1. triivhoovused püsivalt ühes suunas puhuvad tuuled. 2. äravooluhoovused Vesi voolab kõrgema tasemega kohast madalamale. 3. tihedushoovus vee erinev tihedus( toimub selle ühtlustumine ) 4. kompensatsioonihoovus kompenseeritakse erinevad veekõrgused. Hoovuste tähtsus soojusvahetus erinevate laiuskraadide vahel, setete transportijad, planktoni transport, mõju kliimale. Rannikuprotsessid Rannik - mere ja maismaa üleminekuala. Rannikud jagatakse liigestatuse järgi. 1) skäärrannik - kaljusaared ranna lähedal. Iseloomulik Soomele ja Rootsile. 2) fjordrannik - tüüpiline Islandile, Norra läänerannikule ning ka Gröönimaale Jagatakse kõrguse järgi: 1) järsakrannik - rannikuala kerkib järsku merest, tüüpiline Põhja-Eesti rannik 2) lauskrannik - madalad rannaastangud, põhiliselt tegemist kuhjamisega. Jagatakse tekkeviisi järgi: 1) kulutavad rannad 2) kuhjavad rannad Rand - Veekogu ääristav maismaa osa, mida kujundab lainetus.
oosiahelikud ja kõrgustiku äärealadel paiknevad mõhnastikud[3] 7 Lääne-Eesti maastikuvaldkond Hiiumaa- Lisaks nimisaarele kuulub sellesse maastikurajooni veel Vormsi ja teised Hiiumaad ümbritsevad saared. Hiiumaale on iseloomulikud merelised pinnavormid: mereliivadest koosnevad tasandikud, rannavallid, luited ja rannaastangud. Saaremaa- Suure liigestatuse tõttu on Saaremaa rannajoon pikk ja rannad mitmekesised. Põhjarannikul esineb pankrannikut, samuti Muhus. Pangad kujutavad Lääne-Eesti mandriosast (Kirblast) algava Siluri paekalda kõrgemaid osasid. Lääne-Eesti madalik- Lääne-Eesti madalik on ulatuslik tasane ala, mis rannikult sisemaa suunas tasapisi tõuseb. Kohati on madalik siiski küllaltki vaheldusrikka ilmega. Ranniku lähedal leidub luiteahelikke, madalikku läbivad otsamoreenide ja ooside read.
(www.vkg.werro.ee/.../ juku/pinnam/sakala.html) 3 Sakala kõrgustiku maastiku eripära Sakala kõrgustiku maastiku eripära avaldub kõrgustiku valdavalt tasandikulise pinnamoe liigestatusena ürgsete jõeorgude poolt lavadeks. Äärealadel lisab omapära möningane voorestatus. Liigestatuse poolest sarnaneb Sakala kõrgustiku maastik Ugandi lavamaa lõunaosaga. Kõrgustiku lõunaosa lõlval on kujunenud iseloomulik liivane kaldtasandik. Sakala maastiku olemust ja ilmet on olulisel määral kujundanud inimene oma pikaajalise intensiivse põllumajandustegevusega, millega on kaasnenud hulga suurte maa- asulate teke. Ivar Arold ,,Eesti Maastikud" Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 219 Sakala kõrgustiku aluspõhi
Suurim jugapuu kasvuala on tahkuna poolsaarel. Hiiumaa juurde kuuluvad saared Vormsi saar (92.9 km²) koos ligi 40 pisisaare ja mõne suuremaga moodustavad Hiiumaa maastikurajooni kõige kirdepoolsema paikkona Väinamere põhjapiiril. Need asuvad Vormsi ja Pirgu 5 lademe avamusel. See saarterühm on meres kerkinud ümmarguselt 3000 aasta jooksul alates Limneamere II faasist. Saarterühma peasaare Vormsi rannajoon on väga liigestatud( liigestatuse koefitisent ligi 3 ), eriti põhja-kirdes ja lõunas. Suuremad nii öelda kaassaared on põhjarannikul Suurk-Tjuka (36 ha) ja Väike-Tjuka(6,5 ha), idas Voosi kurgus Seasaar (4.9 ha). Lõunapoolses rannikumeres asuvad Pasilaid (33,7 ha) ja Hobulaid (75 ha). Vormsi on jäänuk Läänemere liustikuvoolu teel olnud suuremast paekõvikust. Pärast mandrijää ja lainetuse kulutavat toimet on säilinud kõviku tuumik. Nüüdisreljeefis ulatub aluspõhi kesk-lääneosas biohermse Hoitbergi
