allergikutele. Speltanisul on kõrge proteiin ja kleepvalgu sisaldus, kuid tavalise pärmisaia tootmiseks jääb sellest väheks. SPELTANISU KASVATAMINE Tavanisuga võrreldes on speltanisul sügavam juurestik, mullasuhtes on ta vähem nõudlik ning ka põuakindlam. Peamiselt kasvatatakse speltanisu mahetootmises. Hektari saak on üldiselt 2- 3,5 t/ha, sõltuvalt sordist ja talvitumistingimustest. Tera on kaetud tihedalt liibuvate sõkaldega, seetõttu on speltanisu väga haiguskindel. SPELTANISU OSAKAAL MAHEPÕLLUMAJANDUSES SPELTANISU KASUTAMINE Speltanisu on hea toiduaine meie igapäeva lauale, kuna varustab meid mitmete vajalike toitainetega. Speltajahu sobib küpsetamiseks nagu tavaline nisujahugi, kuid tema kleepvalk on tavanisust madalam, mistõttu küpsetised kerkivad vähem. Levinumad speltanisu tooted on: spelta täisterajahu, -püüli
parimate rõivaste, autode ja muude tarbekaupadega. Oluline oli näidata, et enda eest kantakse hoolt. Äsjaomandatud jõukusega panid äri- ja esindusnaised aluse „tõusiklikule“ stiilile. Nad ei uhkeldanud mitte ainult rahaga, vaid ka kehaga. Nüüd tunnistati, et näljutusdieet on enesepettus. Moes oli igakülgne treening ning kõik huvitusid teemadest nagu toidu vähene soolasisaldus ja toiteväärtus. Uute liibuvate spordirõivaste kõrval, mida kanti tänaval, et oma raske töö tulemust demonstreerida, said uue tähenduse ka teksased. Need olid konservatiivsed ning neid kanti sametkingade ja valge pluusiga. Samuti olid moes rebitud teksased. Mina arvan, et inimesed ei oleks pidanud tänavatel enda treenitud välimust demonstreerima. See näitas, et inimesed oli uhkeldavad 1980ndatel. Uhkeldamispaikadeks olid kallid restoranid ning kuna sel kümnendil kasvas hea rätsepatöö,
Uued sarved hakkavad kasvama aprillis ning saavutavad täismõõdu umbes kolme kuuga. Nahk, mis alguses noori sarvi katab, hõõrutakse vastu puid maha. Kõrvad on põdral suured ning üliliikuvad, saba seevastu vaid 45 cm pikkune. Põdral on hea kuulmine ning haistmine, kuid nägemine paraku niisama keskpärane kui teistel metsloomadel. Põdra kasukas on hallikaspruun, talvel pisut heledam kui soojal ajal; jalad on helehallid või valkjad ning kaetud lühikeste liibuvate karvadega. Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Põder on aktiivne päeval, aeg kulub põhiliselt toiduotsingutele. Einete vahepeal lebavad põdrad varjulistes kohtades. Põdra toidulaud on lai alates rohust, võrsetest, lehtedest ja puukoorest kuni okste, samblike ja seenteni välja. Täiskasvanud looma suvine toiduvajadus võib küündida 30 kiloni, talvel on see poole väiksem
Kaitsevõte Saba mahajätmine Välimuse iseloomustus Hallikaspruun, talvel pisut Seljal ja külgedel on tumedad heledam kui soojal ajal; jalad triibud, kurgualune valkjas on helehallid või valkjad või sinakas; kõht valge, ning kaetud lühikeste kollane, oranz või punane. liibuvate karvadega. Nägu on Pea külgedel paiknevad pikk, suur ülamokk ja väiksed silmad millel on mitmekümne sentimeetrine liikuvad silmalaud. Suu on lõuahabe. Kõrvad on põdral suur ja ninamikul suured ning üliliikuvad hingamiseks vajalikud ninaavad.
