptera) Pikkus 0,1-11,5cm. Vaegmoondega. Värvus varieerub liigiti. Keha dorsoventraalselt laienenud (esineb ka ümaraid ja kepikujulisi vorme). Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästi arenenud liitsilma; nende vahel 2-3 lihtsilma. Suised pistmis-
nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik.
SISSEJUHATUS Ehmestiivalisi väikeseid pruunikaid liblikaid meenutavaid putukaid näeme lendlemas vee kohal ja varjumas kaldataimestikus. Vanimad ehmestiivaliste fossiilid pärinevad ülemtriiasest, vastsekodasid on leitud alates kriidiajastust. Selle seltsi süstemaatika on veel ige segane, paljude liikide valmikud on omavahel peaaegu täiesti eristamatud, liikidel tehakse vahet vaid vastsete kodade ("majade") ehituse phjal, sest kojad on tihti liigispetsiifilise kujuga. Referaadiga püüan teieni tuua ehmestiivaliste elu, väljanägemuse ning vastsete morfoloogia ja eluviisi. 3 Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Välislugsed (Ectognatha) Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera) Elupaik ja arvukus Ehmestiivalised on levinud üle maakera igal pool, kus on magedat vett
katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. 5 Tagakeha liblikatel on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. 2. PÄÄSUSABA 2.1. Paljunemine Kui pääsusaba valmik kevadel välja koorub, hakkab ta partnerit otsima. Järeltulijate muretsemiseks on tal aega vaid umbes kuu aega. Partnerit otsivad ning tunnevad üksteist ära keemiliste signaalide abil, mis on inimese haistmisele tabamatud. Emane liblikas muneb järk-järgult ühekaupa kerakujulised munad
tuntakse - näiteks lottsurud (Hemaris) ja klaastiiblased (Sesiidae). Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal
1. Karüotüüp liigispetsiifiline kromosoomistik 2. Sügoot viljastatud munarakk 3. Lookus koht kromosoomis, mis määrab liigispetsiifilise tunnuse 4. Geneetiline aheldus geneetiliste markerite seostatus pärandumisel, mis piirab nende vaba kombineerumist e. sõltumatut lahknemist. (st. nad päranduvad valdavalt vanematele omastes alleelsetes kombinatsioonides). 5. Haplotüüp genoomis lähestikku paiknevad ja aheldunud alleelid; alleelide kogum, mis pärandub ühekorraga. 6. Penetrantsus millisel hulgal isenditest geen või alleel avaldub kõigi alleelikandjate hulgast
pigem reegel kui erand (Beadle 2003). Vastuoksa, suguliselt paljunevaid seeni tsütofluoromeetriliselt uurides on leitud, et liigi sees on tüvede ja varieteetide tuumade DNA sisaldus stabiilne; samas on leitud suuri erinevusi liikide vahel ühe perekonna piires ja seltsi piires perekondade vahel (Bresinsky et al., 1987). Näib, et sugulise paljunemise võimeta liigi genoomi suurus on ebapüsivam kui suguliselt paljunevatel liikidel, mis viitab meioosi osale liigispetsiifilise genoomi suuruse kujunemisel. Kummatigi esineb sugulise paljunemise kaotanud vegetatiivselt paljunevatel seentel rekombinatsioone. Nende teket võib seostada horisontaalse geeniülekande (HGT) (Kullman, 2002a) ja paraseksuaaltsükli olemasoluga seentel (Kullman, 2004). Nii on seen Penicillium chrysogenum saanud oma penitsilliini tootva geeni HGT käigus bakterilt (Penalva et al., 1990.) Riikide vahel esineb geeniülekannet harva kuid ühe seeneperekonna liikide vahel võib
Kõigis monomeerides: hüdroksüülrühm, benseenituum, metoksüülrühm (-OCH3) Polümerisatsioon toimub rakuseinas Milline on pektiinainete koostis. Milline on pektiinainete tähtsus rakuseinas? Pektiinained koosnevad galakturoonhapet sisaltavatest heterogeensetest hargneva ahelaga polümeeridest, karboksüülrühmad on seotud ristsidemetega Ca2+ kaudu. Pektiinained määravad rakuseina pooride suuruse, oma heterogeense ja liigispetsiifilise koostisega on nad olulised näiteks sümbiontsete suhete määramisel (rakk-rakk äratundmine), annavad rakuseintele tugevust (Ca-sidumisega) Mis määrab taimeraku jagunemisel fragmoplasti moodustumise koha? See, kuhu mikrotorukesed enne raku mitoosi plasmamembraani alla rivistuvad – ehk kuhu tekib profaasi eelne riba. Nimetage rakutsükli CDK-de aktiivsuse regulatsiooni kolm võimalust 1) Seostumine tsükliinidega ehk väikeste regulaatorvalkudega, mis määravad CDK
Kontsentrilisi tärkliseteri näeme kõrrelistel (Poaceae). Liittärkliseterad, mis koosnevad otsekui mitmest lihtterast, sisaldavad mitut moodustumiskeset, kuid ühised tärklisekihid puuduvad (näiteks kaeral, Avena sativa). Poolliitterade moodustumiskeskmed on ümbritsetud ühiste kihtidega. Öösel ladestuvad tärklisekihid on päevastest tumedamad suurema veesisalduse tõttu. Tärkliseterad on enamasti liigispetsiifilise kujuga, mis võimaldab mikroskoobi abil määrata jahu koostist. Taimede seemnetes kogunevat varuvalku nimetatakse aleurooniks. See esineb amorfsete