Läänemere taimestik Põhjataimestiku leviku alumiseks piiriks loetakse Läänemere avaosas 20-25 m; Lääne-Eesti rannikuvetes on see piir 18-20 m sügavusel. Lahtedes ulatub põhjataimestik tavaliselt 5-10 m sügavusele. Tingimused taimede kasvuks on Läänemeres üsna mitmekesised. Peale soolsuse- ja temperatuuritingimuste ning jääolude erinevad Läänemere põhja- ja lõunaosa omavahel ka tunduvalt ka põhjakatte omaduste, rannikumere reljeefi ja rannajoone liigestatuse poolest. Läänemere lõunaosas on merepõhi valdavalt liivane ning sobib taimedele kinnituskohana vaid lainetuse eest kaitstud piirkondades. Rannajoon on kogu Läänemere lõuna- ja kaguosas kuni Pärnu laheni vähe liigestunud, rand on suhteliselt lauge ning enamasti liivane, rohkesti on luiteid. Läänemere ranna morfoloogia muutub põhja poole minnes keerulisemaks, rannikumeres suureneb kivise ja kaljuse põhja osatähtsus ning seega ka taimedele sobivate kasvukohtade arv.
(temperatuur, päikesekiirgus, pilvisus, sademed, alati rabast välja. Järsku rabaserva nimetatakse rabarinnaks. Suurtes rabades koguneb vesi rohkeisse lumikate, tuul jne) Too näiteid. Kuna sademete hulk on 2 korda suurem kui aurumine, põhjustab see pisiveekogudesse (älvestesse ja laugastesse), mis koos mätaste ja rabapeenardega moodustavad rabale järgmist: niiske kliima, tihe vetevõrk, ulatuslik soostumine. Rannajoone suure liigestatuse tõttu on tunda iseloomuliku maastiku. mere mõju. Eestis valitseb üleminekukliima. 36. Nimeta vähemalt 2 poollooduslikku elupaigatüüpi. Kirjelda lühidalt nende tekke- ja säilimise 27. Milles avalduvad kõrgustike klimaatilised erisused? (temperatuur, sademed, lumikate, tuul jne) tingimusi. Pärand- ehk poollooduslike kooslustena mõistetakse eelkõige puudeta lagedaid, Too näiteid
intensiivse püügiga. Läänemere taimestik Põhjataimestiku leviku alumiseks piiriks loetakse Läänemere avaosas 20-25 m; Lääne-Eesti rannikuvetes on see piir 18-20 m sügavusel. Lahtedes ulatub põhjataimestik tavaliselt 5-10 m sügavusele. Tingimused taimede kasvuks on Läänemeres üsna mitmekesised. Peale soolsuse- ja temperatuuritingimuste ning jääolude erinevad Läänemere põhja- ja lõunaosa omavahel ka tunduvalt ka põhjakatte omaduste, rannikumere reljeefi ja rannajoone liigestatuse poolest. Läänemere lõunaosas on merepõhi valdavalt liivane ning sobib taimedele kinnituskohana vaid lainetuse eest kaitstud piirkondades. Rannajoon on kogu Läänemere lõuna- ja kaguosas kuni Pärnu laheni vähe liigestunud, rand on suhteliselt lauge ning enamasti liivane, rohkesti on luiteid. Läänemere ranna morfoloogia muutub põhja poole minnes keerulisemaks, rannikumeres suureneb kivise ja kaljuse põhja osatähtsus ning seega ka taimedele sobivate kasvukohtade arv.
