leivakakukesed just pudrupotist üle keenud, kuumadele kividele kukkunud ning seal ära küpsenud pudrukördipallid. Jahtunult oli see kivikõva. Pehmeks ja muredaks muutus leiba alles hiljem, pärast hapendamise avastamist, mis sai alguse Egiptusemaalt, pärisorjade juurest. Sealt liikus leivateokunst edasi juutideni, sealt kreeklaste ja roomlasteni ning lõpuks otsapidi ka Euroopasse. Uus ajajärk rukkileiva arengus saabus leivaahju leiutamisega, mil rukkikäkkidest hakkasid vormuma suured kohevad leivad. Leivaahju köeti kuusepuuga, kuna andis kõige äkilisema tule. 4. Rukkileiva koostis: Rukkijahu, juuretis, vesi Valmistada juuretis, lasta juuretisel maksimum 24h hapneda rätiku all. Võtta rusikasuurune tükk juuretisest ja segada umbes 1L käesooja veega. Rukkijahu tuleb juurde segada niipalju, et moodustuks keefiripaksune kört
1. Kuidas tekkis leib? Kujunes aastasadade jooksul 2. Jahu saamise viisid. Rukkiterade jahvatamise käigus( terve koorimata tera jahvtamisel; kliid on osaliselt eemaldatud) Käsikiviga, tänapäeval Tartu veskis( Tartu Mill) Viljaterasid peenestati uhmri või jahvekivide vahel, tambiküna ja tabilabidat. 3. Meie vanim leivavili. Oder ( rukis 11saj.-12saj.) 4. Hapendatud rukkileiva tulek. Põhja Euroopas Viikingite ajal, Eestis 11. sajandil 5. Leivaahju roll leiva arenguloos. Kerisahi( saunades ja rehielamutes)-koldega ja pealt kinni; suitsuahjud; lõõridega ahjud, ühendatud korstnaga. Leib oli pehmem ja säilis kauem. 6. Miks on rukkileib maitsvam kui odraleib? Odraleib muutub kõvaks ja rabedaks, aga rukkileib mitte( see on pehme) 7. Millised rahvad söövad rukkileiba? Eestlased, lätlased, leedukad, ida- soomlased, karjalased, soome-ugri rahvad, venelased, valgevenelased ja põhja- ukrainlased 8
Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses (11. sajandil). Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli igati tulusam ja toitvam kui odraleib. 5. Leivaahju roll leiva arenguloos Teine suur samm leivategemise ajaloos oli leivaahju leiutamine. Egiptlased ehitasid savist kõrgeid ümmargusi ahjusid, mille välisseinal küpsetati taignakakke. Kreeklased ehitasid alt soojendavaid ahjusid. Leiba küpsetati nüüd ahjude sees. Hiljemalt 11.–12. saj olid elamuahjud Eestis koldega. 18. saj II poolest hakati kerisahje pealt kinni ehitama. Koos koldega oli reheahi kuni 3 m pikk ja 2 m lai. Ahjus küpsetati leiba, muud toidud valmistati koldel. 19
verel. I pilt Kummardub üle kaevurakke, et värtnat puhtaks pesta, värten kukub kaevu. TÜDRUK (nuttes) Mida mu ema nüüd küll ütleb! (Jookseb ema juurde.) EMA Lasid värtna kaevu kukkuda, siis too ta ka välja! (Läheb kurvalt kaevu juurde tagasi.) TÜDRUK (hirmunult) Parem hüppan kaevu, kui lähen koju tagasi! II pilt Ärkab. Ümberringi päikesepaisteline aas. Igal pool lilled. TÜDRUK (kõnnib mööda aasa, vaatab küll ühele, küll teisele poole) Oi, mis huvitav koht! (näeb leivaahju ja astub ligemale) LEIVAPÄTSID (kõva häälega) Võta meid välja, võta meid välja, muidu kõrbeme, oleme juba ammu küpsed! TÜDRUK (lahkelt) Kohe ma võtan teid välja. (võtab leivad ahjust välja ja läheb edasi) (Õunapuu. Üleni suuri punaseid õunu täis.) PUU (vaikse häälega) Raputa mind, raputa mind, õunad on kõik juba küpsed! TÜDRUK (astub puule lähemale) Muidugi ma raputan sind. (raputab puud, korjab õunad
