meeldib Margus kuid poisi süda hoiab Tiina ligi, kes on täielik Mari vastand. Tiina on tumedat verd kuid Tammaru pere ning Marigi on heledaverelised. Tiina on alati vabaduses elanud, kuid Tammarud on pärisorjad. Seega on noortevaheline armastus traditsioonidevastane. Jaanipäeval juhtub midagi. Ühel tühisel mängul, nuku jooksul, saab kõigile selgeks, et Margus eelistab Marile Tiinat. Sel hetkel aga saab Mari süda täis ning ta ütleb kõigile, et tema arvates on Tiina libahunt, kes olevat rünnanud ühte utekarja. Mari olevat seda ise pealt näinud. Sel hetkel saab Tiina kogu tähelepanu osaliseks. Sellise solvangu osalisena puhkeb ta nutma ja plahvatab temagi. Tema arvates on tuhat korda parem olla hunt kui inimene, kes ründab teist inimest. Siis ta isegi tunnistab et ta on sel juhul libahunt. Oma suu puhtaks öelnuna kõndis ta uhkelt metsa poole. Ta jäigi metsa mitmeks-mitmeks päevaks. Viimaks maja uksest sisenedes tekivad aga pinged
ihaldas ka Margust. Tiina põgenes Marguse eest ning hõkas, et ärgu Margus hullaku. Tiina ei teadnud, et Mari oli neid jälginud. Kui Margus koju läks, siis läks Mari Tiina juurde ja rääkis, et jätku Margus rahule, et see on tema jagu. Tiina kohkus ja ütles, et vaene Mari. Mari vastas selle peale, et see on Tiina pärast, et see nii on. Tiina olevat võtnud temalt kõik ära peale ühe, keda ta nüüd üle võtab. Tiina ütles, et ah, Mari. Mari oli vihane ja karjus talle näkku libahunt. Tiina läks näost kaameks. Mari rääkis talle, et ta oli näinud, kuidas Tiina olevat Kivesti Kaarli varsa ära viinud. Tiina oli nüüd selle peale nii kurb, et ta tahtis ära surra. 3. Vaatus On jaanipäev. Lõke süüdatakse poiste poolt ning tüdrukud mängivad kos teiste poistega nukumängu. Nukumängus otsustatakse paarid. Rahvas räägib ka seal, et Tiina olevat libahunt. Kui Tiina, Mari ja Margus kohale jõuavad, siis kutsutakse nad nukumängu
Libahunt August Kitzberg Raamatu pealkirjaks on ,,Libahunt’’, sest seal raamatus on üks tüdruk kelle nimi on Tiina ja arvatakse, et ta olevat libahunt. Osalised: Tammaru peremees, Tammaru perenaine, Margus nende poeg, Tiina kasutütar, Mari kasutütar, Vanaema, Jaanus ja Märt. Ükskord Mari õppis piiblit ja perenaine ketras ja Margus vajadusel parandas Marit. Oli külm talveilm ning peremees ja sulane Jaanus sisenesid tuppa. Kõik kartsid huntide ulgumist. Õhtul aga keegi kraapis ust ning kõik kohkusid. Peremees võttis ruttu püssi ja läks uksetaha. Uksetagant leidis peremees ühe tüdruku. Hiljem selgus, et ta ema oli nõid
Aga teie - orjaverega võitud häbioksad vedelevad aedade taga maas, koerte lakkuda! Hunt on vaba; teeb, mis tahab, tuleb, kui ta tahab, läheb, kui ta tahab, armastab ja vihkab, keda tahab! Ja läheb teie seast, sest et ta teid - põlgab! (Astub uhkelt metsa poole; keegi ei takista teda, kõik on kui tarretanud.) * * * MARGUS. No siis arvasid sa selle omast peast välja! Mina Tiinat ei jäta. Ja kui ta ka kümme korda libahunt on, ta on tuhat korda armsam ja parem kui sina! (Ära.) MARI (temale järele). Margus! (Purskab valusalt nutma, käsi ringutades.) Oma hinge laotaksin ma sinu teeraja peale, et aga sinul pehmem oleks astuda! Surra võiksin ma sinu eest, aga libahundile ma ei või sind jätta! Ma ei või mitte! * * * VANAEMA. Ma mõtlesin, et sa ei kuule... Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja
Libahunt August Kitzberg Tegelased: Tammaru peremees, Tammaru perenaine, Margus, Tiina, mari, Vanaema, Jaanus, Märt. Pere oli üksi kodus. Nad kuulsid hundi ulgumisi, vahel olid hääled väha lähedal, kuid siis järjest kaugenesid. Välisuks paukus tihti ja pere oli väga hirmul, mõeldes, et kuna tuleb peremees koju koos sulastega. Uksel käis koputus ja vaikselt mindi vaatama, mis seal on. Kui nad ukse lahti tegid, oli ukse ees väike laps. Nad andsid talle süüa ning panid ta ahju peale sooja, et ta saaks magada. Tiina ja Mari olid marjul. Mari oli usin ja korjas hoolega marju. Tiina aga rääkis oravaga juttu. Kui oli koju mineku aeg, tahtis Tiina veel jääda ja mõnegi marja korjata, kuid Mari läks ees koju ära. Tiina kohtus Margusega, nad ajasid üksteist taga. Nad arutasid tulevikkku, kui nad abielluvad. Margus andis teada, et pererahvas tahab, et ta Mariga abielluks.