alla geoloogiline ehitus. Plaaniriba on täpne topograafiline plaan (plaan – suuremõõtkavaline kaart) profiili kulgemiskoha lähiümbruse iseloomustamiseks. Maastikukomponentide tabelisse saab kanda kõik muutused-üleminekud tsoonidena või graafikutena. Tavaliselt kasutatakse tabelis lühendeid, aga toodud näites on tsoone ühtlustatud ja vastavad parameetrid lihtsuse mõttes välja kirjutatud. • Maastikulise liigestatuse ja mitmekesisuse olemus ilmneb kujukalt tüpoloogilise maastikukaardi kaudu. • Esimese kogu Eestit hõlmavam ühtse metoodika alusel koostatud keskmis-mõõtkavaline (1 : 100 000) maastikukaart valmis digitaalkaardina TÜ Geograafia Instituudis 1995.-1998. a. vahemikus sisuliselt I. Aroldi ja tehniliselt K. Remmi tehtuna. Oma olemuselt on see sünteeskaart, mille aluseks võeti Eesti baaskaart (1 : 50 000).
rannikumaastikud ja JärveAnseküla rannikumaastikud. Peale looduslike erinevuste peatutakse raamatus lühidalt ka inimasustuse jamaakasutuse erinevustel. Kildema järgi kuulub rannikumaa 7 alla 0,55,0 km laiune rannikuala ning rannikumeres asuvad lähissaared. Rannikumaa laiuse erinevus oleneb rannajoone liigestatusest. Saaremaa (2671 km2) rannajoone pikkus on 854 km ja rannajoone liigestatuse koefitsient on 4,7. See koefitsient on palju suurem kui sõsarsaarel Muhumaal (2,2) ning ümbritsevatel väikesaartel, näiteks Vilsandil (2,6), Kõinastu laiul (1,4) ja mujal. Liigestatum on Saaremaa rannajoon nii loode kui kaguosas, kus esineb mitmeid kaugele merre ulatuvaid poolsaari ning nende vahele jäävaid maismaasse lõikuvaid lahtesid. Nendes piirkondades on rannikumaastike osatähtsus palju suurem kui näiteks väheliigestatud rannajoonega Pammana piirkonnas.
Jõgede tihedust iseloomustatakse tiheduse koefitsendiga K=l/P, kus l on jõgede pikkuste summa (km) ja P- basseini pindala (km2). Järvede ja veehoidlate üldistusel tuleb õigesti kajastada nende kaldajoont, veetaseme püsivust ja seost teiste maastiku elementidega. Valiku tsensus oleneb mõõtkavast ja piirkonnast. 10. Reljeefi üldistamine Reljeefi üldistamise sihiks on reljeefi morfoloogiliste iseärasuste õige kajastamine. Kaardil peab olema arusaadav maastiku horisontaal ja vertikaal liigestatuse iseärasused, peavad olema eristatavad reljeefi tüüpid ja peab olema näidatud nõlvade kalded. Üldistuse astme määrab kaardi eesmärk, mõõtkava ja ka reljeefi iseloom. Suure mõõtkavalistel kaartidel peab olema reljeefi kujutis kooskõlas teise objektide kujutamisega. Kaardi programmis on ettenähtud millises mõõtkavas, millise detailsusega tuleb reljeefi kujutada. Väikese mõõtkavalistel kaartidel suureneb horisontaalide lõikevahe ja reljeefi iseärasuste kujutamiseks
.............. 11 2.3. Uurimisalade valiku põhjendus................................................................................. 13 3. MATERJAL JA METOODIKA ............................................................................... 14 3.1. Maastike uurimisel kasutatavad mõisted ja klassifikatsioonid ................................. 14 3.2. Kartograafiline materjal ja välitööd .......................................................................... 16 3.3. Maastikulise liigestatuse analüüsi meetodid ............................................................. 17 3.3.1. Kuju ja tekstuuri analüüs .................................................................................... 17 3.3.2. Valitud kuju ja tekstuuri analüüsi meetodite põhjendus ..................................... 18 3.3.3. Kasutatud kartograafiliste meetodite usaldusväärsus ........................................ 19 4. TULEMUSED JA ARUTELU.............................................
