Nõges ravimtaimena Kirjeldus Taime vars on keskmiselt 30-100 cm kõrgune. Vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, harvem lillakas, neljakandiline, kaetud liht- ja kõrvekarvadega. Lehed on kitsasmunajad, südaja kuni ümardunud aluse ja terava tipuga. Leheservad on saagjad. Õied on väikesed ja rohelised, pöörisjates tipmistes ja kaenlasisestes õisikutes. Emasõisikud on hiljem rippuvad. Viljaks on munajas pähklike. Korjamine Nõgest korjatakse juuli lõpus kummikinnaste ja kääridega. Kuivatamine Tehakse kimp ja pannakse kuiva kohta rippuma. Pannakse ka pliidikohale rippuma. Vahel punutakse need ka kokku. Kasutamine Kõrvenõges on kõrge toiteväärtusega taim loomasöödana, sisaldab rohkesti mineraalaineid, C-vitamiini, oblikhapet jm
Toitumine:kartulimardikas on taimtoiduline Nagu nimigi ütleb toitub ta kartuli taimedest. Nii vastsed kui valmikud söövad kartulitaimede lehti, kuid nad võivad süüa ka tomatitaimi. Paljunemine: Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas (Eestis üks kord aastas). Ta muneb harilikult kartulitaimede lehtedele. Munad kooruvad 11-12 päeva pärast. Vastsed ronivad taime latva ja söövad pealmised (nooremad) lehed auklikeks ja sälgustavad leheservad. Eluviis: Talve veedavad mardikad 20-60 sentimeetri sügavusel lume all mullas. Soodsate ilmade ajal võivad kartulimardikad lennata kuni 300 kilomeetrit päevas Tähtsus looduses:kuna kartulimardikad on parasiidid siis on neil ainuke tähtsus looduses olla toiduks teistele loomadele ja lindudele Huvitavat: Kartulimardikas toodi Euroopasse 1877. aastal. Tol korral suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning
Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole. Areng Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud. Kui munast koorub röövik, hakkab see rullunud lehest endale varjualust kujundama. Ta ühendab leheservad siidja kiuga ja tõmbab enda poole. Niimoodi varjab ta end vaenlaste pilkude eest ning võib ohutult lehe peal maiustada. Suuremaks kasvades siirdub ta lehel teatud kohta, harilikult lehetippu ning võtab seal sisse pea alaspidi rippuva asendi, olles end kookonit moodustavasse siidvõrgendisse mässinud. Admirali nuku tüüpiliseks tunnuseks on seenhaigust meenutavad tähnid. Teised koerlibliklased, eriti näiteks koerliblikas, päevapaabusilm ning nõgeseliblikas munevad oma munad rühmiti
Taimede saagi määrab miinimumis olev toitaine. Taimed saavad omastada ainult neid mis lahustuvad vees või üldistes toitainetes. Taimede lämmastikust toitumisest (NH4, NO3). Happelistel muldadel annavad paremini tulemusi nitraatväetised. Lämmastiku puudus põhjustab taimede kasvu aeglustumist, lehed kolletuvad. P kuulub valkude ja taimekasvu regulaatori koostisse. Fosfori puudusel taimekasv peatub, viljad ei valmi , lehed muutuvad violetseteks ja leheservad keerduvad ülesse. Kaalium reguleerib hingamist, fotosünteesi, parandab saagi kvaliteeti. Kaaliumi puudusel alumised lehed varisevad. Kaltsium on taime toitekeskkonna ja bioloogiliste protsesside reguleerija. Kaltsiumi puudus on happelistel muldadel. Magneesium kuulub taimes koostisesse ja mõjutab süsihappegaasi assimilatsiooni. Väävel kuulub valkude, taimerasvade ja vitamiinide koostisesse. Puudusel on häiritud valkude ja rasvade süntees. Raud on katalüsaatoriks
