Väike Nõid Kaaren Abrakas väikese nõia lind Piksenõid Rumpumpel väikese nõia tädi Ülemnõid nõid, kelle sõna peavad kõik kuulama Ja teised nõiad Lühikokkuvõtte: Elas kord üks väike nõid. Ta oli alles sada kakskümmend seitse aastat vana ja see ei pole nõia jaoks veel kellegi vanus. Ta elas nõiamajakeses, mis seisis üksildasena sügaval metsasüles. Kuna väike nõid elas seal majakese üksi polnud see maja eriti suur. Maja tagaküljele oli juurde ehitatud leivaahi. Väikesel nõial oli ka oma lind, nagu nõidadele kohane. Teda kutsuti Kaaren Abrakaks. Lind oskas ka rääkida. Kord tuli jälle Walpurgi öö, kuhu tahtis väike nõid väga minna aga kaaren ei olnud sellega nõus. Väikest nõida ei huvitanud kaareni arvamus ja läks ikka öösel Blocksbergi mäele. Seal olid kõik nõiad juba koos ja tantsisid. Väike nõid läks märkamatult teiste nõidade vahele ja tantsis seal. Äkki märkas teda tädi Rumpumpel... Minu arvamus:
Eesti Must Rukkileib Leib on rukki- või nisu- (harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivaks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba nooremal kiviajal; taigna kergitamine hapendamise või mõne kergitusaine lisamise teel ning leivaahi on hilisemad leiutised. Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla, lavass, pita, naan, puri, matsa jt). Levinuim on nisuleib; rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas. Sõna "leib" on eesti keeles germaani laen ligikaudu meie ajaarvamise algusest, kuid traditsiooniline rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul; enne seda oli tavalisim teravili oder. 19.
tol ajal, mis töid kästi lastel teha, aga kui ma läheksin sellisesse ellu siis ma arvan et ma ei viitsiks teha nii palju tööd, kui nemad tol ajal tegid. Nad karjatasid loomi tegid heina ja kõike mida käeti teha, nemad ei hakanud vatsu nagu meie, et ma ei viitis, ma ei jaksa, ma teen pärast poole jne. Ma tahaks elada tavalises Hiiumaa tares, kus on ema, isa ja paar last. See maja võiks olla suur, seal võiks olla leivaahi, rehetuba, magamistoad, suurestuba ja köök. See pere, kus ma oma nädalakese veedaks võiks olla hästi tore pere. Ma otsiksin oma ajarännakust tagasi minnes oma vanavanavanaema ja vanavanavanaisa ülesse ja räägiks nendega ja arutaks asju ju. Teeksime koos tööd, karjataksime loomi, hariksime põldu, vanavanavanaema õpetaks mulle käsitööd rohkem, kui ma seda praegu oskan, teeksin heina, aitaksin neid üldse kodutöödes ja asjades
kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi. Leiva üle ei tohtinud kunagi viriseda, oli see siis aganane või hilisemal ajal juba puhtast rukkijahust küpsetatud. Rukkileib on peaaegu tuhat aastat Eestimaa inimest hällist hauani saatnud. Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib. Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud tainast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. LÜHIDALT LEIVA AJALOOST Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva
Tavaliselt rajati turupaigad mere või merega ühenduses oleva kiirtee äärde. Kõige hinnalisem kaup oli nahk. Viikingite kodu: Viikingid ei olnud suuremad ehitusmeistrid. Paikkonniti majade kuju erines. Ehitati kohalikust ehitusmaterjalist. Maja pidi vastu pidama vähemalt ühe sugupõlve, tänaseks on neist vähe alles jäänud. Maja südameks oli lahtine kolle. Toitu keedeti rauast, savist või steatiidist potis ning söödi puust taldrikult. Mitme majapidamise peale oli üks leivaahi. Söödi kaks korda päevas. Kõik väärtuslik hoiti lukutaga. Rõivaste valmistamise kõrval kooti telgedel ja ka tikiti uhkeid vaipu. Rõivad ja ehted: Jõukad viikingipered käisid kaunilt riides ja kandsid kalleid ehteid. Vaesem rahvas ei riietunud küll nii jõukalt, kuid ikkagi uhkelt. Piirkonniti rõivastuti erinevas stiilis ja aja jooksul muutus ka mood. Soengute eest hoolitseti hoolega. Skandinaavlased armastasid ennast ehtida ja kanda rohkelt hõbedat. Lapsed ja kasvatus:
Leivaga oli seotud ka palju uskumusi. Leiva üle ei tohtinud kunagi viriseda, oli see siis aganane või hilisemal ajal juba puhtast rukkijahust küpsetatud. Rukkileib on peaaegu tuhat aastat Eestimaa inimest hällist hauani saatnud. Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib. Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud tainast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud tainast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. Aganaleib Päästja ikaldusaastatel Minevikus kahandasid eestlaste leivavilja saaki tihti ikaldused ja leivaviljast tuli puudus kätte. Sagedased ikaldusaastad eriti just 17.19
ettekujutust. [ 5 lk 45; 6, lk 36, 40- 42] Kloostri esimene refektoorium ning vana köök ja kaks majandusruumi asusid põhjatiivas. Sarnaselt idatiivaga on esimesed ruumid võlvlagedega. Majandusruumides need puuduvad, neile ehitati talalaed. Tõenäoliselt on muutus ehituses põhjustatud 1301. aastal kloosrile pandud kohustustest ehitada linnamüüri, milleks kulus enamik klausuurile planeeritud rahast. Refektoorium oli 9, 25 × 8,1 m suurune, selle loodenurgas asus köögist köetav leivaahi. 72,4 m² suuruses köögis valmistati toitu mantelkorstna alusel. [ 5, lk 46, 77; 6, lk 42- 46] Hilisemalt rajatud läänetiiva juurde kuulusid esinduslikum kolmekorruseline abtissimaja ning uus refektoorium. Abtissimaja kütmiseks oli keldriruumides kaks hüpokaustahju. Refektooriumi all asus kolmeks liigendatud moonakorrus. Refektooriumi köeti samuti hüpokaustahjuga. [ 5, lk 47 ; 6, lk 47, 48, 51- 54]
elutuppa. Tavaliselt tehti soemüür kambrisse risti, mistõttu kamber jagunes kaheks osaks ees- ja tagatoaks. Jõukamates taludes, kus ühe kambri asemel oli 2--3 elutuba, asus neisse kogu talupere, rehetuppa jäid elama ainult teenijad, kui neid talus kasutati (Tihase 1974: 144). Köögi sisseehitamisega tekkis rehielamus kaks tulekollete komplekti: rehetoas reheahi koos selle ees asuva lahtise keedukolde või pliidiga ning köögis pliit ja leivaahi. Esimene neist jäi tihti vana traditsiooni kohaselt ilma korstnata, teisele ehitati aga korsten peale. Kui ka rehetoa tulekolletele korsten peale ehitati, oli niisugustel köögiga rehielamutel kaks korstnat (Tihase 1974: 144). 8 3. EHITUSLIKUD KONSTRUKTSIOONID XVIII sajandi ja veelgi vanemate Eesti taluehitiste ja nende konstruktsioonide kohta on andmeid kaunis vähe. Mõningad tolleaegsed autorid kirjeldavad küll