Karakteristikud peavad olema universaalsed ning rakendatavad erinevatel mõõtkava tasanditel: 4 riiklikul, regionaaslel, piirkondlikul, geosüsteemiti (valgala.) Maastiku meetrika indeksid on vajalikud maastiku ruumilise struktuuri (maakatte) muutuste süsteemseks hindamiseks. Samas on tüübirühma ja maastiku iga indeks kasutatav eraldiseisvana, vastavalt kasutaja eesmärkidele. Maastikulise liigestatuse indikaatorid. (maastiku meetrika) on komplekssed näitajad, sisaldades teavet nii vaadeldava ala bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse, sotsiaal-majanduslike muutuste kui ka keskkonnakvaliteedi kohta. Maastikulise mitmekesisuse vormid. Klassifikatsiooniüksuste mitmekesisuse all tuleb mõista madalamal hierarhiatasemel olevate erinevate üksuste esinemist vaadeldaval maa-alal (maastikuüksus,maakatte tüüp=. Elemendilise mitmekesisuse all tuleb defineerida kui kindla
· temperatuuri ööpäevase ja sesoonse käigu · sademete hulga ja jaotuse See omakorda määrab: · vetevõrgu · taimkatte · mullastiku iseärasused Kõige üldisemalt määrab Eesti kliimaolusid geograafiline laius ja paiknemine Läänemere rannikul. Geograafilisest asendist ja Läänemere naabrusest tulenevalt on sademete hulk 2X suurem kui aurumine. Sellest tuleneb: ý· niiske kliima; ý· tihe vetevõrk; ý· ulatuslik soostumine (valgvete halva äravooluga aladel). Rannajoone suure liigestatuse tõttu on ulatuslikul alal tunda mere mõju. Eesti kliima on üleminekuline mereliselt mandrilisele (paras-jahe niiske merelise ilmega kliima). Läänemeri Eesti-siseste kliimaerinevuste suurim põhjustaja · Mere kiirgusbilanss suurem kui maismaal · Mere albeedo 8-10 % on väiksem kui maismaal (üle 20 %) · Merel on suurem soojuse akumuleerimise võime, vee segunemine Tulemuseks mere aeglasem soojenemine ja jahtumine Läänemere mõju ranniku kliimale · Termiline inertsus
Osaliselt on see järve enda elutegevuse tulemus, osaliselt aga inimtegevuse tagajärg valglate piirkondades. Järvedesse settib orgaanilist ainet, mitmesugused järve kandunud toitesoolad põhjustavad taimestiku ja vetikate vohamist. Teisalt tungib kaldalt vee poole sealne taimestik. Hapnikureziim muutub, järvest kaovad olulised veeasukad ja lõpuks kasvab järv kinni. Järved paiknevad Eesti territooriumil ebaühtlaselt, olles seotud pinnamoe liigestatuse ja kerkiva mererannikuga. Järvederikkaim paik on Kirde-Eestis asuv Kurtna mõhnastik, kus 30 km^ suurusel alal leidub ligi 40 järve. Keskmisest tihedamalt on järvi ka Lõuna-Eesti kõrgustikel, Aegviidu ümbruses ja Saaremaa looderannikul. Pandivere kõrgustikul järved puuduvad, samuti nagu ulatuslikel aladel Kesk- ja Lääne-Eestis. Pindalalt suuremad järved on üldiselt madalad, rohkem kui 15 m sügavusi järvi on 46 ja need paiknevad Lõuna-Eestis
Selleks, et teada saada, missugune muutused on toimunud maastikus sealhulgas tegevuste planeerimine (nt puhkealade) erinevatele loodusaladele, ka kaitsealadele. Leitakse ala koormustaluvus, servaalad, puhke ja liikumisvõimalused, mis probleemid alal valitsevad, kuidas neid lahendad, missugused nõuded sellel alal peaksid kehtima, missugune kasutusfunktsioon peaks alal olema jne. 182. Maastikulise liigestatuse indikaatorid Maastikuline liigestatus avaldub pinnavormide, taimekoosluste, veekogude ja rajatiste kaudu. Geoloogiliselt asub Eesti lubjakivide ja liivakivide avamusala piirivööndis. Paeses Põhja-Eestis ja liivakivises Lõuna-Eestis on erinevad tingimused pinnavormide, muldade ja taimestiku kujunemiseks, maavarade kasutamises, kohati ka maakasutuseks. Paiknemine Läänemere ääres põhjustab Eesti territooriumil märgatavaid
annaabi.ee 