puudusid, siis otsustasime kesklinna jõudes kohe R-alkosse minna, joogid osta ja õhtuga linnas algust teha. Kuna olin paljude poolt armastatud kuldsest triost, nagu meid tuttavad kutsusid, ainuke täisealine, siis tasusin makse eest mina, sõbrad aitasid vaid õllepurke kassasse tassida. Poest väljudes kõlas kooris heli ,,tszshh''. Olime avanud esimesed purgid vägijooki. Tutvudes ühe põhilisema turistimagneti Tallinna vanalinnaga, astus meie juurde ligi kaks liibuvate teksadega ja ühesuguse tukaga noormeest. Nad pakkusid tolleks õhtuks meile tasuta klubipääsmeid. Kuna keegi mu sõpradest ja ka mina polnud varem Sauna tänava asutustes käinud, siis mõtlesime, et mis seal ikka. Kunagi peab ikka esimene kord olema ja nalja saaks seal kindlasti palju. Kätte oli jõudnud südaöö, mida me järeldasime Niguliste kiriku kellalööke lugedes. Käes oli ka aeg, mil me avastasime, et ostetud kogus alkoholi oli otsas. Seda oli
· teadlased avastasid suured augud osoonikihis Rõivamood Mitmekesisus tabas ka moodi. Eeskujudeks olid Madonna ja printsess Diana. Kes ei soovinud või ei jõudnud kanda Coco Chaneli moemajas disainitud luksusrõivast, võis rahulikult jääda teksaste juurde, sest needki olid endiselt moes. Sikk oli kanda katki rebitud teksaseid, seejuures pidi selge olema, et rebendid on tehtud meelega, soovitavalt moeateljees. Naised: Uute liibuvate spordirõivaste kõrval, mida kanti tänaval, said uue tähenduse ka teksased. Need olid konservatiivsed ning neid kanti sametkingade ja valge pluusiga. Moodi tulid stretch-kangast lühike ja liibuv miniseelik ning tohutu suured õlandid, mis rõhutasid puusade kitsust. Sel kümnendil võeti uuesti välja ka ballikleidid. Karjääri tähtsust silmas pidades tahtsid paljud naised rõhutada ,,ajudega" imagot ning kandsid prille. Paljud
kroogitud seelik, volüümi lisas alusseelik. Habrast pihta toonitas vöö. Kanti ka särkpluuskleiti, mis mõjus puhta, süütu ja asjalikuna. Liivakellafiguuri saavutamisel võeti vahel appi pihakorsett.Tõelistel daamidel ei puudunud kindad, käevõrud, pärlid ega klõpsuga kõrvarõngad. Tüdrukud, kellele meeldis pahade poistega ringi käia, eristasid end nn. Peggy Sue’dest ehk headest tüdrukutest lühemate juuste, väikese kaelaseotava räti, liibuvate pluuside, kitsaste seelikute või kapripükste ja stilettodega Mehed : Mehed kandsid triibulisi või ühevärvilisi halle ja musti ülikondi, pintsakud olid nii ühe- kui ka kaherealised ning reväärid olid kindlasti laiad ja pikad. Püksid olid laiad, lipsud erksavärvilised ja käsitsi maalitud. Värvilised meestesärgid leidsid tunnustust ka konservatiivsete ärimeeste ringkondades. Vabaajariided said populaarsemaks kui iial varem: igal endast lugupidaval
Kümnendi lõpuosas tuli diskostiil. Disko lemmikuteks olid atlass-siidist boksersortsid ja kõrged kontsad, haaremipüksid ja leotardid, tibatillukesed looriga Hollywoody kübarad, ning nahkpüksid, mida kanti kõrge kaelusega pitspluuside ja madalate kingadega. Kümnendi lõpuks olid liibuvad seksikad rõivad saavutanud võidu laia lohvaka stiili üle. 1980-1990 Moes oli igakülgne treening ning kõik huvitusid teemadest nagu toidu vähene soolasisaldus ja toiteväärtus. Uute liibuvate spordirõivaste kõrval, mida kanti tänaval, et oma raske töö tulemustdemonstreerida, said uue tähenduse ka teksased. Need olid konservatiivsed ning neid kanti sametkingade ja valge pluusiga. Samuti olid moes rebitud teksased Karjääri tähtsust silmas pidades tahtsid paljud naised rõhutada ,,ajudega" imagot ning kandsid prille. Kaheksakümnendate lõpus tulid moodi ka nn ,,peenikesed vahvlilokid", mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. 1990-2000