Kui ahju visatud jahu 6 põles pikkamööda, oli ahi parajalt kuum. Nüüd kasteti käed veega märjaks, tõsteti paras tainatükk puust leivalabidale ja hakati pätsi voolima. Leivapäts tehti veega siledaks, peale vajutati rist, viiskand või peremärk ja lükati labida abil ahju. Kui kõik pätsid olid ahjus, pandi plekkplaat ukse ette. Vanemal ajal suleti leivaahi ka paeplaadiga, servad topiti savi, märja tuha või nartsuga kinni. Saardes olevat ahjusuu koguni tellistega kinni müüritud. Leivanõusse jäänud riismed koguti kaapekakuks, mis ahjusuule küpsema pandi. Emad tegid alati lastele nende meeleheaks väikesi pätsikesi (Moora, 1991; Vunk, 1993). Suvel ja sügisel asetati puhtaid kapsalehti leivapätsidele alla. Selliselt ahju pandud leivad küpsesid alt pruuniks ja olid väga maitsvad
veidi soola ja köömneid ning ülejäänud jahu, siis sõtkuti kiiresti paras tugev tainas. Kiiresti tuli sõtkuda sellepärast, et tainas ei jahtuks ja leib tuleks kergem (õhulisem). Sõtkumise ajal pidi tainast sageli küna põhjast üles kergitama, et põhja ei jääks kuiva jahu. Aeg-ajalt kasteti käsi leigesse vette. Sõtkuti ja kasteti seni, kuni tainas oli hästi sile ning sõtkuja käed jäid taignast puhtaks. Nüüd tehti tainas taas pealt siledaks ja kaeti soojalt kinni. Leivaahi Et leib korralikult küpseks, tuli ahju enne olenevalt küttepuude liigist ja niiskusest umbes kaks tundi kütta. Köeti enamasti okaspuudega. Kütmise ajal tuli jälgida, et kogu ahju põrand ühtlaselt kuumeneks. Kui puud olid põlenud, söed kustunud või väheke hiilgavad, pandi ahi kinni, et see ühtlaselt soojeneks. Ahjul oli tavaliselt metalluks või -luuk kolde ees. Mõne aja pärast avati uks ning ahi puhastati kiiresti sütest ja tuhast. Selleks oli spetsiaalne leivaahju roop
kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi. Leiva üle ei tohtinud kunagi viriseda, oli see siis aganane või hilisemal ajal juba puhtast rukkijahust küpsetatud. Rukkileib on peaaegu tuhat aastat Eestimaa inimest hällist hauani saatnud. Hoolega jälgis põllumees rukki kasvu, sest rukkipõllult sai alguse igapäevane leib.[] Leiva kasutuselevõtt tõi kaasa kaks olulist uuendust. Esmalt õpiti valmistama leiba hapendatud taignast ja selle käigus kujunes välja leivaahi. Hapendatud taignast leiva küpsetamine mõjutas teise aastatuhande alguses oluliselt just ahju arengut. Tol ajal küpsetati leiba tavalises kerisahjus, mille konstruktsiooni vastavalt vajadusele täiendati. Kerisahi püsis meil ka järgnevatel sajanditel nii leivaahju kui ka rehe- ja toaahjuna. [] II aastatuhande ajal hakati kasvatama talirukist, mis sai tähtsaimaks toiduteraviljaks. Nt hapendatud taignast rukkileib. Vanal ajal kui leiba suurtes kogustes tagavaraks tehti olid
Seinu kaunistati maalidega, hõbenõud. Domus oli jõukas, aga ebamugav- seal oli külm ja hämar ning kannatati ülerahvastatuse all (palju orjasid). Insulae. Domus on rikastele ja tavapopulatsioonile ehitatakse 3,4,5 korrulisi elamuid, millel on vahel ka rõdud. Esimese korruse korterid on ysna suured ja üür kõrge, ülespoole liikudes ruumis muutuvad väiksemaks ja ebamugavamaks. Kaks põhiprobleemi oli 1)ebamugavus- vesi ja leivaahi asus õuel) ja 2)vilets ehituskvaliteet- varingud ja tulekahjud. Villa maal Luksuslik mõisamaja, mida ehitavad kõige rikkamad inimesed oma lõbuks oma maavaldustele(põllumajanduslik funktsioon ei kao). Jäljendati tihtipeale idamaiste kuningate paleesid koos nende parkidega. Ala võib kata mitutuhat ruutmeetrit. Peale selle võimaldab ruum võimsa aia korrashoidu, mis on maaomanikule ehtelaeka eest. Vesi on kõikjal- basseinid, purskkaevud
annaabi.ee 