lühem kui 20 päeva. N- puudujäägi tunnused taimedel : kidur kasv, kollakas-roheline värvus. N-üleküllus e. NO3 oht: taimed on sinakasrohelised. 2) P taimetoitelemendina ja P- väetiste liigid Fosfor kuulub taimedes liitvalkude, vitamiinide, hormoonide ja ensüümide koostisesse. Osaleb N-ainevahetuse ja süsivesikute moodustamise protsessis. P suurendab taimede vastupanu põuale ja külmale ning kiirendab juurte arengut. P- vähesuse korral on ühe- idulehelistel leheservad violetsed, kahe-idulehelistel taimedel (kapsas, kartul) on lehekestel tumedad ümarad laigud. P- puudujääki esineb Eestis Al ja Fe rikastes piirkondades. P- puudujääk avaldub alates taime vanematest alumistest lehtedest. Loomasöödas peab olema P vähemalt 0,5% kuivaines. Eesti muldade P varud on 1,5-6 t/ha, sellest taimedele kättesaadav 5-10%. Väetistega mulda viidud P omastavad taimed 10-30% . P neeldumine taimedes tagasihoidlik ja seetõttu üleküllust ei esine
Amuuri ligustriin (Syringa) 4-5m kõrge põõsas, mille koor on rõmeline ja risti paiknevate valkjate lõvedega. Lehed on alt sinakasrohelised, leheroots renjas. Pungasoomused hoiavad võrsest tugevasti eemale Õied on valged, lõhnavad, suurtes püstistes pööristes võrse tipus. Õitseb juulis. Kiirekasvuline, talub linnatingimusi. viljakas lubjarikas Harilik liguster (Ligustum) Pooligihaljas 2-3m kõrgune põõsas. Pungad paiknevad vastakuti ja võrse ligi hoidvalt. Leheservad on allapoole rulluvad. Lehed püsivad kaua põõsal. Õied on kreemvalged, väikesed, pööristes. Õitseb juunis juulis. Marjad on mustad. Kiirekasvuline. Erinõuded: poolvari kuni päike. Talub pügamist. Karmimatel talvedel võib saada kahjustatud. Looklev forsüütia (Forsythia) 2-3m kõrgune, looklevate ja juurduvate võrsetega põõsas. Võrsed on sees tühjad. Lehed tipuosas terveservalised, alusel jämedalt saagajad. Õied on 1-3 kaupa, kuldkollased, seest oranzide vöötidega
kõrgemal , pea lähedal. Admiralil on see maitsmiselund eriti tundlik: liblikas on võimeline eristama puhast vett nii nõrgast suhkrulahusest, et selle magusast maitsest inimesel aimugi pole. Areng Emased koerlibliklased munevad oma munad paljudele taimeliikidele. Admiral otsib nõgeselehti, mõnikord valib ka ohakad. Iga muna on üksikult lehe ülapoole külge kinni kleebitud. Kui munast koorub röövik, hakkab see rullunud lehest endale varjualust kujundama. Ta ühendab leheservad siidja kiuga ja tõmbab enda poole. Niimoodi varjab ta end vaenlaste pilkude eest ning võib ohutult lehe peal maiustada. Suuremaks kasvades siirdub ta lehel teatud kohta, harilikult lehetippu ning võtab seal sisse pea alaspidi rippuva asendi, olles end kookonit moodustavasse siidvõrgendisse mässinud. Admirali nuku tüüpiliseks tunnuseks on seenhaigust meenutavad tähnid. Ränded ja talvitamine