Krohvimine antiik krohviga. Katmine plaatidega. Kasutada kuumuskindlat plaadisegu. Võib värvida tulekindla värviga. P.9.3 Leivaahjuga pliidi ehitus. Kindel alus ja alla hüdroisiolatsioon. Kolle tulekindlatest tellistest. Ülejäänu teha savitellistest. Kaks siibrit. Kui mõlemad siibrid on kinni ja koldesse tehakse tuli, siis läheb suits pliidiraua alt vasakusse laskuvasse lõõri, pliidi alumisest lõõristikust läbi ning sealt korstnasse. Tulemuseks on pliidiraua soojenemine, kuid leivaahju temperatuuri see oluliselt ei muuda. Kui tuli tehakse leivaahju ja alumine siiber on kinni ning ülemine lahti, siis suits läheb pliidiraua alt vasakusse laskuvasse lõõri. Tulemuseks on nii pliidiraua kui ka leivaahju kuumenemine. Kui tuli on leivaahjus ja ülemine siiber on kinni ning alumine lahti, siis suits läheb pliidirauda soojendamata alumisse lõõristikku. Kui aga mõlemad siibrid on kinni sel ajal, kui leivaahjus tehakse tuld, siis tuleb suits tuppa. P.10
meest Saksa ordu-leedukate, poolakate ristimine(asutati 1128) Pilet 12 1.Bütsantsi riigi korraldus-Keiser(piiramatu võim), Konstantinoopoli patriarh(kirikupea), Senat(andis keisrile nõu), rahvas(jagunes hipodroomi parteisse kaariku värvi järgi), õukond, ametkond, vabad kogukondlased, orjad. 2.Talupoegade koormised kõrgkeskajal-teotöö(töö isanda majapidamises), loonusrent(osa heinast, küttepuust, käsitööst, põllusaagist), maks veski ja leivaahju kasutuse eest. Pilet 13 1.Euroopa varakeskajal(Frangi riik. Linnaelu allakäik.Feodaalkorra kujunemine)- Frangi riik- Chlodovech tungis Galliasse, ristis ennast ja kaaskondlased, lähendas Rooma vaimulikkonnale(nägid Frangi riigis liitlast).6-7 saj riigi ühtsus kadus ja peale kuninga surma vennatapusõjad.Valitsemine läks majordoomuste(kuninga kojaülemate) kätte. 2.Ketserid-isikud, kes kalduvad kõrvale kiriku õpetusest.
Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib. Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud tainast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. Aganaleib Päästja ikaldusaastatel Minevikus kahandasid eestlaste leivavilja saaki tihti ikaldused ja leivaviljast tuli puudus kätte. Sagedased ikaldusaastad eriti just 17.19. sajandil tõid kaasa väiksemaid ja suuremaid näljahädasid. Eriti rasked olid ajad, kui ikaldused kestsid kaks või kolm aastat järjest. Leivapuudust suurendas lisaks ikaldustele ka feodaal-pärisorjusliku süsteemi kriisi süvenemine 18. sajandi lõpus ja 19
leivaastjale asetatud leivalabidal Kui ahi oli küdenud, tõmmati puust roobiga söed ahjust välja ahjusuu ees olevasse leesse, koldesse ehk tuhkahauda, seejärel pühiti ahjupõrand ahjuluuaga puhtaks. Mandril kasutati kasest, Saaremaal ja Muhus kadakast, Pöidel ka hanepajust, kuuse- ja männiokstest ahjuluudasid, talvel kasutati kõikjal ahju puhastamiseks vihtasid. Enne leibade ahju panekut vajutati neisse mitmesuguseid märke, sh maagilisi (rist, viiskand, peremärk). Õige leivaahju kuumus peaks olema kogu küpsemise aja ühtlaselt 250 kraadi. Vanasti kontrolliti ahju kuumust näiteks visates jahu ahjupõrandale - kui see kõrbes, oli ahi veel liiga tuline. Leivad pandi ahju puidust leivalabidaga ja need küpsesid seal umbes 2-3 tundi. Leivateo ajal pandi tihti ahjusuu ette küpsema ka katsekakk - paistekakk, mis oli väiksem. Kui leivad ahju läksid, tehti rusikasuurune taignamuna ja lasti vette, kui see vee peale kerkis, oli paras aeg ahjust leivad välja võtta