katab munaraku membraani – oolemmi, spetsiaalne rakuväline maatriks, sisaldab peamiselt glükoproteiine, mida sekreteeritakse areneva munaraku poolt, vahel ka ümbritsevate rakkude poolt. Paljudel loomadel kutsutakse primaarset munakesta ka vitelliinkestaks e rebukestaks, imetajatel kutsutakse seda helevöötmeks e läbipaistvaks tsooniks (zona pellucida) Rebukest kaitseb munarakku mehaaniliste vigastuste eest, samuti toimib paljudel loomadel liigispetsiifilise barjäärina viljastumisel Sekundaarne munakest 7 Nt putukate munade välimine kest – koorion, toodetud follikulepiteeli rakkude poolt, kui muna areneb munasarjas Tertsiaarsed munakestad Nt valkkest e munavalge, pärgamentekst ja mineraliseerunud munakoor linnumuna puhul/geeljas kest okasnahksete, molluskite, kalade ja kahepaiksete munadel, sitke kest peajalgsete munadel, fibroosne/lubjarikas kest roomajatel
· Siin oht nakatada iseennast ja keskkonda! Segamiseruum · Segatakse kokku patogeeniruumist tulnud DNA ja puhtas ruumis kokku segatud mastermix Siin enam nakkusohtu ei ole, kuid kantakse kummikindaid oht kontamineerida testitav materjal Siin tavalisi desinfektsioonilahuseid kasutada ei saa, pindade puhastamine DNAd lõhkuvate ainetega (kloor!) Siin asub arhiiv proovimaterjalist eraldatud DNA säilitatakse 1 aasta laborikoodide alusel Masinaruum Masinaruumis toimub liigispetsiifilise märklaud DNA paljundamine Nested-PCR korral pannakse proov nn. Kaks korda masinasse, et omakorda võimendada PCR signaali Foreesiruum · Viimane ruum, siin analüüsitakse PCR tulemusi · Tuubid avatakse, kantakse reaktsiooniprodukt agaroosgeelile · Suuremad DNA produktid jooksevad aeglasemalt, väiksemad kiiremini produktide lahutamine · DNA amplifikatsiooni produkt tehakse nähtavaks UV valguses, tulemus pildistatakse Külmkapp: · Defineerida, mis temperatuuril peab olema
sest on praktiliselt võimatu kindlaks teha, millest täpselt ikkagi loom neis eksperimentides ilma jäeti ja millest mitte. Teine kriitiline märkus juhtis tähelepanu sellele, et käitumismustrid ei jagune üksnes täielikult sünnipärasteks või täielikult omandatuteks, vaid et igas käitumises võib esineda nii sünnipärane kui ka õpitud komponent: ka tavapärase õppimisvõimaluseta jäetud metsvindil arenes siiski välja kindla liigispetsiifilise mustriga laul, kuid õppimise korral see täiustus oluliselt. Geenid määravad tavaliselt ära vaid organismi tunnuste varieeruvuse piirid ja üldised seaduspärasused ehk reaktsiooninormi, tunnuste (sh käitumise) konkreetne avaldumine sõltub aga ka kasvukeskkonnast. Koolkondade vastuolu lahenemine - Pärast aastaid vaidlemist ja eksperimente: • Etoloogid mõistsid, et 1) Erinevate isendite sarnane käitumine mingis
vastsündinud rotipojad ei urineeri esmakordselt enne, kui puudutamise abil ärritatakse nende genitaalpiirkonda (tavaliselt ema ise lakub neid kohe peale sündi). (2) keskkond mõjutab käitumise väljakujunemist mitmel erineval moel, mitte üksnes õppimise kaudu. N: vastsündinud rotid ei hakka urineerima õppimise teel (3) käitumismustrid ei jagune üksnes 100% sünnipärasteks või 100% omandatuteks. N: ka kogemuseta jäetud metsvindil arenes välja teatud liigispetsiifilise mustriga laul, kuid õppimise teel see täiustus oluliselt. Loomapsühholoogide ja etoloogide vastuolu lahendus, õppimisvõime piiratus loomadel. Mõlemad osapooled mõistsid, et nii loomus kui kasvukeskkond on olulised käitumise väljakujunemisel. Mõned käitumise aspektid on keskkonna poolt rohkem mõjutatavad kui teised. Õppimisvõime piirangud: (1) rotti on lihtne õpetada vajutama klahvi, et saada süüa. Praktiliselt võimatu on õpetada teda vajutama klahvi, vältimaks elektrilööki
immunofluorestsentsmikroskoopia. • Otsese immunofluorestsentsmeetodi korral on fluorestseeriva värvainega märgistatud otseselt viirusantigeeniga reageeriv antikeha. • Kaudse immunofluorestsentsmeetodi puhul reageerib antigeen esmalt temale spetsiifilise antikehaga, mis pole märgistatud. Tekkinud Ag-AK kompleksile lisatakse märgistatud antikeha, mis on saadud esimesena reaktsioonis osalenud antikeha kui liigispetsiifilise valguga katselooma nakatamisel (teine antikeha reageerib esimese antikeha epitoopidega). Immunofluorestsentsmeetodit kasutatakse: • marutõve viiruse määramisel süljenäärmete eritises, • herpesentsefaliidi diagnoosimisel, • respiratoorseid infektsioone põhjustavate viiruste määramisel • Varicella-Zosteri sedastamisel nahakahjustustes. • tsütomegaloviiruse määramisel bronhoalveolaarloputises. Tahke faasi immuuntestid
annaabi.ee 