rinnahoidjast ja kõrge lõikega pükstest, Brasiilia randadel kandsid julgemad dhonge Kehakultus oli nii tugev, et lükrast jalgratturipükse, trikoosid ja retuuse kanti nagu tänavariietust, kus rinnahoidja paistis pluusi alt kunstipäraselt välja. Donna Karan leiutas kostüümi all kandmiseks body- ühes tükis särk ja püksikud, trukid jalgevahel. Ei mingeid kortse, pluus ja püksid ühes tükis, üleni lükrast või erinevatest materjalidest, varrukatega või ilma. Liibuvate spordirõivaste kõrval kanti tänaval ka teksaseid. Need olid kas palju konservatiivsemad ja neid kanti sametkingade, bleiseri ja valge pluusiga, või olid nad rebitud (väga šikid) või siis tellimise peale tehtud. Paljud karjäärinaised hakkasid kandma tööle minnes potaseid, vahetades need pärast kingade vastu. 1980ndate suur uudis oli spordirinnahoidja. Calvin Klein hakkas tootma särgikuid- rinnahoidjatega ning spetsiaalsete, tavaliselt valgete vormitud korvidega rinnahoidjaid.
Nendel on pehmesse kaldamudasse kinnitumiseks hästiharunenud juured või juuretaolised risoomid ning tuulele vastupidavad painduvad varred. Pilliroog paljuneb hästi risoomiga ning moodustab tihedaid roostikke. Kaldaveetaimed on toiduks mitmesugustele veeloomadele. Nende vahel leiavad varju ning pesapaiga paljud linnud ja teised loomad. Kaldast kaugemal mõjutavad tuul ja lainetus taimi rohkem. Seal kasvavad vastu veepinda liibuvate ujulehtedega taimed, neil ulatuvad veest välja vaid lehed ja õied. Nende seas on taimi, kes kinnituvad juurtega veekogu põhja (vesiroos, vesikupp) ning taimi, kes vabalt veepinnal ujuvad (lemmel). Sügavamas vees, kus on veel piisavalt valgust, kasvavad ainult veesisesed taimed. Nad on üleni vee all (vesikatk, vesikuusk) või sirutavad õied veepinnale (särjesilm). Taimeliike on Eesti järves suhteliselt palju. Kaldaveetaimedest on kõige ulatuslikumalt levinud pilliroog, järvekaisel,
Võra kitsas ja tihe, tüvi õhukese tumeda koorega, meenutades rohkem kuuse- kui männikoort, 10...30 m kõrgused puud. Areaal: Vaikse ookeani rannikult kuni Kaljumäestikuni, Põhjapiiriks Alaska lõunaosa ja lõunapiiriks USA Columbia osariik, kasvades põhjaosas niiskemates turbasoodes ja lõunaosas ka kuivadel kivistel nõlvadel üsna toitainetevaestel muldadel. Võrsed: rohekaspruunid, paljad, läikivad, harva kaetud kirmega. Pungad: veidi üle 1 cm pikad, punakaspruunid ja liibuvate pungasoomustega, vaigused, tipupungad võivad olla kuni 2 cm pikad. Okkad: 2-kaupa, 3...8 cm pikad ja paar mm laiad, karedalt saagja servaga, teravatipulised, keerdunud pikitelje suhtes, kollakas- kuni tumerohelised, püsivad puul 3...8 aastat. 10 Käbid: 3...6 cm pikad, veidi kõverdunud, punakaspruunid, seistes muutuvad hallikateks, tihti
sardinella, sardinops, räim ja kilu. Kasutatakse soolatult, suitsutatult ja konservide valmistamiseks. Ansoovislased elutsevad peamiselt troopika ja lähistroopika rannavetes. Väliselt sarnanevad räimega, kuid on väiksemad ja suure suuga. On maailma kalasaagis esikohal, kuid suur osa neist langeb röövkalade saagiks. Tähtsamad esindajad on hamsa (euroopa ansoovis) ning peruu ja jaapani ansoovis. Kasutatakse soolatult ja konservide valmistamiseks. Lõhelaste keha on kaetud tihedalt liibuvate soomustega ning neil on küljejoon. Seljauim asub selja keskosas, sabauime lähedal on rasvauim. Lihas on vähe luid, liha on mahlane ja rasvane (kuni 24%), mis soolamisel omandab suurepärase maitse. Liha värvus võib olla roosakaspunane või valge. Sugukonda kuuluvad lõhe (võib kaaluda kuni 40 kg), kaug-ida lõhelased keta, gorbuusa, nerka jt., meriforell, vikerforell, merisiig, peipsi siig, rääbis jt. Kasutatakse soolatult, suitsutatult, pooltoodete ja konservide valmistamiseks
..30 m kõrgused puud. Tsoon VII ??? 1855. Areaal: Vaikse ookeani rannikult kuni Kaljumäestikuni, Põhjapiiriks Alaska lõunaosa ja lõunapiiriks USA Columbia osariik, kasvades põhjaosas niiskemates turbasoodes ja lõunaosas ka kuivadel kivistel nõlvadel üsna toitainetevaestel muldadel. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: rohekaspruunid, paljad, läikivad, harva kaetud kirmega. Pungad: veidi üle 1 cm pikad, punakaspruunid ja liibuvate pungasoomustega, vaigused, tipupungad võivad olla kuni 2 cm pikad. Okkad: 2-kaupa, 3...8 cm pikad ja paar mm laiad, karedalt saagja servaga, teravatipulised, keerdunud pikitelje suhtes, kollakas- kuni tumerohelised, püsivad puul 3...8 aastat. Käbid: 3...6 cm pikad, veidi kõverdunud, punakaspruunid, seistes muutuvad hallikateks, tihti ebasümmeetrilised, tugevate apofüüsidega, millised lõpevad torkiva ogaja tipuga mis küll kergelt ja lihtsalt ära murduvad.
noorelt söödavad. Põhjustab tavaliselt vanemate puude hukkumist. Soomustorik (Polyporus squamosus) põhjustab samuti vanemate lehtpuude (jalakas, vaher, saar, sanglepp jt.) valget südamemädanikku. Levib enamasti pargipuudel, metsas harva, enamasti sanglepal. Kübar poolringjas, neerjas või ringikujuline, keskelt nõgus ja sageli allapoole käändunud servaga, kuni 0,5 m läbimõõdus, kollane, kaetud suurte pruunide liibuvate soomustega. Noorelt söödav. Viljakehad ilmuvad mai lõpust kuni septembrini. Metsanduslikult otsest tähtsust ei oma. Okaspuude mädanikena on ohtlikumad männipess (Phellinus pini) ja selle teisendiks loetav kuusepess (P. pini var. abietis). Männipess kahjustab eeskätt vanemaid mände, tekitades neil korrosioonset südamemädanikku. Lisaks männile kahjustab haigus ka lehist, nulgu jt. okaspuid. Viljakeha on küljega kinnituv poolringjas, kabjakujuline kuni 30 cm suurune kübar
järvkaisel. Nendel on pehmesse kaldamudasse kinnitumiseks hästiharunenud juured või juuretaolised risoomid ning tuulele vastupidavad painduvad varred. Pilliroog paljuneb hästi risoomiga ning moodustab tihedaid roostikke. Kaldaveetaimed on toiduks mitmesugustele veeloomadele. Nende vahel leiavad varju ning pesapaiga paljud linnud ja teised loomad. Kaldast kaugemal mõjutavad tuul ja lainetus taimi rohkem. Seal kasvavad vastu veepinda liibuvate ujulehtedega taimed, neil ulatuvad veest välja vaid lehed ja õied. Nende seas on taimi, kes kinnituvad juurtega veekogu põhja (vesiroos, vesikupp) ning taimi, kes vabalt veepinnal ujuvad (lemmel). Sügavamas vees, kus on veel piisavalt valgust, kasvavad ainult veesisesed taimed. Nad on üleni vee all (vesikatk, vesikuusk) või sirutavad õied veepinnale (särjesilm). Veetaimedel on mitmeid iseärasusi, mis aitavad neil vees paremini toime tulla.
annaabi.ee 