Tasuja Eduard Bornhöe Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud neljateistkümnenda sajandi sündmusi. Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees, millest tuli ka talu nimi- Metsa talu. See talu kuulus ühele maamehele Tambetile kes, erinevalt teistest eestlastest, ei olnud ori. Tambeti poeg Jaanus läks ükskord oma isaga kaasa, kui see omi asju Lodijärve lossis ajas ning Jaanus kohtas lossiõuel Oodot ja Emmit, ehk Emiiliat ning nende koera Tarapitat. Jaanus sai nendega kähku sõbraks. Niimoodi hakkaski Jaanus Lodijärve lossi juures käima, nii isaga kui ka iseseisvalt. Mitme aasta pärast, kui sõbrad enam nii väga ei suhelnud, suri lossihärra ja noor Oodo sai juhtimisjärje endale. Ühel päeval, tulnud Jaanuse poole sõber külast, Maanus. Kuna Maanus oli lossihärra koerale halvasti öelnud, teda nuheldi ja ta kuna ta ei läinud tööle hakati teda otsima. Kahtlustati, et ta on Jaanuse ju
Libahunt August Kitzberg Lühikokkuvõte Kord elas tore perekond nimega Tammaru. Tammaru peremehel ja perenaisel oli poeg Margus, sulased Jaanus ja Märt ning kasutütar Mari, peres elab ka Marguse vanaema. Ühel külmal õhtul kui Mari luges ja perenaine ketras, saabusid õuest külma tuule käest Jaanus ja peremees. Olid juba sööma hakkamas, kui äkki kostis ukse tagant huntide ulgumine ja kraapimine. Peremees võttis püssi ja tegi ukse lahti. Suureks üllatuseks ei olnud aga ukse taga
Valgekihv sündis ühel väga külmal talvel, kaugetel põhjaaladel. Ta oli pooleldi hunt ja pooleldi koer. Kuid ta oli teistest hundikutsikatest tugevam ja arukam. Kasvades hakkas ta teiste hundikutsikatega koos maailma avastama. Ühel päeval võeti tema ema Kiche indiaanlaste poolt vangi. Valgekihv armastas oma ema väga ja ei tahtnud tema juurest lahkuda. Nii jõlkuski ta pikka aega indiaanlaste laagri ümber. Kuid Hall Kobras, indiaanlane, kellele kuulus Kiche, pidi võla tasumiseks oma hundi maha müüma. Valgekihv jäi väga nukraks, kuna tema ema viidi minema. Ta läks tagasi metsa ja veetis talve üksinda. Kuid indiaanlane Hall Kobras oli talle armsaks saanud ja ta pöördus tema juurde tagasi. Kuid Hallil Kopral oli üks kurjade kavatsustega tuttav, kes tahtis Valgekihva omakasupüüdlikel eesmärkidel endale. Ta tõi Valgele Koprale nii kaua viina, kuni viimane viimsegi penni hinge tagant ära müüs. Kaasa arvatud Valgekihva. Nüüd läks meie kangelase elu raskeks, kuna Va
annaabi.ee 
Ukraina kaitse vajab abi. Tee annetus täna!
50 punkti
~ 1 leht
378 laadimist
23 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid