1980ndate mood (0)

1980ndate mood
1980ndad olid hoogsa edenemise aeg. Suurlinna kõrgepalgalised noored tarkpead, kes ajasid hiigelsuuri varandusi kokku eelkõige meedia ja uue arvutitööstusega, premeerisid end ainult parimate rõivaste , autode ja muude tarbekaupadega. Oluline oli näidata, et enda eest kantakse hoolt.
Äsjaomandatud jõukusega panid äri- ja esindusnaised aluse „tõusiklikule“ stiilile . Nad ei uhkeldanud mitte ainult rahaga, vaid ka kehaga. Nüüd tunnistati, et näljutusdieet on enesepettus. Moes oli igakülgne treening ning kõik huvitusid teemadest nagu toidu vähene soolasisaldus ja toiteväärtus . Uute liibuvate spordirõivaste kõrval, mida kanti tänaval, et oma raske töö tulemust demonstreerida, said uue tähenduse ka teksased. Need olid konservatiivsed ning neid kanti sametkingade ja valge pluusiga. Samuti olid moes rebitud teksased. Mina arvan, et inimesed ei oleks pidanud tänavatel enda treenitud välimust demonstreerima. See näitas, et inimesed oli uhkeldavad 1980ndatel.
Uhkeldamispaikadeks olid kallid restoranid ning kuna sel kümnendil kasvas hea rätsepatöö, käisid päevaajal inimesed lausa kostüümides. Moodi tulid ka stretch-kangast lühike ja liibuv miniseelik ning tohutu suured õlandid, mis rõhutasid puusade kitsust. Karjääri tähtsust silmas pidades tahtsid paljud naised rõhutada „ajudega“ imagot ning kandsid prille. Paljud karjäärinaised hakkasid sel kümnendil kandma tööle minnes botaseid, vahetades need pärast reibast jalutuskäiku metroojaamast kontroris kingade vastu. Väärisehete ja ehtsate karusnahkade kandjate elustiil tõusis üldsuse huviorbiiti – oli seltskonnaajakirjade kõrgaeg . Kõige šikim aksessuaar, mis kellelgi olla sai, oli hämmastaval kombel laps. Beebi pidi olema loomulikult täiuslikult ilus, puhas ja kaunilt riides. Arvan, et ka tänapäeval võiksid naised kanda kingi, et jätta töö juures endast konservatiivsemat muljet. Kingad rõhutavad naiselikkust ja seda oleks meie ühiskonda kindlasti juurde vaja. Võrreldes 20. sajandiga, ei ole tänapäeval karusnahksete riiete kandjad nii oodatud ühiskonda. On loodud lausa organisatsioone, et hoida ära ehtsate karusnahksete toodete kandmist.
1980ndatel pidid juuksed välja nägema hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud. Üldjuhul tähendas see kohevat soengut. Taolised soengud saadi tagasikammimise ja föönitamisega, sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks   kuklas . Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena – ning eelistavalt ükskõik mis tooni blondidena. Olen arvamusel, et ka praegusel ajahetkel võiksid nii noormehed kui naised hoolitseda rohkem enda juuste eest. Võib-olla ei peaks me igapäevaselt kandma nii uhkeid soenguid , kuid juuksed võiksid olla hästi hoolitsetud.
Kaheksakümnendate lõpus tulid moodi ka nn „peenikesed vahvlilokid“, mida tehti spetsiaalsete kuumade tangidega. Uudsed tangid olid alguses paljudele oma kalliduse tõttu kättesaamatud ning need, kes soovisid enam-vähem sama tulemust, pidid selle saavutamiseks meisterdama õhtuti juustesse peenikesi punupatse, et hommikul need jällegi lahti kammida. Ja eriti popp olid sa siis, kui soengu juurde kuulus ka suunaga küljele tupeeritud kõrge tukk, mille püsimiseks lisati ohtralt juukselakki.
Kaheksakümnendad olid ka esindusnaise ajastu, kes veetis pikki tunde ilusalongis ja juuksuris. Naised, kohustuslikud blondeeritud (aga ka erivärvilised) triibud juustes, olid tihtipeale äravahetamiseni sarnased. Olen arvamusel, et kui väga paljud naised nägid sarnased välja, ei olnud see enam ilus.
Pungi pärand oli terve rida harjaselisi, geelitatud soenguid, mis seisid pealael püsti. Lisaks igaüks, kes üritas vähegi moekas välja näha, pidi kandma juustes disaineri päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale. Mis puutub meiki, siis värve kasutati jõuliselt. Ihaldusväärne oli loomuliku väljanägemisega nahk, sageli kergelt päevitunud või koguni tedretähniline, tugevalt piiritletud suu ja silmadega . Kulmud olid paksud ja huulepulk oli sageli puhas punane või ka käreroosa. Ka silmalainer muutus väga moekaks ning lauvärvid olid tavaliselt loomulikes (pruunides) värvides. 1980ndate ilunõudeks kujunes ühtlane meigijälgedeta lõpptulemus.
1980ndad olid inimeste jaoks kirevaks ajaks. Nii tööl kui vabal ajal tuli inimestel välja näha väga ilusatena. Mina arvan, et oli hea, kui inimesed hoolitsesid enda väljanägemise eest. Siiski ei meeldiks mulle, kui ühiskonnas oleks väga sarnase väljanägemisega inimesi. Tänapäeval õnneks sellist olukorda ei ole tekkinud. Kingad, puhvis soengud, viimistletud meik ning peenikese piha rõhutamine, see kõik kuulus 1980. aastate vältimatuks osaks.