Lehed on sissepoole kokku kuivanud. K – kaalium tugevdab Avalduvad esmalt vanade, hiljem Avaldub lehtedel pruunide laikudena kudesid, vajalik seemnete nooremate lehtede äärtel ja tipus. Tekivad ja lehed on heledad. Takistatud on Ca idanemisel, viljade ja kollased või kollakaspruunid laigud, ja Mg omastamine. mugulate arenguks. Pikendab leheservad keerduvad üles, varisevad. õitsemist, kirgastab õite Kaaliumi puudusel tuhmub õite värv ja taim värvust, muudab taimed lamandub kergesti. Puudusnähud vastupidavamaks kuivuse, meenutavad vee puudust. haiguste ja temperatuuri suhtes, taimedes on teda 0.4...1.6% Ca - kaltsium on vajalik Juured nõrgad, juurekarvad limastuvad ja Liigne kaltsium mullas pärsib B juurte kasvuks, aktiviseerib hävinevad
poolpõõsas. Looduslikul kasvukohal kuni 2m kõrgune põõsas, põhjapoolsetel aladel jääb palju väiksemaks ega ole piisavalt külmakindel. Lehed sisaldavad palju eeterlikku õli, mille peamiseks komponendiks on kamper. Lisaks sisaldab taim rögalahtistavaid saponiine, park- ja mõruaineid. VARS alusel puitunud vars, igihaljas poolpõõsas. LEHT nõeljas (lineaarne), kuni 0,5 cm laiune, alt hallikarvane. Leheservad on allakäändunud, lehekaenaldes kasvavad lehistunud lühivõrsed. Lehed aromaatse ja iseloomuliku tugeva lõhnaga, sisaldavad palju eeterlikku õli, mille peamiseks komponendiks on kamper. ÕIS violetjassinakad, roosad või valkjad väikesed õied on lehekaenaldes. Õitseb maist juulini. SEEMNED Seemned vajavad idanemiseks vähemalt 20 soojakraadi ja 3-4 nädalat. Seemned külvata varakevadel ca 1 cm sügavusele. Viljaks väikesed pähklikesed.
Taimede saagi määrab miinimumis olev toitaine. Taimed saavad omastada ainult neid mis lahustuvad vees või üldistes toitainetes. Taimede lämmastikust toitumisest (NH4, NO3). Happelistel muldadel annavad paremini tulemusi nitraatväetised. Lämmastiku puudus põhjustab taimede kasvu aeglustumist, lehed kolletuvad. P kuulub valkude ja taimekasvu regulaatori koostisse. Fosfori puudusel taimekasv peatub, viljad ei valmi , lehed muutuvad violetseteks ja leheservad keerduvad ülesse. Kaalium reguleerib hingamist, fotosünteesi, parandab saagi kvaliteeti. Kaaliumi puudusel alumised lehed varisevad. Kaltsium on taime toitekeskkonna ja bioloogiliste protsesside reguleerija. Kaltsiumi puudus on happelistel muldadel. Magneesium kuulub taimes koostisesse ja mõjutab süsihappegaasi assimilatsiooni. Väävel kuulub valkude, taimerasvade ja vitamiinide koostisesse. Puudusel on häiritud valkude ja rasvade süntees. Raud on katalüsaatoriks klorofülli
lühem kui 20 päeva. N- puudujäägi tunnused taimedel : kidur kasv, kollakas-roheline värvus. N-üleküllus e. NO3 oht: taimed on sinakasrohelised. 20) P taimetoitelemendina ja P- väetiste liigid Fosfor kuulub taimedes liitvalkude, vitamiinide, hormoonide ja ensüümide koostisesse. Osaleb N-ainevahetuse ja süsivesikute moodustamise protsessis. P suurendab taimede vastupanu põuale ja külmale ning kiirendab juurte arengut. P- vähesuse korral on ühe- idulehelistel leheservad violetsed, kahe-idulehelistel taimedel (kapsas, kartul) on lehekestel tumedad ümarad laigud. P- puudujääki esineb Eestis Al ja Fe rikastes piirkondades. P- puudujääk avaldub alates taime vanematest alumistest lehtedest. Loomasöödas peab olema P vähemalt 0,5% kuivaines. Eesti muldade P varud on 1,5-6 t/ha, sellest taimedele kättesaadav 5-10%. Väetistega mulda viidud P omastavad taimed 10-30% . P neeldumine taimedes tagasihoidlik ja seetõttu üleküllust ei esine
Lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Sügisel erkpunane lehestik mis kaunisteb puud ja loodust. Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel. Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu (Palmstierna 2006). . b. c. d. a.- siidkarvadega ladvapungad, b.- õitsev võrse, c.- marjad, d.- ebaühtlaselt saagjad leheservad 70 Kasvatamine Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja
aasta jooksul. Sood on tavalisemad pärasvootes. Sealse taimestiku moodustavad peamiselt pilliroog ja teised kõrrelised, hundinuiad, loikheinalised, loalised. Puud on soodes haruldased. Paljude taimede lehed on terava või saagja serväga (tarnad, pilliroog, mookrohi jpm). See võib olla kohastumus sooninasarvikute ja valjasurnud londiliste vastu. Nüüdseks on need liigid välja surnud ning sootaimestikku ei ohusta enam keegi (vaiksemad olevused ikka ohustavad) kuid leheservad on ikka teravad. Suure osa liikidest moodustavad lagundajad, kes lagundavad vette kukkunud taimejäänuseid. Sood on sageli väga produktiivsed tanu pinnaveega sissekandunud toitainetele ja võimele toitaineid kuhjata (valjavool sageli puudub). Osa soodest, näiteks allikasood, mis toituvad peamiselt toitainetevaesest põhjaveest, võivad olla ka kullaltki tagasihoidliku produktsiooniga. Rabad Rabad saavad kogu oma vee vihmana ja lumesulamisveena, mis on väga toitainetevaene.
ühtedel andmetel 300-400, teistel vaid 150 (200), kasvades lähisarktikast troopika mägedeni, mõned liigid kosmopoliitse levikuga. Perekond jõhvikas (Oxycoccus Hill) [oksükókkus] Oxycoccus on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest oxys = terav, hapu ja kokkos = mari. Perekonda kuuluvad roomavad, peente nõrkade võrsetega kääbuspõõsad, milliste võrsed puituvad teisel aastal. Lehed vahelduvad, igihaljad, pealt punaka varjundiga, alt vahakihi tõttu valkjad, terveservalised, leheservad veidi allakäändunud. Õied enamasti ühekaupa, harvem sarikjates õisikutes võrsete tipuosas eelmise aasta lühivõrsetel, neljatised, roosad, tolmukaid 8, putuktolmlejad. Vili on neljaosaline sileda pinnaga roosa kuni punane mari. Liigid eelistavad kasvada lagedatel samblasoodel, kohtades kus toimub pidev turbakihi juurdekasvamine, on mükotroofsed taimed. Põhjapoolkeral kasvab 3 liiki, Eestis neist 2 liiki. Jõhvikad kuuluvad põhjapoolkera kõige
sõnajalg. Phegos - pöögipuu, pteris sõnajalg. Sugukond soosõnajalalised. Kasvukoht: varjukad, niisked leht- ja okasmetsad. Risoom peenike, roomav. Lehed kuni 40 cm pikad, lehelaba üldkujult südajas-kolmnurkne, pikalt teritunud tipuga, lihtsulgjas, tuhmroheline. Alumiste sulglehekeste paar hoidub alaspidi, teised ülespidi see on heaks määramistunnuseks! Leheroots väheste sõkal-soomustega. Eoskuhje kandvad leheservad käänduvad alla. Eoseid kannab juulis ja augustis. Majanduslikku tähtsust ei oma. MAARJA-SÕNAJALG Dryopteris filix-mas; Nimest: Dryopteris tammiku sõnajalg, filix sõnajalg, mas isas-. Sugukond sõnajalalised. Kasvukoht: varjukad niisked segametsad ja võsastikud, vahel ka kivistuil. Paksu risoomiga, 1 m pikkuste suvehaljaste tumeroheliste lehtedega sõnajalg. Lehed enamvähem korrapärase lehtrina; leheroots lühem lehelabast ja tihedalt kaetud
annaabi.ee 