soojalt kinni. Vanal ajal olid rehielamutesse ehitatud ümara või ovaalse põhiplaaniga kerisahjud. Hiljem tehti juba suuremad nelinurkse põhjaga küttekolded, kuhu mahtus palju leivapätse korraga küpsema. 19. sajandi viimasel veerandil tulid kasutusele uuemat tüüpi ahjud. Põhja-Eesti rehetubades olid need nüüd võlvitud kerisega ja vanadest ahjudest palju väiksemad. Vanad ahjud olnud nii suured, et pool peret mahtunud sisse. Nii olevat öeldud Viru-Nigulas (Moora, 1991). Leivaahju köeti tavaliselt kuusehalgudega, mis põlesid kiiresti ja ergu tulega. Kaske peeti liialt suure kuumuse andjaks. Hagu leivaahju kütmiseks ei kasutatud. Leivad pandi ahju leivalabidaga. Enne seda lükati söed roobiga koldesse ja pühiti ahju põrand ahjuluuaga hoolega puhtaks. Kui ahi oli puhas, prooviti kuumust. Selleks visati peoga jahu ahju põrandale. Kui jahu põles kärinaga mustaks, oli vara leiba ahju panna. Vajaduse korral
Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib. Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud tainast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. LÜHIDALT LEIVA AJALOOST Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba nooremal kiviajal; taigna kergitamine hapendamise või mõne kergitusaine lisamise teel ning leivaahi on hilisemad leiutised. Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla, lavass, pita, naan, puri, matsa jt)
Leivaahi Et leib korralikult küpseks, tuli ahju enne olenevalt küttepuude liigist ja niiskusest umbes kaks tundi kütta. Köeti enamasti okaspuudega. Kütmise ajal tuli jälgida, et kogu ahju põrand ühtlaselt kuumeneks. Kui puud olid põlenud, söed kustunud või väheke hiilgavad, pandi ahi kinni, et see ühtlaselt soojeneks. Ahjul oli tavaliselt metalluks või -luuk kolde ees. Mõne aja pärast avati uks ning ahi puhastati kiiresti sütest ja tuhast. Selleks oli spetsiaalne leivaahju roop. Lõpuks pühiti ahjupõrand üle niiske kasevihaga. Kellel soojuse määramisega kogemusi nappis, viskas ahju kuumale põrandale peoga leivajahu - kui jahu põlema süttis või pruuniks kõrbes, oli ahi liiga kuum ning seda tuli lasta veidi jahtuda. Paraja kuumuse korral tõmbus jahu pikkamööda ilusaks tumepruuniks nagu leivakooruke. Leiva küpsetamine Leib peab olema hästi kerkiv ja kobe, s.o. üleni täis väikesi ühtlasi tühimikke - mullikesi
rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib.[] Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud taignast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud taignast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. [] II aastatuhande ajal hakati kasvatama talirukist, mis sai tähtsaimaks toiduteraviljaks. Nt hapendatud taignast rukkileib. Vanal ajal kui leiba suurtes kogustes tagavaraks tehti olid need ümmargused ja kaalusid 6-12 kilo. 19. saj lõpul väiksemad 3-6kg ovaalsed pätsid. Näljaajal lisati rukkile ka teisi vilju, tavaliselt aganaid. Tõeliselt suure nälja ajal lisati isegi sammalt, puukoort ja kasve ning marju. 17.-19
kiriku kolmel romaani stiilis tornil. Selle kiriku taga algas Saint-Germaini eeslinn, mis tol ajal moodustas Juba suure kogukonna ja millel oli oma paarkümmend 119 tänavat. Eeslinna üht nurka märkis Saint-Sulpice'i terava tipuga kellatorn. Siinsamas kõrval võis näha Saint-Germaini neljast küljest piiratud laadaplatsi, kus nüüd asub turg; edasi abtkonnale kuuluvat häbiposti, ilusat väikest ümmargust torni koonusekujulise tina-katusega; kaugemal olid katusekivitehas ja Leivaahju tänav, mis viis ühiselt tarvitatava leivaahju juurde, siis veski künka otsas ja pidalitõbiste maja, mis oli teistest eraldatud ja millest eemale hoiti. Kuid mis silmi eriti külge tõmbas, oli klooster ise. Nii kirikuna kui võim-konna asupaigana oli ta väga mõjuva ilmega. Siin oli abtkonna loss -- Pariisi piiskopid võisid ennast Õnnelikuks lugeda, kui said seal kas või ühe öögi magada;
annaabi.ee 
